niimoodi ta seda plaaninud ei olnud. Keegi ei olnud seda niimoodi plaaninud. Ta liikus vaikselt läbi esiku, üle, jumal tänatud, tugeva seguga plaaditud põranda – ei mingeid kääksuvaid põrandalaudu. Renoveerimise käigus oli eelmise renoveerimise ajal paika pandud, nüüdseks mädanev puit eemaldatud… ja kui palju kordi oli selliseid renoveerimisi siin juba tehtud pärast villa ehitamist 18. sajandil? Traianuse rajatud akveduktile ehitatud villal oli suurejooneline minevik. 1848. aastal, Risorgimento hiilgeaegadel, kasutas Garibaldi seda oma peakorterina; kelder olevat suuremaks ehitatud tagavaraarsenali tarbeks. Neil päevil kasutati villat taas sõjaväelistel eesmärkidel, olgugi et need oli pisut nurjatumad. See kuulus Khalil Ansarile, jeemenlasest relvaärikale. Ja too ei olnud mingi harilik relvaärikas. Nii hämar kui tema tegevus ka ei olnud, olid KonsOpi analüütikud kindlaks teinud, et ta on oluline varustaja mitte ainult Lõuna-Aasias, vaid ka Aafrikas. Teda eristas teistest tabamatus – see, kui hoolikalt varjas ta oma liikumisi, asukohta, identiteeti. Kuni tänaseni.
Belknapi ajastus ei oleks saanud olla parem – või halvem. Kahekümne väliagendina töötatud aasta jooksul oli ta hakanud kartma õnne, mis saabub peaaegu alati liiga hilja. See oli juhtunud tema karjääri alguses Ida-Berliinis. See oli juhtunud seitse aastat varem Bogotás. See juhtus nüüd jälle, siin, Roomas. „Ega kaks head ilma kolmandata ei jää,” rõhutas tema hea sõber Jared Rinehart kibeda muigega.
Teadaolevalt oli Ansari sõlmimas suuremat sorti relvatehingut, mis tähendaks mitut üheaegset vahetust erinevate osapoolte vahel. Kõigi märkide järgi oli tegemist tohutult keeruka ja tohutult ulatusliku tehinguga – millegagi, mida ehk ainult Khalil Ansari oleks võimeline organiseerima. Inimluureallikate sõnul pidi lõplik kokkulepe sõlmitama just täna õhtul, mingisuguse rahvusvahelise konverentsikõne ajal. Puhaste liinide kasutamine ja keeruline kodeering välistasid standardsed signaalluurelahendused. Belknapi avastus oli seda kõike muutnud. Kui Belknap suudaks õigesse kohta lutika sokutada, saaks konsulaaroperatsioonid hindamatut infot Ansari võrgustiku toimimise kohta. Kui neil on natukenegi õnne, võib paljastuda kogu selle kelmi võrgustik ning mitme miljardi dollariline surmakaupmees toodaks kohtu ette.
See oli hea uudis. Halb uudis oli see, et Belknap oli Ansari leidnud vaid mõni tund tagasi. Koordineeritud operatsiooniks ei olnud enam aega. Ei olnud aega kutsuda abijõudusid ega peakorterist heakskiitu küsida. Tal ei olnud valida, tuli üksinda sisse minna. Seda võimalust ei saanud käest lasta.
Pildiga töötõendile tema kootud puuvillasel särgil oli kirjutatud Sam Norton ning selle järgi oli ta üks pooleliolevate renoveerimistööde arhitektidest, projekti eest vastutava Briti arhitektuuribüroo töötaja. Sellega sai ta majja sisse, aga sellega ei saanud selgitada, mida ta teeb kolmandal korrusel. Eriti aga ei saanud sellega õigustada tema viibimist Ansari isiklikus töötoas. Kui ta sealt avastatakse, on mäng läbi. Nagu ka siis, kui keegi peaks leidma valvuri, kelle ta oli tillukese karfentanüülinoolega uimastanud ja esikus koristustarvete kappi toppinud. Operatsioon saaks läbi. Tema elu saaks läbi.
Belknap tunnistas neid fakte tuimalt nagu liikluseeskirju. Relvaärika kabinetti uurides tundis ta mingit sorti operatsioonituimust. Ta nägi end nagu kehatu jälgija kõrgelt lae alt. Kontaktmikrofoni keraamilise elemendi saaks peita – kuhu? Laualasuvasse vaasi, milles oli orhidee. Vaas toimiks loomuliku võimendina. Ühtlasi kontrolliks seda kindlasti ka jeemenlase turvameeskond pealtkuulamisseadmeid otsides, aga see juhtub alles järgmisel hommikul. „Klahvinuhk” – tal oli selle viimane mudel – pidi salvestama sõnumid, mis trükitakse Ansari lauaarvutisse. Kuular Belknapi kõrvas tegi vaevukuuldava klõpsatuse, reageerides raadiosignaalile, mille andis edasi tilluke liikumisandur, mille Belknap oli salaja esikusse paigaldanud.
Kas keegi oli tuppa astumas? Halb. Väga halb. Milline kohutav iroonia. Ta oli püüdnud suurema osa aastast Khalil Ansarit leida. Nüüd ähvardas oht, et Khalil Ansari leiab tema.
Neetud! Kuidas Ansari küll nii kiiresti tagasi jõudis? Belknap vaatas Maroko stiilis plaatidega kaetud ruumis ringi. Peidukohti nappis, kui välja arvata ribidega uksega kapp nurgas, kirjutuslaua lähedal. Ideaalist päris kaugel. Belknap astus kähku kappi ja kummardus allapoole, kükitades põrandale. Kapis oli ebameeldivalt soe, see oli täis undavate ruuterite püstikuid. Ta luges sekundeid. Tillukese liikumisanduri, mille ta oli uksetagusesse esikusse üles pannud, võisid tööle panna prussakad või närilised. See võis olla valehäire.
Ei olnud. Keegi astus tuppa. Belknap piilus ribide vahelt välja, kuni suutis eristada kuju piirjooni. Khalil Ansari – mees, kes kaldus igast küljest ümarusele. Ovaalidest kokkupandud figuur, nagu mõni kunstitunni harjutus. Isegi tema lühikesekspöetud habe oli ümaraääreline. Tema huuled, kõrvad, lõug, põsed olid täidlased, pehmed, ümarad, polsterdatud. Belknap nägi, et tal oli seljas valge siidkaftan, mis langes pehmete voltidena ümber koguka kere, kui mees paterdas hajameelsel sammul oma kirjutuslaua poole. Ainult jeemenlase silmad olid erksad ja skännisid tuba nagu samurai vihisev mõõk. Kas Belknap oli ära nähtud? Ta lootis, et kapihämarus pakub peidupaika. Ta oli lootnud paljutki. Veel üks valearvestus ja ta lootus kustutatakse.
Jeemenlane toetas kõik oma kilod nahast toolile laua taga, prõksutas sõrmenukke ja trükkis kiiresti midagi – kahtlemata parooli. Belknapil, kes kükitas endiselt ebamugavalt kapinurgas, hakkasid põlved pilli lööma. Viiekümnele lähenev mees ei olnud enam nii nõtke nagu noorpõlves. Aga ta ei saanud endale liigutamist lubada – raksuv liiges annaks ta otsekohe ära. Kui ta ainult oleks jõudnud kohale mõni minut varem või Ansari mõni minut hiljem, siis oleks ta jõudnud klahvinuhi paigaldada, et elektrooniliselt salvestada klaviatuuri signaale. Tema esmane prioriteet oli lihtsalt ellu jääda, kitsikus välja kannatada. Hiljem on aega lahkamisteks ja operatsioonijärgseteks raportiteks.
Relvaärikas niheles toolil ja trükkis süvenenult sisse järgmise jada instruktsioone. Sõnumeid anti edasi e-posti teel. Ansari koputas sõrmedega vastu lauda ja vajutas roosipuuga kaetud kasti sisse uputatud nupule. Võib-olla sättis ta internetitelefonis konverentsikõnet üles. Võib-olla viiakse kogu konverents läbi krüpteeritud tekstidega, jututoa stiilis. Ta oleks võinud väga palju teada saada, kui ainult… Nüüd oli hilja kahetseda, aga sellegipoolest tulvasid need mõtted Belknapist üle.
Talle tuli meelde, kui väga ta oli alles äsja jälitatava leidmise üle rõõmustanud. Jared Rinehart oli teda esimesena hagijaks nimetanud ja ärateenitud tiitel oli talle külge jäänudki. Kuigi Belknapil oli tõesti kummaline anne leida üles inimesi, kes soovisid kadunuks jääda, seisnes tema edu – selles ei suutnud ta inimesi kunagi veenda, aga ta ise teadis, et see on tõsi – suuremalt jaolt lihtsalt järjekindluses.
Kohe kindlasti oli ta nimelt sedaviisi jõudnud lõpuks jälile Khalil Ansarile – pärast seda, kui terved üksused olid tühjade pihkudega tagasi tulnud. Bürokraadid kaevasid, lõid oma labidad vastu aluspõhjakivimeid ära ning andsid alla, sest see kõik oli tulutu. Belknap niiviisi ei tööta. Iga otsing on erinev, igaühes segunevad loogika ja tujud, sest inimesed on segu loogikast ja tujudest. Kummastki üksinda ei piisa. Peakorteri arvutid suutsid läbi kammida määratuid andmebaase, vaatlusraporteid piirikontrollidelt, Interpolilt ja teistelt sarnastelt agentuuridelt, aga neile oli vaja öelda, mida otsida. Masinaid sai programmeerida tarkvaraga, mis tuvastab erinevaid mustreid, aga enne tuli neile öelda, millist mustrit tuvastada. Ja nad ei saanud kunagi minna jälitatava pähe. Hagijas suutis rebase välja nuuskida osaliselt sellepärast, et ta suutis mõelda nagu rebane.
Uksele koputati ja noor naine – tumedad juuksed, oliivivärvi nahk, pigem itaallanna kui Vahemere idarannikult pärit, otsustas Belknap – lasi end sisse. Range mustvalge vormiriietus ei varjanud noore naise ilu: puhkevat sensuaalsust inimeses, kes on alles hiljuti füüsiliselt täiesti välja arenenud. Tal oli käes hõbekandik kannu ja pisikese tassiga. Piparmünditee, taipas Belknap lõhna järgi. Surmakaupmees oli palunud seda endale tuua. Jeemenlased tegid harva kaupa ilma kannutäie piparmünditee ehk araabia keeles shay’ta ning tohutu kaubavahetuste ahela eduka lõpetamise
