tunnile, siis kümnele, kahekümne neljale ja lõpuks neljakümne kaheksale. Börsil mängimise ja mitte kunagi kaotamise joovastusest. Spekulatsioonide keerukatest süsteemidest, minu enda kehtestatud piirangutest, mis ei lase mul kõiki maailma varasid endale kahmata, ja tohutu rikkuse naudingust. Rääkisin ka üksindusest. Ja tolle õhtu ülevusest, mil ma teda kohtasin.
«Kui ma olen koos sinuga, siis see ei toimi,» ütlesin lõpuks. «Ma ei saa oma teiste minadega suhelda. Viimase kahe nädala jooksul kaotasin tavalisel viisil börsil mängides miljoneid. Sa olid mind laostamas.»
«Asi on amuletis,» lausus Selene. «See neelab psioonilist energiat, summutab psii-välja.»
«Seda ma arvasingi. Aga kes sellisest asjast varem kuulnud on? Kust sa selle amuleti said? Miks sa seda kannad?»
«Sain selle kaugelt-kaugelt ja kannan, et ennast kaitsta,» vastas Selene.
«Kaitsta – mille eest?»
«Minu enda ande eest. Minu kohutava, luupainajaliku ande eest, mis on mulle needuseks. Aga kui ma pean valima amuleti ja armastuse vahel, siis valikut pole. Ma armastan sind, Aram, armastan, armastan!»
Selene haaras metallamuletist, kiskus selle kaela ümber oleva keti küljest lahti ja heitis üle monumendi ääre alla. Amulett laperdas läbi videviku ja kadus.
Tundsin, kuidas (mina–n) ja (mina+n) tagasi tulid.
Selene kadus.
Seisin juhtunust pahviks ja uimaseks lööduna tund aega Abu Simbeli templi katusel, suutmata liigutada. Korraga oli Selene tagasi. Ta klammerdus mu külge ja sosistas:
«Lähme ruttu hotelli!»
«Kus sa olid!»
«Järgmises neljapäevas,» vastas Selene. «Ma võngun ajas.»
«Mida?»
«Amulett summutas mu võnked. Ankurdas mind olevikku. Sain selle 2459. aastal kelleltki, keda ma seal tundsin ja kes minust väga hoolis. See oli lahkumiskingitus ja ta kinkis selle mulle, teades, et me ei kohtu enam kunagi. Aga nüüd...»
Selene kadus. Ta oli ära kaheksateist minutit.
«Olin eelmises teisipäevas,» ütles ta naastes. «Helistasin endale ja ütlesin, et peaksin järgnema sulle Istanbuli ja seejärel Tel Avivi ja siis Egiptusesse. Nüüd sa saad aru, kuidas ma su leidsin.»
Ruttasime Selene’i Niiluse ääres asuvasse hotelli. Me armatsesime ja hetk enne haripunkti olin voodis üksinda. (Mina+n) võttis minuga ühendust, öeldes: «Ta oli siin minu juures, küllap on juba tagasiteel.»
Selene ilmuski. «Ma olin...»
«... järgmises pühapäevas,» laususin mina. «Jah, ma tean. Kas sa ei saa oma võnkumist üldse kontrollida?»
«Ei, ma pendeldan täiesti suvaliselt. Kui hoog päris suureks läheb, rändan sajandeid. See on piin, Aram. Minu elus ei ole mingit järjepidevust, mitte mingit pidepunkti. Hoia mind!»
Lõpetasime pöörasusehoos selle, mis enne pooleli jäi. Lebasime hingetuna teineteise embuses.
«Mida me nüüd peale hakkame? Ma ei saa lasta sul sedasi võnkuda!»
«Sul ei jää muud üle. Ma ei saa lasta sul oma elatusvahendit ohvriks tuua!»
«Aga...»
Selene oli jälle kadunud.
Tõusin üles, panin riidesse ja kiirustasin tagasi Abu Simbeli templisse. Koidule eelnenud tunnid veetsin Niiluse kaldal liivas sobrades. Roomasin, sõelusin, kompasin. Kui päikese esimesed kiired üle mäeharja ulatusid, leidsin ma amuleti. Tormasin tagasi hotelli. Selene oli naasnud.
«Pane see kaela,» käskisin.
«Ei pane. Ma ei võta sult ära...»
«Pane see kaela.»
Ta kadus jälle. (Mina+n) ütles: «Ära karda. Kõik läheb imepäraselt kenasti.»
Selene tuli tagasi. «Ma olin ülejärgmises reedes,» tähendas ta. «Mul tuli mõte, mis päästab kõik.»
«Ei mingeid ideid. Pane see kaela.»
Selene raputas pead. «Ma tõin sulle kingituse,» ütles ta ja ulatas ülejärgmise reede Herald Tribune’i. Võnkumine viis ta uuesti kaasa. Ta kadus ja tuli tagasi ja ulatas mulle 19. novembri ajalehe. Tema silmas särasid põnevusest. Selene kadus taas ja tõi 8. novembri Herald Tribune’i. Siis 4. detsembri ja 11. novembri oma, seejärel 18. jaanuari 1988. aasta ajalehe, 11. detsembri ja 5. märtsi 1988. aasta numbri. 22. detsembri oma. 16. juuni 1997. aasta numbri. 14. detsembri ja 8. septembri 1990. aasta väljaande. «Aitab küll!» hüüdsin. «Aitab!» Selene jätkas ajas pendeldamist. Ajalehtede virn kasvas.
«Ma armastan sind!» ütles ta hingeldades ja ulatas mulle tollikõrguse läbipaistva kuubiku. «19. mai 2026. aasta Wall Street Journal,» ütles ta selgituseks. «Selle lugemiseks vajalikku masinat ei õnnestunud mul hankida. Anna andeks.» Ta oli jälle läinud. Selene tõi veel Herald Tribune›i numbreid ajavahemikus 1988–2002. Seejärel tuli ta terve mikrofilmiga. Lõpuks vajus ta uimaselt ja surmväsinult istuma ning ütles: «Anna mulle mu amulett. Välja neutraliseerimiseks ei tohi see olla minust kaugemal kui kaksteist tolli.» Panin amuleti Seleni peopeale. «Suudle mind!» pomises ta.
Sedasi siis. Selene kannab amuletti, me oleme lahutamatud ja mul puudub teiste minadega igasugune kontakt. Investeeringute tegemiseks piisab, kui vaatan oma ajalehti, mille suurust ma märkimisväärselt vähendasin ja mida ma nüüd sõrmuse sees kannan. Igaks juhuks kannab Selene koopiat.
Me oleme väga õnnelikud. Me oleme väga rikkad.
On vaid üks dilemma. Kumbki meist ei kasuta ainulaadset annet, millega me sündisime. Evolutsioon ei oleks lasknud sellistel annetel tekkida, kui need poleks olnud kasutamiseks mõeldud. Mis on evolutsiooni plaanide eiramise hind?
Ma tahaksin nii väga kasutada oma annet, mille Selene’i amulett võimatuks muudab. Isegi jumaliku Selene’i juuresolek ei kompenseeri täielikult (mina–n), (mina) ja (mina+n) harmoonia kaotust.
Võiksin ju korraldada nii, et viibin Selene’ist eemal tunnikese siin ja tunnikese seal, et taastada oma minadega kontakt. Ma võiksin isegi jätkata sel moel börsil mängimist, reserveerides iga neljakümne kaheksa tunni järel sideseansiks tunnikese amuleti mõjupiirkonnast väljaspool. Aga see on just pidev kontakt, millest ma puudust tunnen. Teiste minade pidev kohalolek. Kui ma saaksin selle kontakti tagasi, oleks Selene mõistetud pidevasse võnkumisse, või me oleme sunnitud lahku minema.
Ma tahaksin leida ka talle mingi väljundi, nii et tema anne ei oleks talle õudus, vaid rõõm.
Võib-olla on lahendus olemas. Kas ekstrasensoorseid andeid on võimalik omandada, viibides nende lähedal? Kas Selene’i võnkumine võib minule edasi kanduda? Ma näen vaeva, et seda annet omandada. Me töötame koos selle nimel. Just täna tundsin end liikumas, vast ainult mikrosekundi jooksul ajas edasi ja siis mikrosekundi jooksul ajas tagasi. Selene ütles, et paistsin tõepoolest hetkeks hägustuvat.
Kes teab? Kas meid saadab õnn?
Ma
