asi, mis meid lähendas. Ta teadis aktsiaturust päris palju ja vaatas põnevil pealt, kuidas ma iga päev oma portfellis olevaid aktsiaid liigutasin.
Esmaspäeval oli börs Kolumbuse päeva puhul suletud. Teisipäeval müüsin pimeduses kobades Arizona Agrochemicali, Consolidated Luna, Eastern Electric Energy ja Western Offshore’i aktsiad maha ja investeerisin saadud tulu kohe Meccano Leasingu ja Holoscan Dynamicsi suurtesse aktsiapakkidesse. Kolmapäevane Tribune teatas minu meelehärmiks, et Consolidated Luna oli saanud Copernicuse frantsiisi ja tõusnud teisipäeva viimasel kauplemistunnil 0,9 protsenti. Seevastu Meccano Leasingut oli tabanud Robomationi ülevõtmispakkumises tagasilöök ja aktsia oli langenud 0,4 protsenti. Võtsin kiiresti maakleriga ühendust ja müüsin Meccano aktsiad maha, mis olid tolleks hommikuks veelgi langenud. Kaotasin sellega 125 000 dollarit, pluss 250 000 dollarit, mille kaotasin, kui müüsin Consolidated Luna liiga vara. Kui börs kolmapäeval juba suletud oli, teatasid Meccano Leasingu juhid ootamatult aktsiatükeldusest viis kahe vastu ja erakorralistest üks kümne vastu dividendidest kumulatiivse amortisatsiooni võlakirjade näol. Meccano tegi tasa kogu teisipäevase ja kolmapäevase kaotuse ja tõusis 0,5 protsenti.
Varjasin neid üksikasju Selene’i eest. Tema nägi ainult minu spekulatsioonide glamuurset osa – telefonikõnesid, kiireid arvutusi, sadade tuhandete dollarite liigutamist. Untsu läinud tehinguid hoidsin tema eest saladuses, teades, et see võib mu mainet tema silmis kahjustada.
Neljapäeval olin päris löödud ja lootes leida kindlust kommunaalteenustes, ostsin 10 000 Southwest Power and Fusioni aktsiat hinnaga 38 dollarit ja seda vaid mõni tund enne SPFi Las Crucesi magnethüdrodünaamilise energiajaama plahvatust, mis hävitas pool maakonda, ja kui reedel aktsiaga hilinenult taas kauplema hakati, oli see mu investeeringu väärtusest 90 000 dollarit kenasti maha koorinud. Ma müüsin. Hiljem tuli uudis, et SPFi kindlustus katab kogu kahju. SPFi aktsia kosus, samas kui Holoscan Dynamicsi aktsia langes püstloodis üheteistkümne peale, minnes mulle maksma veel täiendavad 140 000 dollarit. Ma ei teadnud, et Holoscani kindlustusfirmast tütarettevõte oli SPFi katastroofikindlustuse andja.
Nii et kõik kokku kaotasin sellel nädalal rohkem kui 500 000 dollarit. Minu maaklerid olid hämmingus. Seni olin olnud nende silmis eksimatuse kehastuseks. Enamik neist oli saanud rikkaks pelgalt sellega, et kopeerisid minu tehinguid.
«Kullake, mis sinuga juhtunud on?» küsisid nad.
Järgmisel nädalal küündisid minu kaotused 1 250 000 dollarini. (Mina+n)ilt ei tulnud ikka veel mingeid teateid. Maaklerid arvasid, et vajan puhkust. Selle aja peale sai isegi Selene aru, et minu kaotused on suured. Kummalisel kombel näis, et minu halb õnn suurendas tema kirge minu vastu. Võib-olla paistsin ma nii kõvasti peksa saades traagiline või byronlik.
Veetsime temaga kirglikke päevi ja veelgi kirglikumaid öid. Elasin sensuaalsuse tukslevas uduvines. Kuhu iganes me ka ei läinud, ikka olime tähelepanu keskpunktis. Meis oli seda sära, mis on omane vaid suursugustele armastajatele. Kiirgasime naudingurõõmu kogu selle spektris.
Kaotasin miljoneid.
Mida rohkem ma kaotasin, seda enesehävituslikumaks mu spekulatsioonid muutusid ja seda suuremad olid omakorda mu kaotused.
Oli reaalne oht, et kui see nii jätkub, hävitab see mu täielikult.
Ma pidin Selene’ist eemale saama.
Esmaspäev, 26. oktoober. Selene on vajunud süvaunne ja puhkab järgmise kahe tunni jooksul välja kolme ohjeldamatu päeva ja öö väsimust. Ma üksnes teesklen unerohu võtmist. Niipea kui Selene unne vajub, tõusen üles ja panen riidesse. Pakin asjad. Kirjutan Selene’ile kirjakese. «Ärireis. Olen varsti tagasi. Armastan, armastan, armastan.» Lendan keskpäevase raketiga Istanbuli.
Minaretid, mošeed, bütsantsi pühakojad. Löön unerohule käega ja veedan järgneva poolteist päeva tavalisel viisil voodis puhates. Ärkan üles ja Selene’ist lahkumisest on möödunud nelikümmend kaheksa tundi. Mahajäetuse tunne! Kibe üksindus! Ent ma tunnen, kuidas (mina+n) mu meeli valdab.
«Kirjuta üles,» kamandab ta pikalt keerutamata. «Osta 5000 FSP, 800 CCG, 150 LC, 200 T, 1000TXN, 100 BVI. Müü lühikeseks 200 BA, 500 UCM, 200 LOC. Said aru? Korda.»
Kordan. Seejärel annan telefonitsi korraldused. Mulle ei lähe eriti korda, mida need lühendid sümboliseerivad. Kui (mina+n) ütleb, et nii tuleb teha, siis nii ma ka teen. Poolteist tundi hiljem teatab operaator: «Preili Hughes soovib teid näha, sir.»
Ta leidis mu üles! Hädade häda! «Öelge, et mind pole siin,» sõnan. Põgenen katusele ja pääsen helikopteriga minema. Reisilennuk viib mind kiiresti Tel Avivi. Võtan Hiltonis toa ja annan range korralduse mind mitte segada. Söök tuppa, samuti Herald Tribune, muidu mitte segada.
Uurin aktsiaturu käitumist. Reedel saan ühenduse (mina–n)iga. «Kirjuta üles,» kamandan pikalt keerutamata. «Osta 5000 FSP, 800 CCG, 150 LC, 200 T...»
Helistan maakleritele. Sulgen kolmapäevased pikad positsioonid ja katan kolmapäevased lühikesed. Mu kasum on üle miljoni dollari. Hakkan vaikselt kosuma. Aga ma tunnen Selene’ist tohutult puudust.
Veedan hotellitoas piinavalt üksildase nädalalõpu.
Esmaspäev. (Mina+n)i hääl kolmapäevast annab uued juhised. Ma täidan need. Lõunasöögi ajal jõuab mu odrasuppi katva kaane all minuni Selene’i kirjake. «Kallis, miks sa mu eest põgened? Armastan sind lausa üheksandas astmes. S.»
Väljun hotellist jooksupoisiks maskeerituna ja lendan El Aliga Kairosse. Olen pinges ja närviline ning liitun püramiide uudistavate turistidega, mis ei ole üldse minu moodi. Ekskursioon on heebrea keeles, paras mulle. Lukustan end hotelli. Saabub Herald Tribune. Kolmapäeval edastan juhised (mina–n)ile, kes elab esmaspäevas. Ootan juhiseid reedeselt minalt, kes on (mina+n). Juhiste asemel jõuab minuni mingi segane müra. Mis lahti on? Kuhu ma peaksin nüüd põgenema? Brasiiliasse, McMurdo lahele, Anchorage’i, Irkutskisse, Maogradi? Ta leiab mu ka sealt üles. Tal on omad nõksud. Sellele, kes tahab saladusi avastada, jääb vähe saladuseks. Kuidas ta mind leiab?
Aga ta leiab.
Saabub kirjake. «Olen Abu Simbeli templite juures ja ootan sind. Kohtume seal reede pärastlõunal või ma hüppan päikeseloojangul Ramsese vasakpoolseimalt kujult alla. Armastan sind. Olen meeleheitel. S.»
Tunnistan oma lüüasaamist. Ta ajab mu pankrotti, aga ma pean ta endale saama.
Lähen reedel Abu Simbeli templite juurde.
Selene seisis kuju tipus ja nägi tuule käes lehvivates valgetes puuvillastes riietes ahvatlev välja.
«Ma teadsin, et sa tuled,» ütles ta.
«Mis mul muud üle jäi?»
Me suudlesime. Tema nõtkus sütitas mind. Päike loojus lõõmates läänepoolsesse kõrbesse.
«Miks sa minu eest kogu aeg põgened?» küsis Selene. «Mis ma valesti tegin? Miks sa mind enam ei armasta?»
«Ma armastan sind,» vastasin.
«Aga miks siis?»
«Ma räägin sulle saladuse, mida ma ei ole avaldanud mitte kellelegi peale minu teiste minade.»
Sõnad jooksid robinal mu huulilt. Rääkisin talle kõik ära. Sellest, kuidas ma oma ande avastasin, esialgsest kaosest, mis kaasnes muudest ajahetkedest toimuvate sensoorsete
