trenni,” ütleb Gabriel. Ketsidele ja kontekstile tuginedes olen ma üheksakümmend üheksa protsenti kindel, et ta räägib Justiniga. Ma ei too siinkohal ära Justini kohta käivat sissekannet, sest olen väsinud Justini kohta tehtud märkmete lugemisest ja ülelugemisest ja mõtlemisest, miks ta mind nii väga vihkab. Lahendamatu võrrand. Meie märkimisväärsete kohtumiste nimekiri on viie lehekülje pikkune. Ta on Ära Usalda Klubi president.
Pizza Palace on Yelpi andmetel Mapleview’ paremuselt teine Itaalia restoran. Enamik eelistab Rocco’st. Kui Gabriel oleks kutsunud mind, mida ta ei teinud, oleksin soovitanud Pizza Pizza Pizzat, mis pakub kella kahest viieni kahte pitsalõiku ühe hinnaga, ja ma usun, et parem hind teeb tasa kerge kvaliteedi languse. Kuid ma saan ometi aru, miks nad valivad Pizza Palace’i, mis pole mingil juhul palee – kõigest väike kohake Main Streetil –, sest olgu Pizza Pizza Pizza toidud kui tahes odavad, tundub selle liiase nime valju häälega välja ütlemine naljakas.
Seda ma parasjagu tegingi, kujutasin ette, et Gabriel ütles „Jou, mees, Pizza Pizza Pizza pärast trenni”, ja mõtlesin, kui naeruväärne see on, kui kõndisin otsa kappide juurde kogunenud tüdrukute pundile. Jessica, Willow (kes on nimelt ainus Willow meie 397-pealises lennus ja meie 1597-pealises koolis) ja Abby. Miney on nende nimed mu märkmikku trükitähtedega üles tähendanud ja vildikaga joone alla tõmmanud: populaarsed mõrrad.
Kui Miney seda nimetust esimest korda kasutas, pidi ta mulle pidama pika loengu sellest, et see ei ole oksüümoron, et keegi võib olla populaarne, mis minu teada tähendab, et sa meeldid inimestele, ja samal ajal ka mõrd, mis minu teada tähendab sootuks vastupidist. Nagu välja tuleb, on populaarsusel keskkooli kontekstis negatiivne korrelatsioon, kus sa tõesti inimestele meeldid, kuid kõrge korrelatsioon, kus inimesed tahavad olla sinu sõbrad. Pärast väga põhjalikku kaalumist on see isegi loogiline, ehkki minu puhul on tegu nii erandi kui ka suurepärase näitega sellest, et korrelatsioon ei pruugi olla põhjuslikkus. Mina olen kõigiga kena, aga ilma ühegi positiivse tulemita: ma ei meeldi inimestele ja nad ei taha olla minu sõbrad.
„Vaata ette,” ütleb Jessica ja pööritab silmi. Nagu ma oleksin talle meelega otsa kõndinud. Kas mu klassikaaslased pole aru saanud, et see tunne on muutunud vastastikuseks? Nemad ei taha minuga tegemist teha? Olgu nii. Mina ei taha nendega ka tegemist teha. Miney lubas mulle, et ülikoolis on asi parem, kuigi ma julgen selles kõvasti kahelda. „Ja mis värk selle omaette rääkimisega on?”
Kas ma rääkisin omaette? See on täiesti võimalik ja mõnevõrra iroonilinegi, et kogu mu mõttekäik seoses Pizza Pizza Pizzaga ja sellega, kui naeruväärselt kõlab, kui see nimi valjusti välja öelda… saigi valjusti välja öeldud. Aeg-ajalt unustan ma barjäärid selle vahel, mis toimub minu peas ja mis toimub ülejäänud maailmas.
„Palun vabandust,” pomisen põrandale ning korjan üles maha kukkunud raamatu ja ulatan talle. Ta ei ütle aitäh.
„Idikas,” ütleb Abby ja naerab, nagu oleks see naljakas või originaalne. Ma sunnin end talle otsa vaatama, suunan pilgu talle otse silma, sest Miney väitel teeb silmside mind humaansemaks. Taas pole mul õrna aimugi, miks see mulle üldse vajalik on, miks kõik eeldavad, et mina olen erand ülemaailmselt tunnustatud reeglis, et me kõik oleme tunnetega inimolendid. Kuid sellest hoolimata vaatan talle otse silma. Selline on Miney võim minu üle. „Mida sa passid?”
Hetkeks kaalun, kas küsida Abbylt otse, lihtsalt öelda see välja: „Mida ma sulle halba olen teinud?” Ma kõndisin otsa Jessicale. Mitte temale. Meil ei ole olnud ainsatki Märkimisväärset Kohtumist, ei positiivset ega negatiivset. Kuid siis heliseb kell ja see on nii vali ja ebameeldiv, ning kõik tormavad tundidesse, ja minul algab füüsika. Ja see tähendab, et ma pean järgmised nelikümmend viis minutit istuma Gabrieli kõrval ja püüdma blokkida tõsiasja, et ta lõhnab deodorandi Axe Anarchy for Him järele ja kopsib oma pliiatsiga vastu lauda mingit arusaamatut rütmi ja köhatab umbes iga kolmekümne viie sekundi tagant. Pole kahtlustki, et hoolimata akustikast ja vaatest tahvlile oleks mul palju parem olnud üksi tagareas istuda.
Kit lipsab klassi kümneminutilise hilinemisega. Härra Schmidt on juba alustanud loengut Newtoni kolmandast seadusest, mille ma kirjutasin üles ladina keeles, et asi huvitavam oleks.
„Kaotasin ajataju,” ütleb Kit ja läheb oma kohale, mis on minust kaks rida tagapool ja ühe koha võrra paremal. Pole just kõige parem vabandus, arvestades, et kool kasutab tundide algusest teadaandmiseks valju kellahelinat. Härra Schmidt noogutab ega hakka Kiti peale karjuma ega anna talle esimest hoiatust, nagu ta tavaliselt teeks. Ükskord, kui pidime šiva** ajal oma naabri juurde külla minema, ütles Miney mulle, et nende puhul, kes on äsja kellegi kaotanud, kehtivad teistsugused reeglid. Ma mõtlen, et kaua see kestab, muidugi mitte see surnuks olemise osa, vaid see erikohtlemise osa. Kui minu isa ära sureks, kas härra Schmidt teeks ka mulle järeleandmisi?
Arvatavasti mitte. Mu isa on meditsiiniteadlane ettevõttes Abbott Laboratories. Ma ei usu, et ta on paljude Meeldivate nimekirjas, peamiselt sellepärast, et ta pole seda tüüpi inimene, kes jõuaks ühessegi nimekirja peale teaduslike. Kui aga mu ema ära sureks, paneksid inimesed seda tähele. Tema ja Miney on ses mõttes sarnased: kõik armastavad neid. Ema jääb alati toidupoe või apteegi järjekorras teiste naistega juttu rääkima. Ta teab kõigi mu klassikaaslaste ja nende vanemate nimesid ja mõnikord lisab ta isegi minu märkmikusse informatsiooni. Tema oli see, kes rääkis mulle, et Justin ja Jessica käivad – ta nägi neid kaubanduskeskuses amelemas –, ja hiljem seda, et nad läksid lahku. See viimane infokild tuli välja siis, kui ta maniküüris käis, sest ta käib Jessica emaga sama, vägagi jutuka maniküürija juures.
Miney on minu vastand. Ta võitis eelmisel aastal mitu ülivõrdelist tiitlit: Kõike Populaarsem, Kõige Kenam, Kõige Tõenäolisemalt Edukas. Ma ei usu, et mul õnnestub mõni neist tiitlitest võita. Kuigi ma arvan, et Mineyl ja minul on üks asi ühine: ka Miney on näide sellest, et korrelatsioon ei pruugi olla põhjuslikkus. Ta on populaarne, aga ta pole mõrd. Kahjuks olen ma tema pärast hakanud kahtlema kogu geneetikas, sest meil peaks 50 protsendi ulatuses olema sama DNA.
Mu vanemad on olnud abielus kakskümmend kaks aastat ja nad armastavad teineteist endiselt. See on statistiliselt märkimisväärne.
Ema ütleb: „Vastandid tõmbuvad.”
Isa ütleb: „Mul lihtsalt metsikult vedas.”
Miney ütleb: „Ema on sisimas veidrik ja isa on sisimas normaalne ja nende jaoks see toimib.”
Ma pole nende abielu üle eriti mõtisklenud, aga mulle meeldib, et mu vanemad endiselt koos on. Ma ei tahaks igal teisel nädalavahetusel asju pakkida ja magada mingis võõras korteris ja pesta hambaid erinevates vannitubades. Mu ema väidab, et ma olen isaga paljudes asjades sarnane, mis annab põhjust optimismiks. Kui ta suudab emasuguse inimese ennast armastama panna – kellegi, keda üleüldiselt peetakse igatepidi ägedaks –, ja mitte ainult armastama, vaid nii väga armastama, et temaga kogu ülejäänud elu koos elada, siis ehk on ka minul lootust.
Keset tundi, kui härra Schmidt hakkab tahvlile võrrandeid kirjutama, tõuseb Kit püsti ja jalutab klassist välja. Mitte ainsatki selgitust. Ei mingit väljaküsimist. Ei mingit vabandust. Ta lihtsalt lahkub.
Kui uks tema selja taga kinni langeb, algab klassis sosistamine.
Justin: See oli päris kõva.
Annie: Ta peaks nagu meiega rääkima. Ta täiega nagu eirab meid.
Violet: Tema isa SURI, Annie. Ta on nagu surnud, igaveseks. Anna talle aega.
Gabriel: Mul on kõht tühi.
Annie: Mul on üks PowerBar.
