registrimärkidega suuri haagissuvilaid täis autovagunitega reisirong mürises läbi vaksali ja edasi Altona poole, seal ilmselt hakati neid maha laadima. Monstrumi lärm oli uskumatu, see vaevas Merzi niivõrd, et ta pööras kõrvale ja hoidis kõrvu kinni.
Niimoodi seisis ta mõnda aega eskalaatori juures, mis viis üles vestibüüli. Lakkamatult voogas temast inimesi mööda; sajad sõitsid üles, sajad tulid alla, otsekui oleksid nad needsamad inimesed. Mitte keegi neist ei paistnud valgust märkavat, ja temagi sulges millalgi silmad, sukeldus pimedusse ja avas silmad alles siis, kui tsementpõrand enam ei värisenud.
Ta hingas sügavalt sisse. Ja see oli see silmapilk ... just siis, kui vaid mõne sammu kauguselt mööda veerenud rongi mürin ja ragin andis järele ning ta nägi taas valgust ja tundis ammust lahkumisvalu ja muret selle pärast, et mahajäetustunnet ei anna leevendada muu kui mõtete mujale juhtimise, edasi minemise, edasi tegutsemisega ... sel silmapilgul sõitis Inger eskalaatoril alla. Ta nägi naist, aga naine ei vaadanud tema poole, vaid kõrvale, üle rööbaste, vestibüüli poole. Merz tundis ta otsekohe ära, reageeris ometigi kiirelt, pööras kõrvale, läks edasi, eskalaatorist mööda, vestibüüli all asuvasse tunnelite maailma. Ta tõttas suunas, kus oli umbtee, ilma väljapääsuta, ilma sissepääsuta. Ta taipas, et käitub silmatorkavalt, kellelgi polnud sellest süngest tunnelist midagi otsida; niisiis jäi ta seisma, otsekui oleks film seisatud.
Naine ei järgnenud talle. Ta seisis hämaruses ja vaatas naisele järele. See oli Inger, kahtlemata. Inger läks edasi perrooni keskele, ei pööranud tema poole, ei paistnud eneselt küsivat, kas oli võinud eksida. Inger polnud teda ära tundnud, tõenäoliselt üldse mitte märganudki.
Ei kohvrit ega seljakotti, Ingeril polnud pagasit. Üle õla kandis ta ainult õhukest punast käekotti, täpselt sama värvi kui ta küünelakk. Ja seljas oli tal hele suvekleit, liiga lai, sellel olid näha kummaliselt kahvatud mooniõied. Ta juuksed olid ikka sellised nagu Berliinis – pikad ja lahtised, Merzile tundusid need ainult mitte nii blondid, mitte enam nii täiuslikult blondid. Inger oli vanemaks jäänud, tema hirm vananemise ees polnud suutnud seda takistada.
Merz järgnes talle turvalise vahemaa järel. Naise juustes oli mingi sära, mida ta uskus veel hästi mäletavat – kuniks nägi, et Inger oli lükanud pealaele päikeseprillid, mis peegeldasid valgust. Merz vangutas iseenese üle pead, naeratas ja tundis end seeläbi kindlamalt, otsekui oleks naeratus kiivrivisiir.
Aegamisi andis närvilisus järele, pinge taandus uudishimu ees, mida ta polnud enam ammu nii ägedalt tundnud. Ta nautis seda, et Inger teda ei näe, aga tema naist küll. Ja esimest korda küsis ta endalt, millist rongi naine ootab, kuhu ta sõita tahab. Inger kadus ühte jaamakioskisse.
Merz jäi seisma ja tõmbas taskust mobiili, ilma kõhklemata, see tundus talle endale nagu kätte õpitud liigutus. Ei mingit vastust Florilt. Ta seisis turvalisse kohta sõiduplaanitahvli taha ja tegi näo, nagu kontrolliks üle, millal väljub esmaspäeva hommikul kiirrong, millega Bruno ja tema peavad järgmisel nädalal Stuttgarti sõitma. Ooteaeg, mille jooksul ei adunud ta muud kui oma käitumise seikluslikku absurdsust.
Ta pilk langes kuulutustetahvlile. Sellelt perroonilt ei väljunud üldse ronge, siia pidi peagi üks saabuma – hilinenud öine rong Budapestist.
Budapest–Viin–Praha–Berliin–Hamburg.
Alles nüüd lubas ta seda endale. Esimest korda pärast nädalate, pärast kuude möödumist mõtles ta Moritzile, ilma et oleks seda mõtet otsekohe minema peletanud. Ta ei teadnud, kas nad olid veel abielus, aga kui olid, siis võis ju oletada, et Inger tuli rongijaama oma mehele vastu. Merzil turgatas pähe, et tuleb kannapealt jalga lasta ... et ainult ei peaks nägema, kuidas naine Moritzit tervitab, nii nagu toona külas, kui nad tulid aeda eraldi, või hiljem Weißensee ääres või siis Köpenickis, kui Inger oli ateljees maalinud ja tuli neile järele ujuma.
Sõiduplaanitahvli varjus ajas Merz pea kuklasse, vahtis valgust, mis langes läbi klaaskatuse rongidele, rööbastele, reisijatele perroonidel. Ta tundis, kuidas teda haarab paanika, ja nõnda põgenes ta selle eest, mida ta ei tahtnud näha, ja sellele eelneva hirmu eest. Ta kiirustas minema, tagasi eskalaatori juurde ja inimeste sekka, kus võis end kindlana tunda. Pettejäreldus.
Vitriinide vahelt, mille hõbedane ja kuldne sädelus teda pimestas, jõudis ta vestibüüli ja märkas kohe, et miski ei klapi. Valjuhäälditest tulev muusika, mida seal aastaid lasti, ikka ja alati üks ja sama, oli sel hommikul täiesti teistsugune.
Kuulu järgi olevat vestibüülimuusikat vaja selleks, et vähendada uimastisõltlastes agressiooni ning nõnda narkareid kauplustest ja perroonidest eemal hoida. Kuid sellest polnud Merz iial aru saanud. Ikka tundis ta, et see nürimeelne nõrisemine on suunatud nimelt talle, et rahulolematud, trotslikud, ärrituvad olendid pidid selle muusikaga, mis õieti muusika polnudki, rahu leidma, ja üsna sageli see õnnestuski ning Merzi masti mees tundis, et ärrituvus on talt röövitud ja ta on maha rahustatud. Sel ennelõunal aga mitte. Muusika oli teistsugune, see oli tõeline muusika, ka valjem, peaaegu ebameelivalt vali; rahustada või vaigistada see küll kedagi ei suutnud, ja veel miski oli teisiti kui tavaliselt, kuid mis see oli, seda ei osanud ta välja mõelda, kui läks kioskite, puhvetite, tubaka- ja lillepoodide vahelt edasi väljapääsu poole. Mönckerbergstraßelt sõitis buss Hafencitysse. Kui ta järgmise peale saab, siis jõuab ta täpipealt toimetuse ennelõunasele koosolekule, kõik läheb oma tavalist rada, ja õhtul võiks ta Ingeri kohtamisest saadud šokki kirjeldada Florianele millegi tühisena, või veel parem, seda üldse mitte mainida, ja siis salamisi pudeli valge veini juures jälgida, kuidas see haihtub õhku ja lõpuks ka endal ununeb.
Igatahes märkas ta alles nüüd, kui palju noori inimesi viibis vestibüülis, mitte ainult noorukeid, vaid isegi lapsi, olgugi et suvevaheaeg oli ju ammu läbi. Suurt ja kõrget kelpkatusega ruumi täitis vali kõnekõmin, peaaegu lärm. Milline sagimine, mõtles ta. Ja ta küsis parasjagu endalt, kas seda segadikku annab seletada mitme kooliklassiga, kes pidid minema kunstihalli või näitusele kaasaegse kunsti galeriis ning olid ilmselt äsja rongist väljunud, kui kõik hoobilt muutus.
Muusika vaikis keset takti ja vahetult tema ees jäi üks rühm õpilasi lihtsalt seisma, otsekui oleks keegi aja ja koos sellega kõik muugi peatanud, nii et Merz suutis vaevu hoiduda neile otsa tormamast. Ta põikas kõrvale kohmakate poiste ja tüdrukute eest, kes peaaegu kõik olid musta värvi riietes, imestas küll selle üle, aga sammus edasi läbi rahvahulga, kui paremal, vasakul, tema ees ja tema taga, kõikjal musta riietunud noorukid olid liikumise pealt otsekui kangestunud, ilmselt jäänud seisma sel silmapilgul, kui muusika katkes.
Tegelikult, nagu ta nüüd märkas, oli tema üks vähestest, kes üldse veel liikus. Ja kõik need kümme-kaksteist imestajat ja veel paar sammu edasi koperdajat, kelle hulka ta kuulus, olid vanemad nendest, kes korraga pulkkangelt paigal seisid, näod ilmetud ja liikmed tardunud.
Kes veel liikus, oli vana, kes mitte, oli noor. Nii see paistis. Siiski sai kiirelt selgeks, et mäng käib teisiti. Ainult see, kes kaasa ei mänginud, liigutas end veel. Kes reegleid tundis, seisis paigal.
Seal oli ka täiskasvanuid, kes end ei liigutanud. Nad püsisid kuskil servas, poodide ees, ja erinevalt lastest mõjusid nad kujudena, valgete ja kirjude kivikujudena, kes aga ometi paistsid hästi teadvat, mis siin toimub. Üks nendest ilmselt asjasse pühendatutest oli tema kunagise lähedase sõbra Moritzi naine ja tema oma naise endine sõbranna. Inger.
Suurte kahvatute mooniõitega suvekleit seljas, seisis ta ühe lillepoe ees; polnud olemas tausta, millelt ta poleks esile tõusnud. Miski temas liikus – silmad. Ta pilgud jälgivad mind, mõtles Merz, põigeldes paigal seisva rahva vahelt läbi, kuni korraga hakkas muusika edasi mängima ja kõik läksid jälle liikvele, otsekui poleks midagi juhtunud.
Glockengießerwalli
