ei lubanud mul täna anumisest hoolimata koolist koju jääda. Ma ei tahtnud tulla siia sööklasse, ma ei tahtnud käia klassist klassi, teha südant kõvaks ja olla valmis järjekordseks ebameeldivaks vestluseks. Kui aus olla, on inimesed üldiselt olnud kenad. Ma ütleksin, et isegi peaaegu siirad, mida selles kohas juhtub haruharva. Nemad pole süüdi, et kõik – kogu keskkool – tundub järsku uskumatult loll ja mõttetu.
Kui ma täna hommikul ärkasin, polnud mul seda imelist kolmekümnesekundilist amneesiat, millega mind on viimasel ajal õnnistatud, seda imeilusat poolt minutit, kui mu mõistus on tühi, puhas ja piinamata. Ärgates tundsin ma hoopis tõelist halvavat raevu. Õnnetusest on möödas terve kuu. Kolmkümmend võimatut päeva. Kui aus olla, siis ma tean, et mu sõpradel on praegu raske midagi päris õigesti teha: kui nad oleksid isa surma jutuks võtnud, kui nad oleksid öelnud midagi kaastundlikku, näiteks: „Kit, ma tean, et su isa surmast on möödas kuu aega, ja ma tean, et tänane päev on sinu jaoks eriti raske”, oleksin ma ikkagi vihane olnud, sest arvatavasti oleksin siis koost varisenud, ja kool ei ole paik, kus ma olla tahaksin, kui see vältimatu olukord kätte jõuab. Teisest küljest olen ma üsna kindel, et Annie ja Violet ei võtnud seda jutuks, sest nad olid selle lihtsalt unustanud. Nad olid nii jutuhoos, rüüpasid oma Starbucksi latesid, rääkisid kuttidest, kellelt ootasid kutset lõpuballile, arvates, et mul on lihtsalt raskekujuline sinine esmaspäev. Minult oodati, et ma sõna sekka ütleksin.
Kuidagi peaksin olema sellest juba üle saanud.
Ma ei peaks siin mossitama, isa vana särk seljas.
Täna kuu aega tagasi.
Nii imelik, et kõigist inimestest oli just David Drucker see, kes ütles täpselt õiget asja. Sinu isa ei oleks tohtinud surra. See on tõeliselt ebaõiglane.
„Sa oled juba kaks nädalat koolis käinud,” ütles ema mulle hommikusöögi ajal, kui olin tulnud lagedale veel ühe palvega poppi teha. „Plaaster on juba maha rebitud.” Kuid mul pole ainsatki plaastrit. Parema meelega valiksin kaks sinist silma, murtud luud, sisemise verejooksu, igavesed armid. Võib-olla üleüldse siitilmast lahkumise. Selle asemel: mitte ainustki kriimustust. Kõige hullem võimalik ime.
„Sa lähed tööle?” küsisin ma, sest mulle tundus, et kui minul on raskusi kooliminekuga, peaks ka tema jaoks olema raske panna jälle selga kostüüm, jalga kontsakingad ja rongijaama sõita. Loomulikult oli ema kursis, mis päev täna on. Alguses, kui me lõpuks haiglast koju jõudsime, oli ta pidevalt pisarais, samal ajal kui minul olid silmad kuivad, ma ise tuim. Esimestel päevadel, kui tema nuttis, istusin mina vaikselt, põlved vastu rinda surutud, keha raputamas värinad, kuigi ma olin miljoni teki sisse pakitud. Ja ometi pole ma ka kuu aega hiljem üles sulanud.
Erinevalt minust on ema suutnud end kokku võtta ja näib muutuvat tagasi kellekski, kelle ma ära tunnen. Ega sellest eriti aru ei saa, kui näed teda nädalavahetusel, kui tal on jalas joogapüksid ja ketsid ja juuksed kummiga patsi tõmmatud, või pärast õnnetust, kui ta oli kildudeks purunenud ja hall ja enesesse sulgunud, aga tööelus on ema kõva tegija. Ta on Disruptive Communicationsi nimelise internetiturundusagentuuri tegevjuht. Mõnikord olen sattunud kuulma, kuidas ta oma töötajate peale karjub ja kasutab sõnu, mille eest mind koduaresti pandaks. Aeg-ajalt ilmub tema foto majandusajakirjade esikaanel, kus ilutsevad pealkirjad nagu „Viirusturunduse kirju tulevik”. Tema lasi teha selle laulvate koerte ja kassidega video, millel, kui ma seda viimati vaatasin, oli kuusteist miljonit vaatamist, ja selle suurepärase hommikusöögihelveste pop-up-reklaami, millel olid eri rassist gei-isad. Enne seda, kui ta sisenes lesepõlve masendavasse maailma, oli ta vägagi kõva mutt.
„Loomulikult lähen ma tööle. Miks ma ei peaks?” küsis ema. Ja seda öelnud, võttis ta mu helvestekausi, kuigi ma polnud veel lõpetanud, ja kukutas selle kraanikaussi säärase hooga, et see kildudeks purunes.
Ta läks minema, seljas „tööülikond” – must kašmiirkampsun, kitsas seelik ja kõrge kontsaga kingad. Kaalusin, kas peaksin kraanikausist killud kokku korjama. Võib-olla laskma ühel neist endale kogemata-meelega lausa sisse lõigata. Ainult natukene. Mind huvitas, kas ma seda üldse tunneksingi. Kuid siis mõistsin, et ehkki mu elus on uus etapp, milles isa surm igale väiksemalegi asjale sügavama mõõtme annab, näiteks sellele, et ma meestesärgiga koolis käin, oleks see lihtsalt liiga metafooriline. Isegi minu jaoks. Nii et jätsin selle segaduse emale koristada.
3. peatükk
David
Pärast lõunasööki koos Kit Lowelliga võtan kõrvaklapid peast. Tavaliselt hoian neid vahetundide ajal peas, nii et kui ma koridorides jalutan, on mind ümbritsevad hääled ähmased ja summutatud. See jutuvada ja liikumine teeb mu rahutuks ja ajab segadusse, mistõttu on väike komistamine palju tõenäolisem. Kõige lühem tee ühest punktist teise on, kui järgida nendevahelist sirget joont, ja ometi tormavad poisid koridoris sihitult siia-sinna, täis arusaamatut agressiivsust. Nad suskavad rusikatega üksteist selga, krahmavad teise kaelapidi kaenlasse, endal naeratus näol, viskavad täiesti jõust viit. Miks nad tahavad pidevalt üksteist puudutada? Kuigi tüdrukud ei tõmble nii palju kui poisid, jäävad ka nemad ootamatult seisma ja liiguvad siis edasi, ilmuvad eikusagilt, kallistavad alalõpmata, ehkki nad nägid teineteist ka eelmisel vahetunnil.
Kuulan nende jutte, sest mind huvitab, kas keegi räägib Kiti isast. Guugeldasin tema nime ja leidsin ta järelehüüde, mis avaldati Daily Courieris sektsioonis A16, kolm nädalat ja neli päeva tagasi. Ainult kolm lühikest lauset, mis, kuigi ma hindan selle mõttetihedust, jättis välja mõned olulised üksikasjad, nagu näiteks lutsukommid ja kogu selle „toreda mehe” osa.
Dr Robert Lowell lahkus meie seast reedel, 15. jaanuaril autoõnnetuse tagajärjel. Ta sündis 21. septembril 1971 Princetonis New Jerseys ja töötas viimased kaksteist aastat Mapleview’s hambaarstina. Teda jäävad leinama abikaasa Mandip ja tütar Katherine.
Seega on minu lühikese otsingu tulemusena teada järgmised faktid: 1. Kiti isa nimi oli Robert, mis on mingil moel loogiline, tuttav sõna ja paaris arv tähti. Ma olen teda alati Hambaarstiks kutsunud, mis nüüd, kui sellele mõtlen, on liiga piiratud. 2. Kiti isa sai surma autoõnnetuses, mis on ekslik, sest suurem osa autoõnnetuse tõttu surmasaanutest ei sure tegelikult oma autos, vaid hiljem, kas kiirabiautos või haiglas. Ma pean täpsed andmed välja uurima.
Kui ma koridori mööda edasi lähen, näen Gabrieli.
Gabriel Forsyth. Lokkis juuksed. Tähnilised silmad. Klouni suu.
Märkimisväärsed kohtumised
1. Seitsmes klass: võttis luba küsimata mu Oreo küpsiseid. Napsas need minu termospolstriga söögikarbist ja jalutas minema.
2. Kümnes klass: käis käest kinni Kit L-iga. (See pole kohtumine minuga, kuid ometi märkimisväärne.)
3. Üheteistkümnes klass: istub füüsikas minu kõrval, sest istekohad pani õpetaja juba esimesel päeval paika. Kui ta nägi, kui kaugel ta Justin Chost istub, ütles ta "Oi pekki, kas tõesti, härra Schmidt?”, mille eest ta sai esimese hoiatuse. Ma ei juhtinud tema tähelepanu tõsiasjale, et istekoht oli suhteliselt hea, arvestades akustikat ja vaadet tahvlile. Miney sõnul oli õige, et ma selle enda teada hoidsin.
Sõbrad
Lakrossimeeskond, tennisemeeskond (mille liikmed mängude hooajalisuse tõttu muidugi kõvasti kattuvad). Tema parim sõber teisest klassist alates on Justin Cho.
Lisamärkused: Miney pani ta Ära Usalda nimekirja.
