Ärkasid hommikul: aknaluugid olid kinni, pime, aga läbi pragude tungisid eredad päikesekiired. Kuid oli veel vara – kuulsin, kuidas kuked kirevad. Vanaema Motja või Domaša hääl: „Ärkasid, latselatseke?“ Ma ööbisin nende juures kordamööda, ühe öö ema, teise isa vanemate majas. Vanaemad panid väga pahaks, kui ma järjekorda rikkusin.
Kui hommikusöögiks valmistati kooke, jooksin keldrisse. Kelder kaeti nahaga, et paremini säilitada varakevadel valmis pandud jääd. Titovkas keldreid ei lukustatud. Jääkeldris hoiti piima, koort, kohupiima … Vahel oli siin ka liha: lambaid veristasid kõik sugulased kordamööda, jaotasid kohe paari maja vahel ära. Keldris pistsin sõrme igasse potti ja maitsesin, kus on rõõsk koor. Tulin potiga tuppa tagasi. Kohupiim, hapukoor ja rõõsk koor olid alati laual. Kogu toit valmistati Vene ahjus pruunides savipottides. Kui pärmipannkooke või pliine üle jäi, valas vanaema need hapukoorega üle ja pani ahju hauduma – tulid välja uutmoodi koogid. Neid lõigati pärast noaga nagu pirukat. Ma teen siiamaani nii ja tütred, kuigi püüavad rasvast mitte süüa, sellest maatoidust keelduda ei suuda.
„Kas te tõesti teete ka praegu ise süüa?“
„Tihti. Meil oli Borissiga alati selline traditsioon – pühapäevased perelõunad. Kui teda enam ei olnud, jätkasin mina kõigi kokku kogumist. Kui ilm lubab – suure Vene ahju juurde maja lähedal.“
„Ahi õues? Miks?“
„Aga selles tuleb kogu toit eriline. Ma tahtsin alati sellist ahju, aga majas ei leidunud talle kuidagi kohta. Otsustasin, et teeme õue, aga kõrvale paneme suure laua varikatusega – kui lapsed ja lapselapsed sõidavad kohale, sööme reeglina seal. Kui ilm muidugi hea on. Ahi laoti kõigi reeglite kohaselt. Helistasin spetsiaalselt Timovkasse, et teada saada, mis suurusega Vene ahi peab olema. Aga seal ei mäleta enam keegi, kõigil on gaas ja haudepotid. Pärast leidsin põlise pottsepa – ta on pärit Volga äärest. Noor mees, aga tema vaarisa, vanaisa ja isa ladusid ahjusid. Tegi kõik väga oskuslikult. Lapselapselapsed armastavad ahju peale koguneda. Suvel kuivatame seal üleval oma aia õunu.“
Mu vanaemad küpsetasid „tšinenkasid“, magusaid pirukaid hapuoblikaga – see oli Titovkas eriline, magushapu. Peale selle veel stepimaasika või maavitsaga. Neid kasvas aedades kaht sorti – musta ja rohelist. Kui vanaemad võtsid mind kaasa aeda rohima, lubati mul maavitsa marju otse põõsalt süüa. Ja kuigi mari oli metsik, ei tõmmatud seda välja – jäeti kartulivagude ja hirsi vahele kasvama.
Lõunaks valmistati kapsasuppi või kulešit – suppi, millele on maitseks lisatud hirssi. Suvel tehti kõige sagedamini okroškat, külmsuppi. Kalja sisse pudistati muna, lõiguti sibulat, tilli, kurki. Tundub, et kartulit ei pandud. Ei mingit liha. Kali tehti muidugi ise ja see oli, nagu Titovkas öeldi, kange, ergutav. Okroškale lisati veel tingimata riivitud mädarõigast ja hapukoort.
Õhtusöögiks oli kas kartul lihaga või pelmeenid kartuliga, suvel tavaliselt lihaga ei tehtud. Kartulit hakiti kapsarauaga spetsiaalses puukünas (hiljaaegu kingiti mulle peaaegu samasugused kapsaraud ja puuküna, mida ma praegugi kasutan). Titovkas vormiti pelmeenid suured nagu vareenikud, aga mitte peenikesed nagu Kesk-Uuralites, kus Boriss kasvas.
Leiba küpsetati ise kaks korda nädalas. Seda säilitati rätikute sees, et ta ei tahkuks, ja kutsuti pirukaks. Minu lapsepõlve nauding – lõigata leivakoorukest, kasta rõõsa koore või hapukoore sisse … Siiani tundub, et midagi maitsvamat ei ole.
Praegugi näen selgelt kõiki tollase maaelu detaile, võin neid piisavalt täpselt kirjeldada, mäletan mitte ainult majade asetust, vaid ka värvi, lõhnu.
Isa vanemate (talu)maja oli väiksem kui ema vanemate oma. Maja ulatus otsaga tänavale. Uks viis puidust eeskotta, kus olid pikk plankudest laud ja rohmakalt kokkulöödud voodi, siin armastas vanaisa puhata suvel, kui oli palav. Eeskoja taga oli tuba, kus seisis suur raudvoodi. Seejärel saal kodukootud põrandariietega. Saalis oli isa õe Katja voodi. Sellel päevatekk, mille alt vaatasid välja heegeldatud pitsid – eriline voodit kaunistav kate. Ja saalist juba pääses edasi Vene ahjuga kööki.
Ema õde Anna heegeldas samuti pitse ja neid oli majas palju. Mäletan siiani heegeldatud laudlina, padjavirnu, „põsepadi“ kõige peal, katvaid linikuid ja pitsribasid padjapüüridel. Pitsid ja voodipesu olid heledad, aga tekid erksad. Neid õmmeldi erivärvilistest riidetükkidest, sagedamini nelinurksetest, aga mõnikord õmmeldi iga ruut kokku neljast erinevast kolmnurgast – tuli välja väga ilus.
Voodipesu kangas kooti kanepist, mis kasvas igaühel aias (vanaemadel olid kangasteljed, tõsi, mina millegipärast ei näinud, kuidas nendel töötati). Pärast pesemist pesu klopiti, et see pehmem oleks. Linad või päevatekk keriti rullile või küla moodi öeldes vaalu, aga seejärel rulliti ühelt poolt lauaga rihveldatud rulliga siledaks. Triikrauad olid ka, aga nendega triigiti ainult pluuse ja seelikuid.
Ema vanemate suur hele maja asetses pikuti tänava poole. Selle ees oli iluaed valgete ja roosade roos-kassinaeristega. Ilmselt sellepärast armastan ma neid siiamaani ja istutasin igale poole, kus ma elasin. Isegi presidendi residentsi Barvihhas, kus enne mind need maalilled muidugi ei kasvanud. Mäletan, sõitsime kord residentsi, mina nägin autoaknast tee ääres kassinaeripõõsast. Päeva-kahe pärast läksin elektrikäruga koos kellegagi lastelastest sinna tagasi. Kaevasime põõsa välja, tõime residentsi juurde, istutasime maha. Turvatöötaja tegi mulle pärast noomituse selle eest, et ma sõitsin üksi, saatjateta. Aga kassinaerid kodunesid suurepäraselt. Hiljem istutasin puhmad ümber, nüüd kasvavad need minu maja lähedal lehtlas. Peale kassinaeri kasvas vanaema iluaias sirel, ehkki mina seda kunagi õitsvana ei näinud – suvevaheaeg algas, kui sirel oli juba ära õitsenud.
Köeti Titovkas põletussõnniku, kisjakiga, mida valmistati ette suvel. Võtsin sellest mõnuga osa. Tehnoloogia oli ülimalt lihtne. Korjati laudast põhusegust sõnnikut. Põhku laotati loomadele alla, hoiti külmas ruumis. Allapanu vahetati iga päev, nii et talveks kogunes kuivatatud sõnnikut palju. Suvel lisati sellele vett. Hobune käis ringiratast ja segas seda massi. Hiljem laoti mass rohule spetsiaalse puust vormi abil (seda kutsuti pukiks). Ühe korraga sai kaks kisjakki. Minu jaoks tehti kergem pukk – ühe kisjaki jaoks. Vormituna sarnanesid need telliskividega, ainult olid poolteist korda suuremad. Kisjakke kuivatati päikese käes: kui oli ühelt poolt kuivanud, keerati teine külg. Nii tuuldusid minema kõik lõhnad. Mingit teist kütust Titovkas ei tuntud. Mis puud, kui ümberringi on stepp? Kisjakid laoti virna, vahel katuse alla, aga vahel lihtsalt lahtise taeva alla, kattes vihma eest õlgedega. Kuumust andis kisjakk palju ja talvel, nagu mulle räägiti, oli taredes soe.
Keset küla voolas Bezõmjanka jõgi, mida nüüd kutsutakse Kljutši jõeks. Üle tee oli iga maja ees väike juurviljaaed, kus kasvatati kurke, tomateid, sibulaid, tilli, – need aiad laskusid alla jõe äärde. Aga „suured juurviljaaiad“, nii neid kutsuti, olid maja taga, kus hoiti loomi. Sinna pandi maha kartul, külvati porgandit, hernest, nisu, rukist, hirssi. Paljudel olid juurviljaaedade ees aidad, kus hoiti vilja, aga suveks olid need tühjad. Et mitte koduseid häirida, ööbisid noored reeglina aitades. Juhtus, et kogu öö pidutseti, tantsiti lõõtspilli järgi, lauldi tšastuškasid ja tsõgaanotškaid5 balalaika saatel. Vahel mängiti hommikuni kaarte. Seejuures ei näinud ma kordagi, et külanoorus joonud oleks.
Aitade ees kasvas pehme rohi, seda kutsuti „muroh“. Alles hiljuti sain teada selle õige nime – linnutatar. Hommikul astusid paljajalu rohule, see oli üleni kastemärg. Hommikuti oli vesi jões väga puhas ja külm. Sel ajal, kuni jõest polnud veel vankrid läbi sõitnud ega loomi läbi aetud, võeti sealt joogivett.
Paar aastat tehti minust film, milles ma imestusega avastasin fragmendi selle kohta, et minu vanemad olid staroveeretsid6. Näidati mingit mahajäetud küla, kus nad nagu olevat elanud. Ei tea, kust ajakirjanikud selle
