härra Schmidt ja plaksutab täiesti arusaamatul põhjusel kolm korda käsi – plaks-plaks-plaks. Enne kui arugi saan, tõstan ma käe. „Jah, härra Drucker?”
„Kas ma võin lahkuda?” küsin ma.
„Lahkuda? See on klassiruum, mitte söögilaud. Asume tagasi tunni juurde.”
„Ma pidasin silmas, et kas ma võin õe kabinetti minna? Mul on migreen,” ütlen ma, kuigi see on vale. Miney oleks mu üle uhke. Ta ütleb, et ma peaksin harjutama tõe mitterääkimist. Et valetamine läheb kergemaks, kui sellega rohkem tegeleda. Ma kaalun juba oige kuuldavale toomist, kuid otsustan, et sellega pingutaksin üle.
„Olgu. Mine,” ütleb härra Schmidt ning ma tõusen püsti ja lähen uksest välja, täpselt nagu Kit hetk tagasi. Ega ma siin millestki ilma jää. Ma lugesin õpiku läbi juba eelmisel suvel. Mõned küsimused, mis mul tekkisid, said vastuse paari Google’i otsinguga ja seletati detailsemalt lahti ühel Stanfordi tasuta veebikursusel.
Kui olen koridori vaikusesse astunud, jõuab mu aju kehale järele ja ma saan aru, mida ma siin teen. Kuigi härra Schmidti tunnid on igavad ja täielik ajaraiskamine, järgin ma tavaliselt reegleid. Ma istun tundides. Enamasti hoian suu kinni. Kui ma ei taha keskkoolist välja lennata ja õhtukooli minna, pole mul just palju valikuid.
Ma saan aru sellest, et tulin siia Kitti otsima. Ma pean teada saama, kuhu ta läheb.
Sörgin mööda koridori ja otsustan peauksest välja minna, eiran hispaania keele õpetajat señora Rubensteini, kes hüüab mulle tugeva New Jersey aktsendiga järele: „Adónde vas, señor Drucker?”
Lasen pilguga üle paremale jääva parkimisplatsi, mis asub kooli sissepääsust umbes kahesaja meetri kaugusel. Kitti pole. Aga tema punane Corolla, mis on nagu alati pargitud vanemate õpilaste alal teise ritta kuuenda auto taha, kohale number nelikümmend kolm, on endiselt siin.
Jalutan ümber kooli jalgpalliväljaku, millel on kõrged tribüünid ja kust avaneb täitsa korralik vaade Mapleview’le. Võib-olla istub ta seal üleval, et värsket õhku hingata. Mulle ei meeldi spordiüritused – liiga lärmakad ja rahvarohked –, kuid mulle on alati meeldinud tribüünid, asjad, mis korrapäraselt kõrgemale tõusevad.
„Kas härra Schmidt saatis su?” küsib Kit. Ta ei ole tribüünil, kust ma teda otsisin, vaid müügiputkas. Siin müüvad õpilasomavalitsuse liikmed jalgpallivõistluste ajal tohutu juurdehindlusega hot dog’e ja limonaadi ja komme. Tuled ei põle ja ta istub räpasel põrandal, põlved vastu rinda surutud. Ma arvan, et kui ta poleks ise midagi öelnud, ei oleks ma teda märganud.
„Ei. Ma valetasin talle, ütlesin, et mul on migreen,” lausun ma ja sunnin end talle otsa vaatama. See on kergem kui tavaliselt, sest siin on pime. Kiti põsed on külmast punased. Ta silmad on rohelised. Ilmselgelt on need alati rohelised olnud, aga täna paistavad need kuidagi rohelisemad. Rohelise uus definitsioon. Roheline seostus minu jaoks kaua aega Konn Kermitiga. Ja mõnikord kevadega. Aga enam mitte. Nüüd seostub roheline Kiti silmadega. Need kaks asja on nüüd igaveseks omavahel seotud. Näiteks see, et kui ma näen number kolme, siis alati, ilma ühegi arusaadava põhjuseta, näen ma ka L-tähte.
„Ma ei tahtnud mingile popitegemise trendile alust panna,” ütleb Kit ja ma naeratan, sest kui see pole just nali, on see ometi kuidagi naljaga seotud.
„Sa pole vist tähele pannud, aga tavaliselt ma trende ei järgi,” ütlen ma ja osutan oma laiadele khakivärvi pükstele, mis Miney sõnul on moevastane kuritegu. Ta on aastaid anunud, et saaks mind poodidesse ostureisile viia, väidab, et ma võiksin palju parem välja näha, kui ma natukenegi selle nimel pingutaksin. Aga mulle ei meeldi poes käia. Tegelikult pole poes käimine see, mis mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi see uute riiete hilisem etapp. Tunne, kui tundmatu materjal mu naha vastu puutub.
Kit vaatab mulle otsa ja siis üle mu õla kooli poole.
„Mis sa siis jälitad mind või? See ei ole õe kabinet,” ütleb ta. Ma ei oska tema hääletoonist midagi järeldada. Ma ei saa aru, kas ta on pahane. Tema hääl on kähe ja ta näoilme ei sobi kokku ühegi näoilmekaardiga, mille Miney ükskord mulle välja printis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
