elu ... Heldene vägi, sul on täitsa surma nägu peas!“
Mõni ime. Kui ta kunagi üldse elas, siis oli see ammu. Oleks ta olnud siiras, oleks ta pidanud seda Brunole ütlema. Selle asemel vahtis ta teisele vaid petlikult sügavatest silmakoobastest vastu. Merz naeratas kurnatult. Ta kannatas.
Veidi aega hiljem küsis ta ülejäänud töönädala endale vabaks. Sekretär Mellyle pidi ta lubama, et läheb jalamaid oma perearsti juurde. Merz tajus kaastundeta uudishimu kolleegide poolt, kes soovisid talle kõike head, teadmata, milles oli asi. Bruno võttis tal õlgade ümbert kinni. Näiteks see! Saatis ta alla ukse juurde, oli kuidagi mõtlik ja napisõnaline, ning Merz teadis – või aimas –, miks. Nelja päeva pärast oleksid nad pidanud koos Stuttgarti sõitma, selleks et Bruno intervjueeriks kunstigaleriis ühe näituse kuraatorit ja vaataks reportaaži jaoks paari maali. Impressioniste. Kuraator Kullmann oli väidetavalt erakordne nähtus, noor, jõudis kõikjale, sealjuures aga sugugi mitte karjerist. Viimasel õhtul vaataksid nad pealegi Hamburgi SV karikamängu Stuttgardi Kickersi vastu. Viimased olid küll üksnes neljanda liiga mängijad, kuid tuua sealt ülekaalukas võit – see oleks ehk Hamburgi omasid pärast hooaja nurjunud avatakti kannustanud. Bruno arvates olnuks kõik muu naeruväärne, lausa nutmaajav.
Peale pallimängu vaatamise – mis teda eriti ei huvitanud – polnud Merzil Stuttgardis õieti midagi teha. Ta ei pildistanud, ei olnud sinasõber ülesvõttetehnikaga, muuseumide vastu polnud ta kunagi suuremat tõmmet tundnud, ka švaabide ja badenlaste omavaheline nagelemine oli talle ükstapuha. Sellel reisil oleks ta üleliigne, kuigi vaevalt üleliigsem kui muidu. Tal polnud mingit ülesannet ega mingit funktsiooni lisaks härra DeWitti saatmisele. Bruno oli nõudnud, et Merz tuleks kaasa, lasknud Mellyl isegi jalgpallipiletid kuludesse kanda.
„Niisiis esmaspäeval?“ küsis Bruno ja vaatas sügavalt sõbra tuhkhallidesse silmadesse.
„Annan endast parima,“ vastas Merz jõuetult. „Fritzi Feddersen ja meie vastu seina põrutanud maailm – sellest pean ma kõigepealt üle saama.“ Siis pöördus ta minekule. Aga ta tõstis veel korraks käe ja hüüdis Brunole: „Näeme esmaspäeva hommikul vaksalis. Kummitused on sõnapidajad.“
Florianele kirjutas ta, et võttis endal pärastlõuna vabaks ja läheb jalutama, Planten un Blomeni parki või Ohlsdorfi kalmistule. Võib-olla astub raamatukogust läbi.
Viimaste aastate jooksul oli ta kirjutanud Tagi mõned artiklid uutest avastustest putukate uurimisel, need olid pälvinud kirjastuse juhatuse ja peatoimetaja Mareike Kennedy heakskiidu. Üks mainekas Hamburgi teaduskirjastus oli seejärel temaga kontakti otsinud ja kaalus ilmselt tõsiselt tema entomoloogilised kritseldused raamatukaante vahel välja anda. Keegi peale Flori ja Bruno ei teadnud sellest.
„Jõuan õhtul tavalisel ajal koju,“ kirjutas ta, aga Florianel polnud viimasel ajal tavaks vastata.
Ta sõitis metrooga jaama, kuhu oli jätnud oma Phoebuse. Autoga ei sõitnud ta siis aga mitte lääne poole, kus nad elasid, vaid risti läbi linna vastassuunas, Uhlenhorsti kaudu läbi Winterhude, Alsterdorfi ja Ohlsdorfi kuni Alstertali välja.
Parkkalmistust põhjas oli Alster kitsas jõekene, mis lookles läbi varjuliste, pärastlõunal inimtühjade puisniitude kesklinna poole. Mitte kaugel jõekaldast parkis ta siis auto tammede alla nii, et sai hästi näha igat õpilast, kes peauksest väljus, jäi aga ise seejuures märkamatuks. Ta tegi seda, milles oli vilunud: käitus täiesti tähelepandamatult. Umbes viiekümnene mees, nõjatumas oma autole. Ta teeskles, nagu tegeleks helistamisega – tema, kes ta juba aastaid telefoniga ei rääkinud. Ta kuvas ekraanile Prantsusmaa kaardi ja suumis seda. Besançonist loodesse, Dijonist, Auxerre’ist ja Montargis’st mööda Versailles’ poole. Nemours’i ja Évry vahel asus Fontainebleau mets.
Tal oli aega. Viisteist aastat oli ta elanud selle päeva ootuses, vaikselt ja nii salamisi, et peaaegu ei teadnud ta seda ise ka enam, ja seetõttu ootas ta ükskõikselt, vähemasti mitte närvitsedes, jah, põhimõtteliselt külmavereliselt kaks ja pool tundi Andreas Gryphiuse kooli ees, kuni Pippa väljus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
