kinni pigistanud käppadega, lasksin vasaku käe rippu ja virutasin vaenlasele kubemesse. Tabasin sinna, kuhu tarvis… Ründaja ohkas ja lõdvendas haaret. Tõmbasin end lahti, rebisin kuidagiviisi peast märja siiditüki ja jäin peaaegu kukkudes ukse najale rippuma. Nõrgas kuuvalguses võis näha nurgas kägaras massiivset mehekuju. Äkki inimene tõusis, välgatas kitsas tera, kuid ta arvas ilmaaegu, et kõik nii lihtsalt käibki. Tõukasin end vasaku jalaga lävepakust lahti, jäin kätega rippu ja lõin ukse liikumisjõudu kasutades vaenlasele kannaga rindu. Mees lendas aknasse, millest ta piduliku klirinaga ka välja kukkus!
„Nikituška! Mis sinuga on, tuvike?!” Minu juurde jooksis kohkunud eit, potihark käes.
„Kõik… on korras…” suutsin raskustega suust saada, nähtavasti oli kaabakas mu kõri ikka väga kõvasti pigistanud.
Jagaa mõistis kõike sõnadeta, vaatas magamistoa kähku üle, torkis potihargiga voodi all ja pistis pea aknast välja.
„Ära jooksis…” teatas ta kahetsusega. „No mis küll ometi toimub? Mingite kaltsude pärast tungiti piirkonnavolinikule endale kallale… See pole õige asi. Kohe hommikul nõuan, et streletside vahtkond kaitseks ööpäev läbi kahes vahetuses meie taret kurjategijate eest!”
„Taret pole neile tarvis. Neil on tarvis mind… aga miks?”
„No ei, kullake!” teatas Jagaa karmilt. „Eelmine kord, kui šamahanid tahtsid sinuni jõuda, panid nad mu maja põlema, lasksid punase kuke lahti. Ja mis nad seekord välja mõtlevad? Lasevad püssirohuga õhku?!”
„Uuh… täitsa nagu mingid araabia terroristid… Mis see on?”
„Kus?”
„Siin.” Tõstsin põrandalt musta riidetüki. „Siid. Ta viskas selle mulle pähe. Muide, sama värvi, mis kadunud kauba otsimise juhendites.”
„Noh, ja mis siis sellest?”
„Ei tea. Veel ei tea. Ja kus Mitka on?”
„Saunas ikka, kus ta olema peaks,” kehitas ärritatud eideke õlgu. „Aga… tõesti, kuidagi kauaks jääb sinna… Äkki juhtus midagi?”
Jooksime alla. Saun asus õues vangikoopa kõrval. Veelombi ja saapajälgede põhjal otsustades polnud siingi läbi saadud kallaletungita. Jumal küll, kui nad on talle midagi teinud! Kiskusin saunaukse lahti. Seal paistis väga paks aurupilv ja Mitka ähvardav hääl röökis vingudes:
„Ära tule ligi! Elusalt ma kätte ei anna!” Ja samal hetkel sadas minu ja Jagaa poole terve kausitäis keeva vett! Kuidas meil küll õnnestus kahele poole kõrvale hüpata, aru ma ei saa. Minulgi, noorel ja treenitud inimesel, oli see raske, aga mis siis veel rääkida eide tagurpidisaltost…
„Mitka, tümikas! Ära lollita! See olen mina, kuuled.”
„Is… vojevood-isake?” küsis ta umbusklikult ja aurupilvest väljus, punane nagu keedetud vähk, meie puhtaks pestud kaastöötaja. Ta kattis end puust kibuga ja nägi mõnevõrra kohkunud välja.
„Mis juhtus?”
„Seda tahtsin minagi küsida. Mis juhtus?”
„Räägi sina esimesena.”
„Mis siin öeldagi? Pesen ennast vastavalt teie ülemuslikele korraldustele. Siis kargab keegi uksest sisse! Vaatan – mees, üleni mustas, nuga käes. Nii, mõtlen, vaevalt ta siia vorsti lõikama tuli. Aga milleks siis? Noh, küsima ma ei hakanud, andsin talle, näe, kibuga vastu hambaid – tema kukkus uksest välja. Mina ruttu kuumaveekatla juurde, ammutasin kausitäie ja ootan… siis läheb uks jälle lahti. Noh, ongi kõik… mina siis… aga need olite teie… Tuleb ju hoiatada!”
„Sellepärast me jooksimegi, et sind, lolli, hoiatada,” torises Baba Jagaa, ennast juba teist korda kuumast lombist üles ajades ja teist korda jälle libastudes. Kolmandal katsel kukkus ta plartsuga ja hakkas poris istudes kõigest hingest vanduma: „Misjaoks sa, häbematu mees, elatanud inimesi keeva veega üle valad? Vähe sellest, et oleksid nuga saanud, vähe sellest, et Nikita Ivanõtš oleks ära kägistatud – aga need olid vähemalt vainlased! Aga mis see siis tähendab, et mu oma kaastöötajad tahavad mind ära tappa?”
Tormasime vihast eidekest päästma. Mitka viskas kibu käest, tegi minust pikema sammu ja tõstis Baba Jagaa kerge vaevaga üles. Kuid märgates enda eest alasti meest, läks mu majapidajanna näost tumepunaseks ja pistis röökima nagu ratta peal:
„Lase lahti, häbitu!!! Võiksid kas või käega kinni katta!… Oota, ma sind…!”
Kuid lõpetada eidel ei õnnestunud; Mitka laskis ta kuulekalt lahti ja Jagaa plartsatas jälle vette! Pori pritsis justkui plahvatuses igas suunas. Nüüd olime juba kolmekesi mudased nagu põrsad.
„Värdjas…” lausus eit tasa ja rõhukalt.
Tõstsin ta delikaatselt jalule. Mitjai ei leidnud muud targemat teha, kui meile maani kummardada ja paljaid kannikaid välgutades sauna tagasi keksida.
„Mine sinagi temaga, tuvike. Toon puhta pesu. Nende ter… Kuidas see oligi? Sinu terroristidega tegeleme homme. Mul on üks mõte. Hommik on õhtust targem.”
Hommikusöögini oli Jagaa salapäraselt vait. Pärast teed istus ta mu vastu ja alustas ise tõsist jutuajamist.
„Vaat mis, Nikita Ivanovitš, sina oled meil ülemus, sina ka otsustad. Ainult et minul, vanaeidel, on kah üks ettepanek. Tahan operatsioonile minna.”
„Kas midagi tõsist?” läksin ma ärevile. „Teie vanuses on riskantne kirurgi juures lauale heita. Kes siis opereerima hakkab?”
„Opereerima?” ei saanud eit kohe aru. „Noh, ma ju räägin, et sina oled ülemus, sina opereerigi!”
„Mina?!”
Tundus, et me tõepoolest ei mõista teineteist. Pärast pikka pausi ning peas kaks ja kaks kokku liitnud, sain viimaks aru… Sellepärast püüdsin tõsist nägu teha:
„Niisiis, mis see teie operatsiooniplaan siis on?”
„Tahan need kaabakad üles leida, kes teile Mitkaga eile kurja haudusid.”
„Asjalik mõte. Aga kuidas? Kas laseme kassil jälje üles võtta?”
„Ei. Vaata, ma korjasin eile akna alt klaasikillud kokku. Näed, selle killu peal on kuivanud verd. Küllap lõikas endale sisse, vainlane… Aga siin on purihammas! Vedeles kohe sauna juures poris. Su paarimees ju kiitles, et oli kurjategijale kibuga vastu hambaid andnud? Ja nii ongi – asitõend, väljalöödud hammas. Nende abil leiamegi üles.”
„M-m… üpris problemaatiline… Lukoškinos on rahvast murdu, kui streletsid hakkavad kõiki hambutuid või katkilõigatud sõrmega tüüpe kinni nabima, ei jätku meil konge. Ja kuidas viia kokku klaasil olev veregrupp kahtlusaluse veregrupiga? Siin on tarvis professionaalset meditsiinilist ekspertiisi.”
„Ajasid mu täitsa sassi…” krimpsutas Jagaa nägu, „…peast segaseks, oma õpetatud sõnadega. Teie Ekspertisast (anna talle andeks, Issand) pole ma elu seeski kuulnud, aga vaat inimese verega saab alati loitsida. Tõmba uks kinni ja ütle Mitkale, et ta kedagi sisse ei laseks –, hakkan nõiduma.”
