mis oli kokku lepitud…”
„Ma tean küll seda kuramuse koosolekut,” nähvas Garrison.
„No igatahes oli see kiirelt-kott-pähe-ja-minema sorti üritus. Kurjategijad lükkasid ta kaubikusse ja kadusid.”
„Kurjategijad,” vastas Garrison pahuralt, nagu oleks tal seedehäired.
„Me ei tea vangistajate kohta eriti midagi,” ütles Gomes. „Nad olid kiired ja jõhkrad. Lasid kõik maha, kes ette jäid. Peakatted, automaadid.” Gomes kehitas õlgu. „Araablastest võitlejad. Minu arvates.”
Garrison jõllitas noormeest, nagu pika nõelaga liblikakoguja silmitseb üht oma eksemplaridest. „Sinu arvates, jah?”
Drucker pöördus juhtivametniku poole. „Kutsume Oakeshotti siia.” Ta haukus käsu sisetelefoni.
„No ma lihtsalt ütlen,” jätkas Gomes, püüdes hoida häält värisemast.
Garrison pani käed vaheliti rinnale. „Meie poiss rööviti Beirutis. Sina julged arvata, et araabia võitlejad olid asjaga seotud.” Ta kõneles liialdatud täpsusega. „Ma võin kihla vedada, et kolledžis kuulusid sa Phi Beta Kappa teadusühingusse.”
„Ma nende kreeka tähtedega tegemist ei teinud,” pomises Gomes.
Garrison tõi kuuldavale põlgliku sisina. „Neetud kollanokk. Kui keegi Beijingis ära röövitakse, kuulutaksid sina, et su arvates on süüdi mõni hiinlane. Mõnda asja pole vaja öelda. Kui ma küsin su käest, missugune kaubik see oli, siis sa ei vasta mulle: „Ratastega.” Mõistad, raisk?”
„Tumeroheline, tolmune. Akende ees olid kardinad. Meie mees arvates vist Ford.”
Kitsa näo ja hallinevate juustega pikk kiitsakas mees astus kabinetti. Kalasabamustriga tviidjakk rippus voltidena ümber tema kitsa kere. „Niisiis, kelle operatsioon see oli?” küsis Mike Oakeshott, asedirektor analüüsi alal. Ta maandus veel ühele pigem-rohelisele-kui-mingit-muud-värvi toolile, voltides oma pikad ja kõhnad käed ja koivad kokku nagu Šveitsi noa.
„Sa tead väga hästi, kelle,” urises Garrison. „Minu oma.”
„Sina oled vastutav ametnik,” ütles Oakeshott kõiketeadva pilgu saatel. „Kes selle välja mõtles?”
Kogukas mees kehitas õlgu. „Mina.”
Vanemanalüütik ainult vaatas teda.
„Mina ja Pollux,” lisas Garrison möönva õlakehituse saatel. „Peamiselt Pollux.”
„Jõudsimegi jälle selle juurde välja, Will,” ütles Oakeshott. „Pollux on geniaalne vend, mis operatsioonidesse puutub. Ülemäära riskima ei hakka. Nii et võta seda arvesse.” Pilguheit Druckeri poole. „Mis plaan oli?”
„Ta töötas selle operatsiooni kallal salaagendina neli kuud,” ütles Drucker.
„Viis kuud,” parandas Garrison. „Legend oli „Ross McKibbin”. Ameerika ärimees, kes ajab asju hämaramat sorti uulitsatel. Jutu järgi vahendaja, kes otsib narkonodile pesumasinaid.”
„See on õiget sorti sööt, kui minna viidikaid püüdma. Tema ei läinud ju.”
„Muidugi kuramuse mitte,” ütles Drucker. „Polluxi strateegia oli aeglaselt infiltreeruda. Ta ei läinud kalu püüdma. Ta otsis teisi kalamehi. Sööda abil sai ta lihtsalt endale koha kai peal.”
„Selge pilt,” ütles Oakeshott. „George Habashi kordusetendus.”
Vanemanalüütik ei pruukinud rohkem midagi öelda. 1970-ndate alguses oli Palestiina vastupanuliider George Habash, keda kutsuti Doktoriks, korraldanud Liibanonis salakohtumise terroriorganisatsioonidele kogu maailmast, sealhulgas Hispaania ETA, Jaapani Punane Armee, Baader-Meinhof ja Iraani Vabastusrinne. Järgnenud aastate jooksul sai Habashi organisatsioonist ja Liibanonist üldisemalt koht, kuhu kõik terroristid igalt poolt relvastust tulid otsima. Kuulipilduja Skorpioni Tšehhi mudel, mida kasutati Aldo Moro mõrvamiseks, oli hangitud Liibanoni relvaturult. Kui Itaalia revolutsioonilise rühmituse Autonoomia juht võeti vahi alla kahe Stela mürsuga, kuulutas Palestiina Vabastamise Rahvarinne otse, et mürsud on nende omand, ja nõudis nende tagastamist. Selleks ajaks, kui Berliini müür langes, olid aga vahendussüsteemid, mille kaudu kogu maailma ekstremistide organisatsioonid said osta ning müüa oma surmavate kampaaniate töövahendeid, juba pikka aega languses.
Enam mitte. Jared Rinehart ja tema meeskond olid teinud kindlaks, et sidemeid oli hakatud üles soojendama: ringkondades hakkas taas susisema. Maailm oli muutunud – ainult selleks, et muutuda tagasi endiseks. Suure käraga alanud uus maailmakord oli end kiiresti ammendanud. Üks asi oli veel, mida luureanalüütikud leidsid. Relvastatud ülestõusud ei ole odav lõbu. Välisministeeriumi luure- ja uurimisbüroo hinnangul kulutas Punane Brigaad aastas sada miljonit dollarit, et oma viitsadat liiget ülal pidada. Tänapäeva äärmusrühmitustel olid äärmuslikud vajadused: lennureisid, erirelvastus, merealused moona vedamiseks, ametnike altkäemaksud. Summad aina kuhjusid. Seaduskuulekaid ärimehi, kes vajasid meeleheitlikult kiiret sularahasüsti, oli piisavalt. Sama mure oli väikesel, aga mõjukal hulgal organisatsioonidel, kes olid pühendunud kaose ja hävingu külvamisele. Jared Rinehart – Pollux – oli välja töötanud strateegia, kuidas saada selles võrrandis ostja poolele.
„Spionaaž ei ole mäng,” mõtiskles Drucker pehmelt.
Oakeshott noogutas. „Nagu ma ütlesin, on Pollux nii nutikas, kui olla saab. Loodame lihtsalt, et ta seekord iseennast üle ei kavaldanud.”
„Ta oli lähedale jõudnud, operatsioon edenes hästi,” ütles Garrison. „Tahad pankuritega sooje suhteid? Hakka laenu andma ja nad tulevad üsna pea ise sinu juurde, lihtsalt et sind oma silmaga näha. Pollux teadis, et üks koosolekule kutsututest on pankur, kelle käed olid päris mitmes mängus. Rivaal, mitte klient.”
„Kõlab päris keeruliselt ja päris kulukalt,” ütles Oakeshott.
Garrison kortsutas kulmu. „Ansari võrgustikku ei saa sisse mingi avalduse täitmisega.”
„Ja udu hajub,” ütles Oakeshott. „Vaatame, kas ma sain õigesti aru. Samal õhtul, kui Ansari peaks olema oma kurjuse tsitadellis, tõmbamas joont alla kolmesaja miljoni dollarilisele keskmise suurusega relvade müügi tehinguteahelale – samal õhtul, kui tema teeb viimaseid pintslitõmbeid, annab digiallkirju ja laeb terve persetäie sula ühele oma paljudest pangakontodest —, on meil Jared Rinehart, tuntud ka kui Ross McKibbin, kes istub Beirutis maha toatäie ahnete poodnikega. Siis röövib kamp AK-47-te ja ülbe suhtumisega rätipäid ta ära. Samal õhtul. Kas keegi tahab pakkuda, et see on kõigest kokkusattumus?”
„Me ei tea, mis seal toimus,” ütles Drucker, haarates oma toolileenist kinni nagu tasakaalu hoidmiseks. „Mu kõhutunne ütleb, et ta mängis rikka Ameerika ärimehe osa liiga hästi, et see oleks saanud talle endale hästi lõppeda. Need tüübid, kes temaga minema panid, arvasid ilmselt, et ta on pantvangina palju väärt.”
„USA luureagendina?” Oakeshott tõusis väga sirgelt istuma.
„Rikka Ameerika ärimehena,” jäi Drucker endale kindlaks. „Seda ma ju räägingi. Inimröövid on Beirutis päris tavalised, ka tänapäeval. Neil võitlejabandedel on raha vaja. Nõukogudemaalt nad
