Tulid kokku kõik sugulased, keegi sõitis kohale ka Titovkast. Ja isa õde Katja rääkis: „Naja, tule kas või nüüd, vaata Titovkat!“ Kui ausalt öelda, siis ma ei kavatsenud sinna minna. Boriss oli president, minuga oli turvatöötaja – oleksin ma üksi olnud, oleksin kõhklemata nõustunud. Aga pärast kahtlemist otsustasin: lähen. Rääkisin turvamehega, palusin organiseerida sõidu, kuigi aega oli väga vähe – tuli päevaga hakkama saada. Sõitsime küllaltki kaua.
Lõpuks viis mikrobuss meid uue klubi juurde. Aga seal – rahvahulk. Kogu küla oli kohale tulnud. Küsisin: „Milleks see?“ Sattusin täitsa kimbatusse. Batjuška tuli mind ikooniga vastu võtma.– see kingiti pärast mulle. Rajooni juht sõitis kohale. Ma küsisin: no kas kõik plikad ja semud on siin? Titovkas ei öeldud kunagi „tüdrukud ja poisid“, ainult „plikad ja semud“. Nad olid arvanud, et ma ei tunne kedagi ära. Tõesti, nii palju aastaid oli möödunud ja nemad polnud enam mingid plikad ega poisikesed, vaid vanaemad ja vanaisad. Minagi olin juba 65aastane. Hakkasin vaatama ja taipasin äkki, et tunnen peaaegu kõik nad ära. Ja nimetasin igaüht nimepidi. Igaüht! Nad olid imestunud. Pärast läksime kõik kooli juurde. Äkki tundsin kananuudlisupi lõhna. Tuli välja, et koolisööklasse oli lõunalaud kaetud. Ma ütlesin: „Just nagu lapsepõlves!“
Pärast räägiti mulle, et isa õe Katja peres veristati spetsiaalselt minu tuleku puhuks kanu ja oinas. Kanad läksid nuudlisupi sisse, aga oinas šašlõkiks, mida muide Titovkas varem ei valmistatud. Vaatasin lauda – mida kõike seal ei olnud. Aga kõige vapustavam – koorega ülevalatud pannkoogid Vene ahjust. Tundus, et me unustasime oma vanuse, meenutasime lapsepõlve – kuidas niitsime, millega niitsime, millega vilja peksime, kus oli varem rukki-, kus nisupõld, kus kasvas kartul … Ja minu meelest ei olnud kellelgi kohmetustunnet.
Minu vanaemad ja vanaisad olid selleks ajaks juba surnud, aga selgus, et elus oli meie naaber ja kauge sugulane tädi Fjokla. Muidugi otsustasin teda külastada. Aga siis hakkas sadama, mida Titovkas ei olnud kevadest saadik juhtunud. Kõik peale minu olid õnnelikud. Mina olin valgete kingadega, hea veel, et madala kontsaga. Mulle öeldi: „Seal on läbipääsmatu pori, ei sõida läbi.“ Ei suudetud ümber veenda. Jalad olid muidugi täiesti porised, aga see-eest tundsin ääretut hingelist rahulolu suhtlemisest eaka naisega, kes mind ja vanaema suurepäraselt mäletas. Kahju, surnuaiale, kuhu mu lähedased on maetud, ma tookord ei jõudnud – vihm segas.
Kui meie auto hakkas juba ära sõitma, jooksis selle juurde üks mu lapsepõlvesõber purgi stepimaasikamoosiga, koputas klaasile: „Naja, võta … Võta, ma armastasin sind alati.“
Üks viiest
Kui me 1945. aastal Orenburgi tagasi tulime, ei olnud meil oma eluaset. Alguses elasime ühe kauge sugulase juures. Ta töötas linna täitevkomitees hommikust ööni ja päevaks jäid suurde kolmetoalisesse korterisse ainult tema kaks last. Meie hõivasime ühe toa, ruumi oli muidugi vähevõitu. Mõne aja pärast kolisime teiste sugulaste juurde, kes olid ehitanud uue suure maja. Lapsi neil ei olnud, nad said meile kaks tuba anda. Elu läks kergemaks, aga ema-isa said aru, et me oleme inimestele tülinaks ja püüdsid otsida teist ulualust.
Nii leidsid vanemad kellegi soovitusel maja Komsomolskaja tänaval. Maja peremees Vassili Issajevitš oli üksik ja, nagu mulle tookord tundus, eakas inimene. Meie käsutuses oli kogu maja peale ühe väikese toa. Vassili Issajevitš töötas väga palju, tuli koju hilja. Tuli vaikselt sisse, valas endale teed ja läks kohe oma tuppa – see oli päris sissepääsu juures. Üksteist me ei seganud.
Meil oli elutuba, kus seisis vanemate voodi, ja veel kaks väiksemat tuba, kus magasid lapsed. Selles majas sündis mu vend Vova.
Oli 1947. aasta jaanuar, kui meile külla tulnud vanaisa Aljoša ütles kindlalt: aeg on oma maja ehitada. Vanemad otsisid maatüki, aga vanaisa aitas rahaga. Tuli välja, et ta kasvatas spetsiaalselt pulle ja oinaid müügiks, et meie maja jaoks raha koguda. Tema leidiski kuskilt palkehitise ja juba aasta pärast kolisime oma isiklikku majja. Hiljem ostis isa juurde nõuetele mittevastavaid liipreid ja ehitas palkmaja külge köögi, millesse ehitati kahhelahi pliidiga – selles armastas ema pirukaid küpsetada. Aga veel hiljem tekkis eeskoda. Suvel kolis köök ümber siia, kus seisid kerogaas10 ja priimus. Priimust puhastas ema nii, et see läikis nagu kuld.
Meil oli väike tükk maad, mille iga sentimeetrit kasutas ema juurviljapeenardeks. Kasvatati nii kurke, tomateid, kapsast kui ka baklažaani. Meil oli ka teine maatükk – väli Sakmara jõe taga. Sinna istutasime arbuusid, melonid, panime maha kartuli. Talveks tegi ema kahes tammetünnis soolahoidiseid. See oli eriline retsept: tomatid, väiksed „kolhoositari“ sorti arbuusid ja melonid soolati, kaeti kapsakihtidega. See toit oli meil vist kogu talve laual, uue saagini.
Pärast sõda olid peaaegu kõik toiduained kaartidega. Aga kaartidega tuli veel tundide viisi pikkades järjekordades seista. Tavaliselt langes see minu kohustuseks, emal oli tegemist väikestega. Vahel käisime kohalikul turul – seda kutsuti Roheliseks turuks. Mäletan pikki liharidu. Isa ostis kõige sagedamini liha Titovka omakülameestelt, kuna see oli alati hea.
Ema hakkas Orenburgis lisa teenima – õppis pearätikuid kuduma. Ostis turult kitsevilla, eraldas sellest mustad karvad, pärast kammis spetsiaalse metallpiidega kraasiga sirgeks, nii et see muutus ühtlaseks, õhuliseks, peaaegu kaalutuks massiks. Meie Rozaga aitasime teda. Pärast seda, kui vill oli kraasitud, ketras ema selle värtnal lõngaks. Rätikud tulid ilusad, need osteti ruttu ära. Aga vaat endale ta kitsevillast rätikut ei kudunudki. Ta tahtis alati, et vill oleks eriline – pehme ja pikk, et rätik tuleks kohev. Juhtus, et ta ostis villa, tundus, et oleks nagu see, mis vaja, aga kudus – oli jälle rahulolematu: „Näe, ma vaatan, et teiste rätikud on sellised kohevad, aga minul pole õnne.“
Kord õmbles ema meile voodipesu … maakaartidest. Naabrinaine, tulnud turult, jutustas talle, et seal müüakse suuri geograafilisi kaarte, mille alus on tehtud batistist. Naised taipasid ruttu, et kui kaarte nagu kord ja kohus leotada ning läbi keeta, siis värv lahustub ja alles jääb ainult kangas. Tõesti, emal õnnestus muuta maakaardid sinakasvalgeks batistiks ning õmmelda nendest tekilinu ja padjapüüre. Need teenisid meid väga kaua – ma võtsin need isegi instituuti kaasa. Hiljem püüdsin kogu elu õmmelda nimelt batistist voodipesu. Poodides sellist pesu ei müüdud.
Ma ei näinud mitte kunagi, et ema oleks lihtsalt istunud või lamanud, tema käed olid alati hõivatud. Niipalju kui teda mäletan, oli ta alati töö taga – kudus, tegi süüa, koristas, triikis, õmbles. Iga päev tegi värske söögi. Hiljem meenus see mulle, kui jätsin tütardele eelmisel õhtul tehtud lõunasöögi, mida nad pidid soojendama. Ema õmbles palju. Mitte sellepärast, et see oleks talle meeldinud, vaid lihtsalt polnud pääsu. Poodides riideid ei olnud, aga kui ka oli, ei olnud need meile taskukohased. Jalaga õmblusmasin Singer, ema kaasavara, vurises pidevalt.
Teda vaadates tahtsin minagi õmblema õppida. Sestap läksin tööõpetuse tundidesse mõnuga – tegin ise lõiked, omandasin kõik „käsitsi“ õmbluste viisid ja masinaga õmblemise. Aga ema õpetas mind heegeldama. Heegeldasin koolivormi kraed ja mansetid – tulid ilusad. Lõpuõhtuks otsustasin ise kleidi õmmelda. Ema muidugi aitas. Ostsime helesinise ja valge peene ruuduga kanga, fassongi mõtlesime koos välja: lühikesed varrukad, valge kaunistus taskutel, valge vöö. Mulle meeldis mu lõpukleit väga. Kuigi sellist lõpuõhtut, nagu praegu tehakse, meil ei olnud. Nagu ka peokleite tantsupõrandale. Koolis anti lihtsalt lõputunnistused kätte. Tundub, et isegi tantsuõhtut ei olnud.
Atmosfäär meie kodus oli kuidagi kerge. See tuli ilmselt isalt – ta oli helge, avatud, helde inimene. Armastas ema väga, kutsus teda Marusjaks, ema teda – Osjaks. Üheksandas klassis sain äkki aru, et ema on hirmus armukade. Kui vanemad külast tagasi tulid (kõige sagedamini olid need sugulaste sünnipäevad), oli ema tihti pahane. Isa püüdis teda igati lõbustada, aga ema katkestas teda järsult.
