Margareti kaasa?“
Elvina raputas pead.
„Ei,“ vastas ta. „Nad kutsusid ainult mind.“
„Siis hoolitsen ma ka Margareti eest,“ pakkus Andrew. „Aga kiirustage tagasi.“
Nädal enne lahkumist käis ta igal hommikul koos Andrew’ga ratsutamas. Too oli parem ratsutaja kui Margaret ja nad mõlemad ratsutasid nii kiiresti, et see pakkus lõbu neile ja ka hobustele, kelle seljas nad sõitsid.
Päeval, mil Elvina lahkus, oli mees ta kätt surunud ja lausunud:
„Ma hakkan teid hirmsasti taga igatsema.“
„Ma tunnen end lahkumise tõttu süüdi,“ ütles Elvina Andrew’le. „Aga tunnen end vähem süüdi, teades, et teie olete siin.“
„Ma tahan alati siin olla,“ ütles mees talle.
Andrew’ silmis oli pilk, mida Elvina polnud varem näinud.
Teel Londonisse avastas ta, et mõtleb mehele.
Ta teadis, kuigi polnud sellele varem mõelnud, et Andrew tähendab talle nii palju ja asjad võiksid hoopis teistsugused olla, kui teda seal poleks.
„Kas võib olla, et olen temasse armumas?“ küsis ta endalt korduvalt.
Siis justkui oleks ta järsku üles ärganud, oli ta kindel, et mees on temasse armunud.
Olid mõned märkused, mida Andrew oli teinud ning millel siis polnud erilist tähtsust. Aga nüüd, kui need talle meenusid, näis, et sõnad kandsid endas uut tähendust.
Elvina mõtiskles selle üle terve nädala, mil ta Londonis pidudest osa võttis, kohtudes teiste noormeestega ning leides need igavad olevat. Nüüd teadis ta, et nad tundusid igavad, sest keegi neist polnud Andrew.
Järgmisel päeval sõitis ta tädi majast välja kohe pärast hommikusööki. Tõld viis ta raudteejaama ja ta läks Derby rongi peale. Sealt sõitis ta edasi mööda väikest kohalikku liini, mille peatus oli pool miili tema kodust eemal.
Mööduv talumees pakkus talle oma kaarikus küüti. Elvina jättis pagasi jaama, öeldes jaamajuhatajale, et keegi tuleb sellele järele, ning veetis reisi ülejäänud osa, tundes heameelt mõttest, milline on Margareti ilme, kui ta ootamatult koju naaseb.
Siis võtab ta tallist oma parima hobuse ja galopeerib Andrew’le külla. Nende rõõmsa taaskohtumise ette kujutamine pani ta meeldivast ootusärevusest värisema.
Viimased mõnisada jardi ta kõndis, lähenedes majale tagantpoolt ning sisenedes köögiukse kaudu.
Köögis polnud kedagi ja ta lipsas vaikselt halli.
Ja kohe märkas ta Andrew’ kaabut ja ratsutamispiitsa ühel toolidest.
„Andrew on siin,“ mõtles Elvina. „Ta on vist tulnud, et Margareti käest küsida, ega ta pole minult uudiseid kuulnud.“
Ta kiirustas mööda sissepääsu, mis viis toani, mida isa oli suitsetamistoana kasutanud. Ta jõudis ukseni ja hakkas seda juba avama, kui kuulis mehe häält ja ta teadis, et Andrew on seal toas ning räägib kellegagi.
Ukse ees oli kardin, mis kaitses talvel toasolijaid tõmbetuule eest.
Õigupoolest mõtlemata, mida teeb, lükkas Elvina ukse hääletult lahti.
Siis kuulis ta Andrew’ häält ütlevat:
„Ma armastan teid, ma armastan teid, te teate, et armastan. Aga mul pole lihtsalt võimalik ilma Elvinaga abiellumata oma mõisat üleval pidada.“
Siis jäi kõik hetkeks vaikseks.
Siis kuulis Elvina, kuidas Margaret ütles:
„Kuidas te saate seda teha, kui me armastame teineteist? Ma armastan teid, Andrew, kogu südamest. Aga hoolimata sellest, mida ütlete, ei suuda ma uskuda, et armastate mind.“
„Ma tõesti armastan teid,“ vastas Andrew, „kogu ihust ja hingest. Aga mul on raha vaja. Aktsiaturul toimus kohutav krahh ja ma olen peaaegu rahatu.“
„Oh, see ei saa tõsi olla,“ ütles Margaret nuuksatades.
„See on tõsi,“ vastas Andrew. „Ma olen püüdnud seda vältida ja teeselda, et seda pole juhtunud, aga see on juhtunud. Ma pean müüma kõik oma hobused, maja ja kõik, mis mulle kuulub ja isegi siis olen ma ikka veel võlgades.“
„Ma ei mõista,“ ohkas Margaret sosinal.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
