kes müüs põhjakorealastele tuumasaladusi ja siis haihtus. FBI kulutas tema otsimisele neli aastat. Belknap, kui ülesanne oli viimaks talle lahendada antud, leidis mehe kahe kuuga. Ühe läbiotsimisnimekirja põhjal avastas ta, et Williamsil oli tohutu nõrkus Marmite’i, pärmi baasil loodud soolase leivamäärde vastu, mida armastavad teatavas vanuses britid, aga ka kunagise Briti impeeriumi endised alamad. Williamsile oli see maitsema hakanud Oxfordi ülikoolis õppimise ajal. Füüsiku kodust leitud esemete nimekirjas pani Belknap tähele kolme Marmite’i purki sahvris. FBI demonstreeris oma põhjalikkust, valgustades kõik majapidamisest leitu röntgenikiirtega läbi. Nad tegid kindlaks, et ühtki mikrofišši kuhugi peidetud ei ole. Aga nad ei mõelnud nii, nagu Belknap. Füüsik põgeneks tema eelduste järgi mõnda maailma vähemarenenud nurgakesse, kus paberimajandust eriti oluliseks ei peeta – see oli loogiline käik, pealegi poleks põhjakorealastel nii ehk naa jagunud ressursse, et valmistada talle piisavalt toekaid isikutunnistusi, mis oleksid infoajastusse jõudnud läänes läbi läinud. Niisiis oli Belknap uurinud tähelepanelikult kohti, kus mees oli puhkusel käinud, otsides mingit käitumismustrit, pooleldi peidus eelistust. Tal isiklikult olid pentsikud „komistustraadid”: need andsid häiret, kui teatud asukohad ja teatud erilised tarbimisharjumused kokku langesid. Kauges maanurgas asuvasse hotelli tarniti mingit erilist toitu; üks telefonikõne – ta oli teeselnud lobisemishimulist „kliendi rahulolu uurijat” – paljastas, et tellija ei olnud hotellikülaline, vaid keegi kohalik. Tõestusmaterjal, kui seda üldse nii saab nimetada, oli absurdselt nõrk. Belknapi kõhutunne ei olnud. Kui Belknap talle ühes Arugami lahe idarannikul asuvas rannakülas lõpuks jälile oli saanud, läks ta kohale üksinda. Ta oli tulnud hea õnne peale – ta ei suutnuks põhjendada meeskonna teelesaatmist ainult seetõttu, et üks ameeriklane oli eritellimusega lasknud endale lähedalasuvasse hotelli Marmite’i tuua. Ametlikuks ettevõtmiseks oli see fakt liiga väheoluline. Ent talle sellest piisas. Kui ta lõpuks Williamsiga silm silma vastas seisis, näis füüsik peaaegu tänulik selle eest, et ta üles leiti. Kalli hinnaga ostetud troopikaparadiisiga oli läinud nii, nagu nendega tavaliselt ikka läheb – see osutus tüdimuse, nüristava igavuse painajaks.
Jeemenlane trükkis jälle midagi klaviatuuril. Ansari võttis kätte mobiiltelefoni – kahtlemata oli tegemist kiibi abil automaatselt krüpteeriva mudeliga – ja rääkis midagi araabia keeles. Ta kõneles ruttamata, ent päevselgelt pakilisel toonil. Pikk paus, siis läks Ansari üle saksa keelele.
Ansari vaatas hetkeks üles, kui teenijatüdruk tema teetassi lauale asetas, ja viimane naeratas, tuues nähtavale täiuslikult ühtlase valge hammasterea. Kui Ansari töö juurde tagasi pöördus, haihtus tüdruku naeratus nagu kivike tiigivette. Ta väljus hääletult, ta oli ideaalselt pealetikkumatu teener.
Kaua veel?
Ansari tõstis pisikese teetassi suu juurde ja mekkis lonksukese. Ta rääkis jälle midagi telefonitorusse, seekord prantsuse keeles. Jah, jah, kõik läheb plaanipäraselt. Rahustavad sõnad, milles puudus igasugune konkreetsus. Nad teadsid, millest nad räägivad, neil ei olnud vaja seda välja öelda. Musta turu kaupmees pani toru ära ning trükkis veel ühe teate. Ta võttis veel ühe lonksu teed, pani tassi käest ja – see juhtus äkitselt, nagu kerge haigussööst – judises korraks. Mõni hetk hiljem vajus ta ettepoole, pea kukkus klaviatuurile ja ta jäi liikumatult sellesse asendisse. Surnud?
Ei saa olla.
Oli küll.
Kabinetiuks avanes jälle – teenijatüdruk. Kas ta satub paanikasse, tõstab kisa, kui teeb šokeeriva avastuse?
Teenija ei näidanud välja mingit üllatust. Ta liikus vargsi ja väledalt, astudes mehe juurde ja asetades sõrmed tema kõrile, kontrollimaks pulssi ja ilmselgelt seda leidmata. Siis tõmbas ta kätte valged puuvillased kindad ning tõstis mehe toolil teise asendisse, nüüd naaldus too tooli seljatoele, otsekui puhates. Järgmiseks läks neiu klaviatuuri juurde, et trükkida kiiruga oma teade sisse. Viimaks tõstis ta teetassi ja kannu kandikule ning lahkus kabinetist. Võttes nõnda kaasa ka surma instrumendid.
Khalil Ansari, üks võimsamaid relvaärikaid kogu maailmas, oli just mõrvatud – tema silme all. Mürgitatud, kui täpne olla. Ühe… itaalia teenijatüdruku käe läbi.
Mitte just vähese ebamugavustunde saatel tõusis Belknap kükitamast püsti, meeled särisemas nagu raadio kahe jaama vahel. Nii see küll ei pidanud minema.
Siis kuulis ta vaikset elektroonilist huiget. See tuli siseraadiost Ansari laual.
Ja kui Ansari ei vasta?
Neetud küll! Varsti antakse tõsiselt häiret. Kui see juhtub, ei ole siit enam mingit pääseteed.
Beirut, Liibanon
Seda linna oli kunagi kutsutud Lähis-Ida Pariisiks, nii nagu Saigon kuulutati kunagi Indo-Hiina Pariisiks ning konfliktidest läbiimbunud Abidjan Aafrika Pariisiks – tiitel, mis osutus pigem needuseks kui auasjaks. Need, kes sinna jäid, olid end tõestanud üht või teist sorti ellujääjatena.
Kuulikindel Daimleri limusiin kulges sujuvalt läbi õhtuse liikluse Rue Maaradil, raskustes vaevleva Beiruti kesklinnas. Tänavavalgustid heitsid tolmustele tänavatele karmi valgust, kattes neid nagu vaabaga. Daimler tüüris läbi Place d’Etoile’i – kunagi lootusrikkalt Pariisi keskuse põhjal rajatud, nüüdseks pelgalt autodest umbes ringtee – ja liugles mööda tänavaid, kus Ottomani impeeriumi ja Prantsuse mandaadi aegadel ehitatud, praeguseks renoveeritud majad seisid kõrvuti nüüdisaegsete kontorihoonetega. Ehitis, mille ees limusiin viimaks seisma jäi, oli täiesti tähelepandamatu: pruunikashall seitsmekorruseline majamürakas, täpselt nagu veel pool tosinat samasugust naabruskonnas. Kogenud silmale reetsid laiad välisraamid limusiini akende ümber tõe, et auto on soomustatud, kuid ka selles ei olnud midagi tähelepanuväärset. Lõppude lõpuks oli see ju Beirut. Ega olnud midagi ebaharilikku ka kahes laiaõlgses turvamehes – mõlemal olid seljas tumedad pruunikashallid popeliinülikonnad, sellise avarat sorti lõikega, nagu eelistavad need, kelle igapäevatöö eeldab nii lipsu kui relva kandmist —, kes pudenesid autost välja kohe, kui see seisma jäi. Jällegi, see oli ju Beirut.
Ja kuidas olid lood reisijaga, keda nad kaitsesid? Tähelepanelik vaatleja oleks kohe teadnud, et reisija – pikk, maisi peal kasvanud, riietatud kallisse, kuid kandilisse halli ülikonda – ei ole liibanonlane. Tema päritolus ei olnud võimalik eksida, mehel oleks võinud sama hästi USA lipp seljas olla.
Kui autojuht ameeriklasele ust lahti hoidis, vaatas too rahutult ringi. Sirge seljaga viiekümne ringis mehest õhkus planeedi kõige võimsamast riigist pärit vaheletikkuja sünnipärast privilegeeritusetunnet – ja samal ajal võõrasse linna sattunud välismaalase rahutust. Diplomaadikohver, mida ta käes hoidis, võis anda lisavihjeid, aga võis tõstatada ka uusi küsimusi. Üks turvameestest – lühem – kõndis tema ees hoonesse. Teine, pilk väsimatult ringi välkumas, püsis pika ameeriklase kõrval. Kaitse ja vangistus näevad sageli ühesugused välja.
Fuajees kõnetas ameeriklast krimpsus naeratusega liibanonlane, kelle mustad juuksed näisid olevat toornaftaga tahapoole kammitud. „Härra McKibbin?” ütles ta ja sirutas käe. „Ross McKibbin?”
Ameeriklane noogutas.
„Mina olen Muhammad,” ütles liibanonlane sosinat meenutaval häälel.
„Siinmail,” vastas ameeriklane, „kes ei oleks?”
Kontaktisik naeratas ebakindlalt ja juhatas külalise läbi relvastatud vahtkonna. Need olid tursked karused mehed, väikesed relvad poleeritud puusakabuurides. Need olid ettevaatlike silmade ja räsitud nägudega mehed, kes teadsid,
