kogu ema tähelepanu endale. Kuueaastane Janis õppis ise hakkama saama või läks isa juurde, kes näis end tütres ära tundvat ja oli vähemalt mõnda aega alati valmis talle seltsi pakkuma. Poja kombel käis ta temaga meestejuuksuri juures kaasas, kus peale Sethi lõikust piiras juuksur ka Janise tukka.
Hiljem samal aastal otsustas pere kolida paremasse naabruskonda. „Meist vasakul elav naine oli abielus madrusega,“ meenutas Dorothy. „Too naine vist ei teadnudki ühtki normaalset ingliskeelset sõna. Ta vandus hullemini kui keegi teine, keda olen kunagi kohanud. Ma ei tahtnud, et [mu lapsed] kasvaksid üles sellist keelepruuki õppides.“ Joplinid tõusid klassiredelil veel pulga jagu kõrgemale ja ostsid suurema kodu Griffin Parkis, mis oli uusarenduskvartal metsa keskel linnapiirist veidi kaugemal. Nad olid jõudnud Port Arthuri versioonini eeslinnaelust.
Valget karkassmaja aadressil Lombardy Drive 3130, mida võiks tänapäevaste standardite kohaselt pigem tagasihoidlikuks pidada, ümbritses lai õu, kus Janis sai mängida. Seth tegeles krundi tagaosas aiapidamisega ja Dorothy küpsetas pirukaid nende õue puude otsast korjatud pekanipähklitega. Paljude naabrilaste seast leidis Janis kähku sõpru ning möllas nendega Sethi rajatud mänguväljakul ja korraldas etendusi ja nukunäidendeid isa ehitatud miniteatris. Juba tütre beebipõlvest peale oli Seth teda sageli pildistanud ja tegi nüüd fotosid mõlemast tütrest, kellel olid seljas Dorothy õmmeldud ühesugused kleidid.
Janis külastas laupäeviti isa seltsis Gatesi avalikku raamatukogu, mis oli muljet avaldav uuskreeka stiilis ehitis – just nagu Sethi kirik. „Minu kodus,“ ütles Janis uhkelt, „said endale raamatukogukaardi niipea, kui oskasid oma nime kirjutada.“ Sarnaselt isale õppis temagi raamatuid hindama ja hakkas varakult lugema, mis tuli kasuks varsti pärast seda, kui ta läks 1949. aasta sügisel esimesse klassi kodulähedasse Tyrrelli algkooli. Vanemad olid andnud oma parima, et nende esmasündinu saaks Port Arthuri hästirahastatud koolisüsteemis populaarseks ja edukaks õpilaseks.
PEATÜKK 2
POISITAR
Oleksin peaaegu toolilt maha kukkunud, olin nõnda põnevil!
JANIS JOPLIN
Janis oli tundlik laps ja pani tähele, et Seth Joplin oleks pigem poega soovinud, ning andis endale aru, et tema ulakas poisilik käitumine näis isa rõõmustavat. Tihe side isaga, mis sai alguse sellest, et ta kojujõudvale isale iga päev tere ütlema tuli, jätkus kuni Joplinite kolmanda lapse sünnini, kelleks oli nende ainus poeg Michael. Isast võõrdumine oli Janisele kaotuseks, mida ta sügavalt ja elavalt tunnetas, ning sellest sai toitu nii tema elukestev nõudlikkus tundetasandil kui ka kujutlusvõime.
Dorothy lootis, et ühiskondliku käitumise osas võtab tütar temast eeskuju. Ta organiseeris sinilindude (mis meenutab gaidide liikumist) salga, kes kohtusid regulaarselt Joplinite kodus, kus Janis „oskas lahedalt suhelda ja pani võõrad end koduselt tundma“, meenutas Dorothy. Ta üritas pidevalt pälvida ema heakskiitu ja nõudis temalt rohkem tähelepanu kui teised lapsed, ütles Dorothy.
Janis oli raamatutark ja kohanes kooliga kergesti, seega lasi tema esimese klassi õpetaja viia ta kooliaasta keskel edasi teise klassi. Seitsmeaastasena, 1950. aasta sügisel, hüppas ta edasi kolmandasse klassi. See kiirendatud koolitee osutus sotsiaalses mõttes miinuseks: Janis oli mõnest klassikaaslasest lausa kaheksateist kuud noorem ja enamikust sõpradest pisem. Kuigi väike kasv ei takistanud tal käituda viisil, nagu oleks ta võrdväärne oma vanemate – ja suuremate – mängukaaslastega, kes vahel unustasid, kui palju noorem Janis neist on.
„Ta nautis mängimise füüsilist poolt,“ ütles Roger Pryor, kaks aastat vanem naaber, kelle pere kodu piirnes Joplinite tagaõuega. „Talle meeldis poistega mängida, võistelda nendega spordis, näiteks pesapallis. Ta polnud sugugi uje ja ta oskas vaielda. Pigem oli ta algataja kui teistega kaasamineja: „Teeme seda! Mängime seda mängu!“ Ta oli kangekaelne, kuid meeldiv.“
Veel kümne-üheteistaastaselt oli Janis muretu poisitar, kes ei häbenenud särgita ringi joosta, nagu tegid naabripoisid Port Arthuri pikkadel, kuumadel ja niisketel suvedel. „Ta mängis õues ilma särgita kuni seitsmendasse klassi minekuni,“ meenutas Pryor. „Ta kehaline küpsemine kulges aeglaselt. Keegi ei öelnud midagi, aga tüdruku kohta oli see kummaline käitumine.“
Mõned lapsed pidasid Rogerit kiusajaks, kuid julge Janis ei kartnud talle vastu astuda. Ta kutsus teda koguni maadlema. „Tüdrukuga maadlemine tekitas minus kõhedust,“ ütles Pryor, „aga Janis oli selleks kohe valmis. Vanemad olid mulle korduvalt öelnud, et ma kunagi tüdrukutega ei kakleks. Aga tema ajas mind taga. Kui ta su kätte sai, siis ta istus sulle otsa. Ma mäletan, kuidas ta mu peal istus ja irvitas. Janis naeris, nagu oleks saavutanud suure võidu.“
Janis võis olla Rogerisse salaja armunud ja vahest seetõttu üritaski teda kolkida. Kuid ta võis olla ka veidi armukade, kuna Roger oli saanud heaks sõbraks tema isaga. „Ma meeldisin Sethile väga,“ meenutas Roger. „Ta kohtles mind nagu poega. Ta ajas minuga juttu, veetis minuga aega, tegi mulle mänguasju, näiteks kadasid.“ Seth julgustas ka tütre rüblikukalduvusi takka, selmet käskida tal toas olla ja nukkudega mängida. Ta ehitas Rogerile ja Janisele kõndimiskargud ja suure kiigelaua.
Tema kõige ohtlikumaks ehitiseks oli hiiglaslik rippkarussell, midagi köiekiige taolist, kus võrud olid kinnitatud köite külge, mis olid omakorda kinnitatud posti tipu külge. Lapsed haarasid võrudest kinni ja jooksid ringiratast, kuni kogusid piisavalt kiirust lendamiseks, kui jalad tõusid maast lahti. Janis koges vahest just seal esimest korda muutunud teadvusseisundit, kui rõnga küljes rippudes läbi õhu lendas. Pryor, kes arematele lastele sageli hoogu lükkas, meenutas hiljem: „Panime lastele nii kiire hoo sisse, et nad tõusid peaaegu sama kõrgele kui posti tipp ja karjusid, et lõpetaksime, ja me teadsime, et nad ei suuda enam kinni hoida, ja nad kukkusidki maha. Tegime selliseid asju, et nad haiget saaksid – mitte õelusest, vaid pigem oli see nagu võistlus, et näha, kui kõva sa oled. Aga ma tean, et mitmed murdsid sel hiiglaslikul rippkarussellil käeluu.“ Janis oli piisavalt tugev ega saanud kunagi haiget, kuid Seth võttis selle kaadervärgi siiski varsti koost lahti. Ka Janis murdis viimaks käe, kuid seda puu otsast alla kukkudes.
Sethi lähimaks sõbraks oli Don Bowen, samuti introvert, kes töötas Gulf Oili heaks ja kelle tütar Kristin – „tõeliselt ilus ja vaikne tüdruk, ülinaiselik“, kui Pryorit uskuda – oli Janisest ligi aasta vanem, kuigi käis samas klassis. Don oli „ainus teine intellektuaal kogu linnas“, leidis Janis. Don ja Seth „otsisid muudkui üksteise seltsi ja näisid väga nautivat fakti, et on leidnud kellegi endasuguse“. Bowenid ja Joplinid käisid vähemalt korra kuus üksteise juures õhtustamas, kuigi elasid linna eri otsas, mängisid bridži ja mis kõige tähtsam, said vabalt kõnelda teemadel, millest Port Arthuri suguses kultuuritus paigas polnud kellegi teisega rääkida. „Kui me Joplinite majja saabusime,“ meenutas Kristin Bowen, „siis meeldis Sethile ja Donile klassikalist muusikat kuulata ning raamatute ja vahel ka poliitika üle arutleda. Kui bridžilaud välja võeti, siis saadeti meid mängima. Sageli oli seal mõni uus mänguasi: pogokepid või kõndimiskargud. Läksime tagaõue ja ronisime puude otsas. Janis üritas paljusid poiste tempe korrata. Panin tähele, et ka väikese lapsena meeldis talle öelda, mida me tegema peaksime.“
Janis muutus üha põikpäisemaks ja pani vanemaid proovile juba enne teismeliseikka jõudmist. Kui nad üritasid teda kontrollida, reageeris ta tagajärgedele mõtlemata. Kaheksa-aastaselt oli tal endiselt kombeks pöialt imeda ning et teda sellest harjumusest võõrutada, keelas Seth tal raadiot kuulata, kuni pöial enam suhu ei lähe. Kuid selle peale läks Janis päris pööraseks – röökis ja tagus jalgadega, kuni hakkas kõvasti hingeldama. Kuid ka sellele järgnev negatiivne tähelepanu ei vähendanud tema jonnakust. Janise jaoks oli tähelepanu kvantiteet kvaliteedist olulisem.
