sa võtaksid selle ära?» küsisin süütult. «Mulle ei meeldi, kui külm libe metall me vahel on, kui...»
Selene’i tumedates silmades peegeldus hirm. «Ma ei saa, Aram! Ma ei saa!»
«Minu pärast, kallis?»
«Palun. Jäta mulle mu väike ebausk.» Tema huuled olid minu huultel. Väga kavalalt muutis ta teemat. Ma panin tema ehmatust ja hirmusegust keeldumist imeks.
Hiljem jalutasime Thamesi kaldal ja vaatasime, kuidas udust kammitsetud koidust sündis reedene päev. Teadsin, et pean täna tast vähemalt tunniks eemale saama. Seda dikteerisid aja seadused, sest kolmapäeval, Kesk-Euroopa aja järgi kuue ja seitsme vahel pärastlõunal, olin ma võtnud (mina+n)ilt, kes siis rääkis reedesel päeval, vastu andmed, ja nüüd oli reede kätte jõudnud ja ma olingi seesama (mina+n), kes peab ettenähtud ajal võtma ühendust (mina–n)iga, kes viibib kolmapäevas. Mis saab siis, kui ma ei suuda ajakavast kinni pidada? Ma ei teadnud vastust. Ega tahtnudki teada. Kahtlustasin, et universum elab selle kenasti üle. Aga minu enda terve mõistus – minu arusaam sellest universumist – ei pruugi seda mitte.
Minu võimalused olid piiratud. Kogu oivalise reedese päeva haudusin plaani, kuidas eralduda säravast Selene’ist just kokteilitunnil, mille ta tahab kindlasti minuga veeta. Aga lõpuks lahenes kõik väga lihtsalt.
«Seitse minutit kuus läbi saatke mulle Taevalikku Saali sõnum, et ma pean tulema kohe näost näkku mandritevaheliseks andmete edastuseks arvutituppa,» ütlesin concierge’ile. «On arusaadav?»
«Me võime teid ühendada ka Taevalikus Saalis otse lauas,» vastas concierge.
Raputasin ägedalt pead. «Tehke, nagu ma ütlesin. Palun.» Panin pöidla concierge’i jootraha terminalile ja andsin käsu kanda üle viis naela. Concierge naeratas.
Seitse minutit kuus läbi sibab sõnumitooja robot Taevalikku Saali ja liigub laua juurde, kus me Selene’iga istume.
«Rahvusvaheline andmete edastus, härra Kevorkian,» ütleb robot. «Teid oodatakse kohe arvutituppa.»
«Palun vabandust, kullake,» pöördun Selene›i poole. «Kurb küll, aga ma pean minema. Pakilised äriasjad. Mul läheb mõni minut.»
Selene haarab mul hellalt käest. «Kallis, ei! Las see kõne ootab.
Praegu on meie tund, me kohtumisest saab nelikümmend kaheksa tundi!»
Tõmban käe ettevaatlikult vabaks, sirutan selle välja ja näitan talle juveelidega kaunistatud kella. «Mitte veel! Me kohtusime kolmapäeval pool seitse. Olen selleks ajaks tagasi ja siis tähistame.» Annan ta suurepärasele ninale musi. «Ära võõrastele naerata, kuni ma ära olen,» ütlen ja torman roboti kannul minema.
Ma ei lähe arvutituppa. Ostan vestibüülis kiiruga reedese Herald Tribune’i ja lukustan end meeste tualettruumis kabiini. Kontakt (mina–n)iga, kes elab kolmapäevas ega tea veel, mis temaga sel imelisel õhtul juhtub, toimub plaanipäraselt. Ma loen ette aktsiate hinnad, kõik kakskümmend, alustades Arizona Agrochemicaliga ja lõpetades Western Offshore Corp’iga. Lõpetan sideseansi ja vaatan kella. (Mina–n) tegeleb parajasti seitsme pika positsiooni sulgemise ja Commonwealth Disperals’i lühikeseks müügiga. Püüan samal ajal luua kontakti ajaliselt eespool oleva (mina+n)iga, kelle jaoks on parajasti pühapäeva õhtu. Vastust ei tule. Vaikus.
Hetk hiljem kaotan kontakti ka (mina–n)iga. Nagu pidigi juhtuma, sest käes on hetk, mil kolmapäevane mina satub esimest korda Selene’i psiid blokeerivasse välja. Ootan kannatlikult. Mõne aja pärast läheb (Selene–n) tualettruumi. Kontakt taastub.
«No nii, mida sa tead, mida ma ka peaksin teadma?» nõuab mult (mina–n).
«Me oleme armunud,» ütlen.
Ülejäänud vestlus kulgeb, nagu peab. Mis on olnud, peab olema. Arutlen, kas poetada vestlusse teade, mille sain (mina+n)ilt Selene’i amuleti väidetavate omaduste kohta. Kas peaksin ütlema seda ruttu, enne kui side katkeb? Võimatu. Mulle seda ei öeldud. Vestlus läheb edasi, kuni saabub õige hetk, kus mul on võimalik öelda: «Ma arvan, et tean, kuidas ta seda teeb. Tal on...»
Vaikuse eesriie langeb. (Selene–n) on naasnud (mina–n)i juurde lauda. Seepärast lähen ka mina tagasi Selene’i juurde. Kiirustan Taevalikku Saali. Selene, kes paistab tusane, istub üksinda ja rüüpab jooki. Kui ma välja ilmun, lööb ta särama.
«Nägid?» hüüatan. «Täpselt õigel ajal. Palju õnne, kallis. Õnne, õnne, õnne!»
Kui me laupäeva hommikul ärkasime, otsustasime, et sellest hetkest alates elame seal toas koos. Selene läks duši alla ja mina läksin ülekande tegemiseks vestibüüli. Oleksin saanud seda teha ka telefoni teel voodist tõusmata, aga ma tahtsin ise vastuvõttu minna. Nii jäi Selene minust maha. Küllap mõistate, miks ma seda tahtsin.
Vestibüülis sain kontakti (mina+n)iga, kelle jaoks oli esmaspäev, 12. oktoober. «Asi on päris kindlasti amuletis,» ütles ta. «Ma ei tea, kuidas see toimib, aga see on mingit sorti mehaaniline psii-blokaator. Jumal teab, miks ta seda kannab, aga kui ma suudaksin teda veenda seda ära võtma, oleks kõik hästi. Asi on amuletis. Räägi edasi.»
Sellega tuletas ta mulle meelde hetkelist kontakti, mis mul oli olnud neljapäeval High Holborni tänava nuusutajate kohast väljudes. Mõistsin, et pean veel ühe teate edastama, pidades seeläbi kinni kohtumisest iseendaga, kellest oli saanud (mina–n).
Laupäeva hilisel pärastlõunal saingi ühendust (mina–n)iga, olgugi et ainult hetkeks. Kasutasin saatuse ettemääratud täitumiseks taas kavalat võtet. Ootasime Selene’iga koridoris lifti. Teisi inimesi oli ka. Lifti uks tõusis üles, Selene läks sisse ja tema järel teised inimesed. Lasin kõik ülejäänud rüütellikult enda ees lifti ja magasin täiesti «juhuslikult» ukse sulgumise maha. Lift viis Selene’i alla. Jäin üksinda. Minu ajastus oli hea. Hetke pärast tundsin sisemist soojust, mis ütles mulle, et (mina–n)i teadvus on lähedal.
«Seda teeb amulett,» ütlesin. «Vähemalt nii ütles...» Ma ei olnud enam üksi.
Sellel nädalal, mis algas esmaspäeva, 12. oktoobriga, ei saanud ma aktsiaturgude kõikumiste kohta mitte mingit eelinfot. Kordagi viie aasta jooksul ei olnud ma olnud sellises infosulus. Minu kontaktid (mina–n)i ja (mina+n)iga olid põgusad ja ebarahuldavad. Vahetasime lausekese siin ja paar rutakat sõna seal, mitte midagi enamat. Loomulikult tuli iga päev ette hetki, mil ma olin veetlevast Selene’ist sõnumi saatmiseks piisavalt kaua lahus. Olgugi et me olime kirest täielikult haaratud, oli mul võimalik eemalduda tema psiid blokeerivast väljast kahekümne jala kaugusele. Probleem oli lihtsalt selles, et minu võimalused infot saata ei langenud kokku (mina–n)i ja (mina+n)i võimalustega infot vastu võtta. Pidasime sidet iga neljakümne kaheksa tunni järel ja selle intervalli muutmine oleks nõudnud meeletut enesedistsipliini ja tohutult hoolikat koordineerimist, milleks tol hetkel keegi meist võimelised polnud. Nii et mis tahes kontakt minu teiste minadega sõltus juhuslikest hetkedest, mil ma viibisin Selene’ist eemal.
Mul oli sellest hirmus kahju. Ent mul oli Selene. Me lõbutsesime päevad ja ööd läbi. Kui kurnatus meist võitu sai, vajusime paariks tunniks süvaunne, et välja puhata, ja hakkasime siis jälle otsast peale. Ma kompasin joovastuse piire. Usun, et Selene tegi seda sama.
Kuigi mul polnud enam mu unikaalset eelist, mängisin ka sel nädalal börsil. Osaliselt oli tegemist sundusega, sest börsil spekuleerimine oli muutunud mulle kinnisideeks. Osaliselt toimus see aga Selene’i
