mis on klaasi all, tuleb ettevaatlikult ringi käia. Püüdsin seda klaasi kuiva rätiga (mitte kodukootud, vaid ostetud vahvelrätikuga) eriti korralikult nühkida.
Mõlemad vanaemad palvetasid alati enne und. Tänu neile oskan ma lapsepõlvest peale issameiet ja Jumalaema palvet. Nüüd lähen ka ise enne uinumist ikooni ette palvetama. Meie külas ei takistanud keegi kellelgi palvetada, lapsi ristida või omakseid kiriklikult matta. Mind muidugi ristiti samuti nagu kõiki Titovkas.
Niinimetatud aastapüha tähistati alati laiaulatuslikult. Mina sain oma silmadega näha, kuidas tähistatakse ainult üht neist – nelipühi (troitsat), mida peetakse juunis. Pühade eelõhtul läksid lapsed ja täiskasvanud steppi kaetisrohtu7 või, nagu külas öeldi, „tšuburi“ korjama. Rohtu korjati pikkadesse seelikusabadesse või põlledesse, kuidas keegi sai. Koju tagasi jõudnud, kaeti rohuga põrand ja aknalauad. Kõik kohad olid sellist lõhna täis, et pea hakkas ringi käima.
„Kas te olete usklik inimene?“
„Usklik – jah, kirikukristlane – ei. Olen kogu elu elanud Jumalaga hinges. Nii elan ka nüüd. Mäletan, kuidas me kohalike poistega käisime öösiti aiamaadel – kiskusime välja porgandeid, rebisime herneid, kurke. Pärast läksime jõe äärde, pesime need puhtaks ja sõime. Mitte sellepärast, et näljased olime – lihtsalt seiklus. Kord võtsime ka meie aiast. Vanaema märkas korratust ja küsis minult, kas see on meie töö. „Ei“, vastasin mina. Vanaema vaikis, aga natukese aja pärast ütles: „Tead, meil on nurgas ikoon, sellel – Jumal. Seega, tema näeb kõike ning karistab varastamise, valetamise ja reetmise eest alati. Kui mitte sind, siis sinu peret.“ Tookord need sõnad mulle eriti ei mõjunud. Meelde jäid aga peaaegu sõna-sõnalt kogu eluks. Eriti pere kohta. Ma ei kannata valetamist. Kui saan aru, et inimene valetab, hakkab mul sees kõik keerama. Püüdsin, et ka tütred hakkaksid valetamisse niimoodi suhtuma.“
„Kuidas usk nõukogude ateistliku kasvatusega klappis?“
„Täitsa klappis. Lihavõtte ajal korraldati koolis alati ateistide õhtu, millest me kõik osa võtsime. Pärast seda läksime kirikusse lihavõtteid tähistama. Kodus tähistati nii lihavõtteid kui ka jõule. Teadsin alati, et me oleme ateistid. Ja teadsin alati, et Jumal on olemas.”
„Kas te olete laulatatud?”
„Ei. Viimastel aastatel kavatsesime seda teha. Patriarh Aleksius II toetas seda meie soovi. Ei jõudnud.“
Pärast nelipühi algas heinategu. Ma sain aru, et heinalkäik ja viljakoristus olid üldse kõige tähtsamad sellest, mis suvel külas toimus. Ema ja isa õed võtsid mind alati kaasa heina tegema. Heinamaale minekuks riietuti samamoodi kui õhtuseks peoks, ainult saapad vahetati viiskude vastu. Aga pandi selga samasugused pikad kroogitud seelikud, soosiga8 jakid, suurrätid, mis seoti taha „näuhti“, nii öeldi Titovkas. Üldiselt erines Titovka elanike kõne linnaelanike omast – olid mitte ainult kohalikud sõnad ja väljendid, vaid ka oma eriline rääkimisviis.
Koolivaheaja esimestel päevadel õppisin küla moodi rääkima, et mitte silma paista. Piisas sellestki, et ma riietusin linna moodi – minu põlvini kleidid nägid küla mõõtude järgi välja lühikesed ega sarnanenud riietega, mida kandsid mu eakaaslased külas. Nende rõivad ei erinenud eriti millegi poolest täiskasvanute riietest – samasugused pikad seelikud ja rätikud. Mina nägin nende kõrval oma lühikeses kleidis välja kui nääpsuke. Kleidid õmbles mulle ema – kõige sagedamini peenelillelised, ta armastas sellist mustrit. Neid oli vähe, sellepärast tundus iga kleit mulle pidulik.
Teel tööle lauldi kahehäälselt. Sõideti seistes, toetudes vankri kõrgetele poortidele, vankrisse pandi ka vikatid, luisud, rehad. Heinamaale sõideti äärmiselt vara, aga tagasi tuldi loojangul. Töö oli väga raske, aga mulle jäeti kõige kergem – mina riisusin niidetud ja kuivanud vaalud kokku. Hiljem korjati vaaluread saadudesse, mis veeti heinalohistiga sinna, kus kuhja tehti. Kuhi sai neli meetrit kõrge, mitte vähem. Töötati terve päev, lühikese lõunapausiga, igaüks võttis kodunt mingit toitu kaasa. Väsiti tugevalt – ja tagasiteel enam ei lauldud.
Viljakoristus oli veel raskem. Käsitsi niidetud nisu oli vaja siduda vihkudesse – kombainid ilmusid hiljem. Pärast pandi vihud kümne kaupa kuivama, viljapead ülespoole. Ja alles seejärel veeti nisu rehepeksuplatsile – see oli spetsiaalne katusealune plats, kus rehte koodiga9 peksti. Minul lubati koristusel ainult läbipekstud vilja ümber keerata, et see paremini kuivaks. Kuivatatud vili puistati kottidesse ja veeti viljahoidlasse.
Viljakoristuse ajal töötati vahel ka öösiti – need olid Titovkas heleda kuu tõttu hämmastavalt valged. Erinevalt heinateost viljakoristusele toitu kaasa ei võetud, põllul olid välilaagrid, kus valmistati süüa kõigile.
Sõda muidugi muutis Titovka elu, kuid ema sõitis meiega sellegipoolest igal suvel sinna – ta igatses väga oma vanemate järele. Tõsi, jõuda külla ja tagasi Jembisse muutus aina keerulisemaks.
Kord olime teel Titovkast tagasi koju. Kuni Orenburgini (tollal Tškalov) sõitsime vilja täis laaditud poolteisetonnise veoautoga. Vanaisa Aljoša peatas suurtee (nii nimetati Titovkas teed linna) alguses ühe auto. Juht ei tahtnud meid peale võtta, keeldus lapsi kasti viljakottidele istuma panemast – ohtlik ju. Aga teisi variante ei olnud, sest tühjalt veoautod Titovkast linna ei sõitnud, aga kabiini oleks mahutanud ainult ühe inimese. Vanaisa rääkis hädavaevu juhile augu pähe, lubades talle koti vilja. Tee oli raske, loopis meid ühelt küljelt teisele, haarata tuli kas üksteisest või viljakottidest. Mäekünkal juhtus autoga midagi. Veoauto kihutas kiirust kogudes allapoole. Ema, haaranud meie ümbert kinni, karjus: „Hoidke kõvemini kinni!“ Oli väga hirmus. Autojuht püüdis juhtimisega toime tulla, nagu ma nüüd aru saan – rooli abil. Kui mingil teeosal kiirus natuke vähenes, keeras ta auto teepervele. Auto võnkus, jäi seisma ja imekombel ei läinud kummuli. Sellest ajast peale kardan ma igasugust transporti peale trammi.
„Lennukeid ka kardate?“
„Muidugi.“
„Ja seejuures lendasite nii palju Boriss Nikolajevitši presidendiks olemise ajal. Kuidas te toime tulite?“
„Kuhu sa pääsed? Aga kartsin ma väga. Boriss ütles: „Mis sa värised? Sa oled ju minuga.“ – „Mis see aitab?“ küsisin mina. „Kui alla kukume, siis koos.“ Tema ei kinnitanud kunagi isegi turvavööd.“
„Kas kardate siiani?“
„Enda pärast vähem. Aga laste ja lastelaste pärast muretsen alati.“
Kui auto peatus, hüppas juht kabiinist välja ja tuli kohe meie juurde: kas elus? Auto õnnestus kuidagimoodi ära parandada ja me jõudsime edukalt linna. Aga vaat seda viljakotti, mille vanaisa juhile lubas, too mingil tingimusel võtta ei tahtnud, nii rääkis ema. See oli kuidagi väga inimlik, aga näljaajal viljast keelduda ei olnud lihtne.
Sõja-aastatel ei olnud Titovkasse peaaegu üldse täiskasvanud mehi jäänud – ainult kolhoosi esimees, kes oli pärast rindel haavata saamist tagasi tulnud. Olid ainult vanameheätid (muidugi minu arusaamist mööda) – mehed üle viiekümne. Olid murdeealised – kutse-eelses vanuses poisid. Põllul töötasid kõik vanamehed, murdeealised ja naised. See oligi peamine tööjõud. Aga õhtuti, kui põllul tööd ei olnud, kudusid naised rinde jaoks sokke ja labakuid.
Kui postiljon tõi surmateate, kogunes selle maja juurde pool küla. Kostis ahastamapanev nutt. Nutsid end tühjaks – ja uuesti tööle.
Ja ikkagi tundus külaelu võrreldes meie eluga Jembis palju rahulikum ja rikkalikum. Sellepärast
