pomises Drucker. „Ja homme on mul järjekordne koosolek selle neetud senati järelevalvekomisjoniga.”
„Kas nad teavad sellest operatsioonist?” küsis Garrison.
„Üldjoontes jah. Arvestades eelarverea suurust, ei saanud sellest üle ega ümber. Tõenäoliselt on neil küsimusi. Ja minul pole mitte ühtki kuramuse vastust.”
„Mis suurusjärgus eelarvereast me räägime?” küsis Oakeshott.
Druckeri otsmikuveenil tuksles ja läikis päikese käes üks higipärl. „Pool aastat tähendab suuremat sorti taastumatuid kulusid. Rääkimata tööjõukuludest. Me ei räägi siin just väikestest summadest.”
„Mida kiiremini me tegutseme, seda paremad on Polluxi võimalused,” ütles Gomes siiralt, sekkudes vestlusse. „Minu arvates.”
„Kuula mind, poiss,” ütles Garrison hävitava pilgu saatel. „Arvamus on nagu perseauk. Igaühel on see olemas.”
„Kui Kirki Komisjon saab teada, mis juhtus,” lausus Drucker vaikselt, „saab minul neid kaks olema. Ja ma ei pea silmas arvamusi.”
Vaatamata keskpäevase päikese kiirtele oli tuba muutunud kuidagi varjuderohkeks, süngeks.
„Ma palun väga vabandust, aga ma ei saa aru,” ütles Gomes. „Nad viisid ühe meie oma minema. Ühe meie põhimängija. Selles mõttes, et – Jeesus, me räägime ometi Jared Rinehartist. Mida me teeme?”
Ühe pikaleveninud hetke vältel ei öelnud keegi midagi, Drucker vaatas oma kahe juhtivtöötajast kolleegi poole ning püüdis nende nägudelt midagi välja lugeda. Siis heitis ta nooremametnikule verdtarretava pilgu. „Me teeme seda, mida on kõige raskem teha,” ütles operatsioonide juht. „Absoluutselt mitte midagi.”
2. peatükk
Andrea Bancroft võttis pudelist kiirustades lonksu vett. Ta tundis end pisut kohmetuna, nagu vaataksid kõik teda. Kiire pilk ruumile kinnitas, et just teda kõik vaatasidki. Tal oli pooleli esitlus kaalutava lepingu kohta AmeriComiga, ettevõttega, mida peeti uueks tõusvaks täheks TV- ja sideteenuste vallas. See raport oli kõige suurem vastutus, mida kahekümne üheksa aastasele väärtpaberianalüütikule oli seni usaldatud, ja ta oli sellele pühendanud omajagu aega. Lõppude lõpuks ei olnud see ju mingi järjekordne taustauuring – tegemist oli käimalükatud tehinguga, millel oli lühike tähtaeg. Ta oli esitluse tegemiseks end ka vastavalt riietanud – pannud selga oma parima Ann Taylori kostüümi, sinise-mustaruudulise, julge, aga mitte karjuva.
Seni oli kõik sujunud kenasti. Pete Brook, ruumi tagumises nurgas istuv Greenwich Equity Groupi esimees ja tema ülemus, saatis tema poole heakskiitvaid noogutusi. Inimesi huvitas, kas ta on teinud head tööd, mitte see, kui hästi tal hommikul soeng oli õnnestunud. Raport, mida ta esitles, oli põhjalik. Väga põhjalik, tuli tunnistada. Paar esimest slaidi võtsid kokku sularahavood, erinevad tuluvood ja kulukohad, mahakandmised ja põhivarale tehtud kulutused, fikseeritud ja muutuvad kulutused, mis ettevõtte töös viimase viie aasta jooksul ette on tulnud.
Andrea Bancroft oli pärast ülikoolist jalgalaskmist töötanud Greenwich Equitys nooremanalüütikuna kaks ja pool aastat. Pete Brooki ilme põhjal otsustades ootas teda nüüd ees ametikõrgendus. Nooremanalüütikust saab vanemanalüütik ja aastapalk võib muutuda lausa kuuekohaliseks, enne kui aasta läbi saab. Seda oli palju rohkem, kui ükski tema ülikoolikaaslastest niipea nägema hakkab.
„Tasub vaid pilk peale heita ja juba on selge,” ütles Andrea, „et meie ees on muljetavaldav käibe- ja kliendibaasi tõus.” Tema selja taha ekraanile projekteerus slaid järsult ülespoole käänduva graafikuga.
Greenwich Equity Group oli, nagu Brookile meeldis öelda, kosjamoor. Selle investoritel oli raha. Turgudel oli inimesi, kes oskasid seda raha hästi kasutada. Nemad otsisid alahinnatud võimalusi, tundes erilist huvi erakapitali investeerimise vastu riiklikesse ettevõtmistesse või siis olukordade vastu, kus nendesugusel investeerimisfondil oli võimalik omandada hulk harilikke aktsiaid või kapitaliga seotud väärtpabereid soodsa hinnaga. See tähendas tavaliselt hättasattunud ettevõtteid, millel oli tõsine vajadus kiire sularahasüsti järele. AmeriCom oli pöördunud Greenwichi poole ja Greenwichi investeerimissuhete juht oli sellest väljavaatest vaimustuses. See tundus üllatavalt heas seisus olevat: AmeriCom vajas tegevjuhi selgitusel sularaha mitte selleks, et kehvast seisust üle saada, vaid et ülevõtmisvõimalusest kasu lõigata.
„Üles, üles, üles,” ütles Andrea. „Seda on kohe esmapilgul näha.”
Herbert Bradley, pontsaka näoga uute ärivõimaluste juht noogutas meeliskleval ilmel. „Nagu ma ütlesin, ei ole see mõni postimüügist tellitav pruut,” ütles ta, vaadates ümberringi istuvate kolleegide poole. „See abielu on taevas sõlmitud.”
Andrea pani ette järgmise slaidi. „Ainult et see, mida me esmapilgul näeme, ei ole veel kõik, mida seal näha on. Alustades sellest kulutuste mahakandmise nimekirjast, nn ühekordsed kulutused.” Need numbrid olid olnud maetud tosinate erinevate sissekannete vahele – ent kokku kogutuna moodustasid need vääramatu ja alarmeeriva mustri. „Üksipulgi kõike lahti harutades avastame, et sellel ettevõttel on kombeks peita väärtpaberite vahetamist võlakirjade vastu.”
Hääl koosolekuruumi tagumisest otsast. „Aga miks? Milleks neil seda vaja on?” küsis Pete Brooks, hõõrudes vasaku käega kukalt nagu alati, kui ta oli ärritatud.
„See ongi see 1,4-miljardiline küsimus, eks?” ütles Andrea. Ta lootis, et ei mõju nipsakana. „Lubage, ma näitan teile midagi.” Ta näitas slaidi tulude laekumise kohta, siis pani sellele peale teise slaidi samal perioodil registreeritud uute klientide arvudega. „Need numbrid peaksid käima täpipealt ühte jalga. Aga ei käi. Mõlemad kasvavad, jah. Ainult et need ei kasva koos. Kui üks mingis kvartalis allapoole siksakitab, võib teine ülespoole keerata. Need on üksteisest sõltumatud muutujad.”
„Jeesus,” ütles Brook. Andrea sai tema äravajunud näost aru, et mees taipas, milles asi.
„See on siis pettus?”
„Põhimõtteliselt küll. Ühe majapidamise ülemeelitamisele tehtavad kulutused tapavad neid, sest teenus on uutele klientidele nii tohutult allahinnatud ja keegi ei soovi kõrgema hinnaga lepingut pikendada. Niisiis, mida nad teevad, on see, et näitavad kahte suurepärast, tõusuteel näitajat: klientide arvu kasvu ja tulude kasvu. Eeldatakse, et meie vaatame suurt pilti ja näeme põhjus-tagajärg seost. Aga tulud on kõik ainult suitsukatteks, nad löövad seda üles kunstlikult, vahetades väärtpabereid ja peites tõde, et nad kaotavad järjest rohkem raha, kasvatades kliendibaasi niinimetatud ühekordsete kulutuste najal.”
„Ma ei suuda seda uskuda,” ütles Brook, lajatades labakäega vastu otsaesist.
„Usu-usu. See võlg on suur kuri hunt. Nad panid talle lihtsalt kleidi selga ja kübara pähe.”
Pete Brook pöördus Bradley poole. „Ja sinu said nad ütlema: „Kui toredad suured hambad sul on, vanaema.””
Bradley silmitses Andrea Bancrofti karmilt. „Te olete selles veendunud, preili Bancroft?”
„Ma kardan küll,” ütles too. „Teate, ma õppisin kunagi ajalugu, eks? Niisiis ma arvasin, et ettevõtte ajalugu võib ehk asjadele pisut valgust heita. Ma vaatasin kaugele minevikku, aega enne ComVisioni
