style="font-size:15px;"> Merz silmitses oma naist – tema rusutust, mis tuli kõrvalejäetuse tundest. Selline oli ta juba noore tüdrukuna olnud.
Flori silmis olid lapsed omaette liik, ka nende lapsed: „Neandertallaste järelkasv“. Ta ei mõistnud lapsi ja lapselikust trotsist ei tahtnudki ta neid üldse mõista, lõppude lõpuks polnud tedagi varem keegi mõista tahtnud. Lapsed olid tulevik, aga muidu? Nad tekitasid temas hirmu; Linda, nende harakalapse kohta ütles Floriane sageli, et ta on segane.
„Minu meelest on tantsimine küll parem kui suremine,“ naeris ta. „Kui kaua kogu see värk siis kestis? Selline fashmob käib enamasti pigem kiiresti, arvan ma.“
„Nojah, pool minutit. Siis tuli loosung. Ja siis saigi läbi ja kõik tegid näo, nagu poleks midagi juhtunud. See oli omakorda tõesti äge.“
„Ja see loosung,“ küsis Merz, „mis selle peal oli?“
„Üks lühike lause Wolfgang Borchertilt,“ ütles Priska. Ta kehitas õlgu ja tõusis lauast. „See oli vaja fashmob’i jaoks – huuh! – ette valmistada. Heinrich Heine gümnaasiumilt: kaks-kolm kuulsat ütlust Heini Heinelt. Wolfgang Borcherti koolilt: kaks-kolm lauset Wolfgang Amadeus Borchertilt. Alla kirjutanud: sahtlite ametkond. Oeh. Awkward.“
„Kord on pool elu,“ lausus Merz tarbetult.
Priska halastamatu kommentaar kõlas: „... ja teine pool on töö, selge, paps.“
„Mis seal loosungil siis oli?“ küsis Floriane.
Tütar oli juba esikus, kui hüüdis veel: „No mis seal siis ikka oli? „Ütle ei!“ Oeh. Say no.“ Prissy naeris pilkavalt ja hetke pärast lendas üleval tema toauks pauguga kinni.
Laua ääres küsis Floriane, otsekui oleksid nad telekas: „Veel salatit?“ Seejuures vaatas ta Merzile otsa, tõstis käed ja sosistas: „Mis sinuga lahti on? Kas ma peaksin muretsema?“
Võib-olla oli põhjus igapäevase, kakskümmend neli tundi kindlustatud eksistentsi monotoonsuses, pigem aga hilise keskea kinnijooksnud olukorras, jah, tsementi valatud viltuminekus, kui abikaasa ja isa, Raimund Merzi masti kogenud mees arvestas peaaegu iga tund sellega, et kõik võib kokku variseda ja varemed justkui vaht ojasängis allavoolu kaduda.
Tasumata jäänud ürgvanad arved olid ilmselt süüdi selles, et kolm päeva pärast esimest taasnägemist loobus ta igasugusest ettevaatusest ja asus Ingerit otsima. Täie teadvuse juures ja samas otsekui arutu tormas ta ülepeakaela vastu riskile, mis teda algusest peale üksiti joovastas ja meeleheitele ajas.
Kohtusid nad tõesti viimati Berliinis?
See oli juhtunud viimasel õhtul Müggelsee ääres, paar kilomeetrit Köpenickist lõunas, nende ühiselt üüritud suvila aias. Sestpeale polnud Moritzi ja Ingeri ning Flori ja tema vahel enam mingit kontakti olnud, ja tema oli kõik need aastad endale kindlaks jäänud, tegemata vähimatki katset midagi Rauchide kohta teada saada.
Varasemast polnud alles enam ühtki sõpra, kes kunagi olid olnud nii Moritzi kui ka tema sõbrad, ja nõnda oli Floriane tema lähikonnas ainuke inimene, kes Rauche mäletas, naine tundis aga veelgi vähem huvi selle vastu, mis on kunagistest sõpradest ja lapsest saanud. Flori polnud kunagi õieti tahtnud Pippast rääkida, enda arvates olid tal selleks vägagi kaalukad põhjused. Miks peaks tütar olema teistsugune kui tema ema?
Sel neljapäeval esimest korda nende nime otsimootori lahtrisse sisestanud, koges Merz hämmastust, sest päring ei andnud mingit tulemust. Neil polnud frmat, bürood ega ateljeed. Paistis, et suur arhitekt – kelleks Moritz oli alati saada tahtnud – polnud isegi mitte väike. Ja Ingergi polnud nähtavasti kunstnik või mingi vabakutseline või kuskil ametis. Ligi viieteistkümne aasta jooksul polnud kumbki kunagi esile tõusnud, nad ei kuulunud ühtegi ühingusse ega kasutanud ühtegi sotsiaalvõrgustikku.
Mitte kellenagi esile tõusta ja mitte kellenagi jälle kaduda – seda võis respekteerida. Ainult et vahepeal võiks vähemasti püüda ka teiste jaoks olemas olla, kedagi aidata või kuulata. Kuid kes seda ikka tegi – tema ise sama vähe nagu ta naine, Flori sama vähe nagu Inger, kes oli täpselt samuti alati ainult oma asjadest hoolinud.
Tema maalid, tema kasutädi, tema mees ja hiljem laps.
Ja Moritz? Kuidas oli ta alati oma isa edulooga kelkinud, eriti veel siis, kui Tankla-Rauch oli ammugi kõik kaotanud! Moritz nägi selles võimalust raputada endalt maha talle väidetavalt peale surutud ettevõtlikkuse ambitsioonid ja suurustles sestpeale eduka vastuhakuga. Internetist aga ei leidnud Merz temast ainsatki fotot, kunagisest tanklaketist oli ainult paar teralist ülesvõtet kollektsionääride kogutud luitunud, pooleldi mõranenud valgustahvlitest, millelt võis lugeda ammu unustatud frmanime: Rauch & Kossleck.
Kus elas see, kes polnud mitte keegi?
Nähtavasti olid vähemalt Inger ja Pippa mingil ajal Berliinist tagasi tulnud ja kuhugi Hamburgi kirderajooni kolinud, sest miks oleks tüdruk muidu käinud Alsteri ääres koolis?
Pippa oli ainus, kelle kohta otsimootor midagi leidis. Paistis, et ta oli mõnda aega jalgratta trikisõiduga tegelenud. Ta oli pildistanud oma plüüskoerte kogu, kõik pildid hoolikalt allkirjadega varustanud ning suuruse ja värvi järgi sorteeritult ühele kaisuloomade oksjoni lehele üles laadinud. Kas Moritz oli teda selle juures aidanud? See oli tõesti liigutav. Liiatigi oli mitme armsa foto peal näha taustal väikese koerasõbra ema. Naine naervate silmadega, mille kohal oli ikka veel see ammune kaunis vari, oli ilmselgelt Inger.
Segaduses ja kergelt ärrituv pärast seda, kui oli hommikul need fotod netist leidnud, sõi Merz sel piinavalt kuumal neljapäeval koos Bruno DeWittiga Hafencitys lõunat. Ilma et ta oleks seda Brunole öelnud, vihastas ta tuhatoosi pärast nende ees, see ilmselt hõõgus kaane all omaette ja levitas jõledat haisu. Just selle haisva tuhatoosiga algas varsti seikluslik pärastlõuna.
Bruno jutustas reportaažist, mida ta juba mitu nädalat kirjutas. Barbizoni koolkonna maastikumaal, see ajas ahastama. Liiga kaua oli ta vajalikke taustauuringuid edasi lükanud.
„Ma elan õigupoolest keset 19. sajandit,“ rääkis ta. „Ja minu ümber,“ ta ajas käed laiali, „ei saa olla muud kui Fontainebleau mets.“ Bruno tõusis püsti. „Ma näen enda ees pidevalt põldusid, mägedevahelist teed või puudesalu, samas aga tean, et need on ainult vanadel maalidel, Daubignyl ja Rousseaul. Öösiti lamab mu kõrval kõige kütkestavam naine nii, nagu jumal ta lõi – ja mida teen mina? Ma mõtlen Antoine Chintreuili pilvedele.“
„Sinu meelest on Fritzi Feddersen kütkestav?“ Merz oli nõutu. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt. Ta ei ole naine, vaid meie juriskonsult.“
„Ta on mõlemat, Raimund Merz.“
Juhtus harva, et Bruno üldse nalja ei mõistnud. Ohates kadus ta majja tualeti suunas ja otsekohe keeras Merz tuhatoosi lahti, et näha, mis seal sees tossab. Bruno mainitud kunstnike nimed tiirutasid ta mõtetes justkui kajakad, mõne silmapilgu jooksul kahetses ta, et ei tunne ühtki Daubigny või Rousseau ega ka tolle André või Antoine Chintreuili maali. Fontainebleau mets. Kus see asub?
Tuhatoosist see hais ei tulnud. See oli kaetud kroomlakiga, Merz nägi oma nägu kaanel peegeldumas, taevasina ja tõepoolest ka pilvi. Ta torkas näpuotsa konide vahele halli pulbrisse, ja nii nagu varem, justkui oleks ta uuesti kuueteistkümnene, tõmbas ta äkilisel ajel tuhka vasakule ja paremale silmalau alla, nagu ta aeg-ajalt oli koos Moritziga vahetunnis kooliõues teinud, kui nad tahtsid mõnda
