veel noorem välja. Kingi tal jalas ei olnud ja tema sokid olid roosa-sinisetriibulised.
„Tervist, härra Perez,” ütles ta ja astus kõrvale, et külalist sisse lasta.
„Jimmy, ma palun.”
Neiu naeratas häbelikult. „Cassie on köögis. Ta aitab emal süüa teha.”
Külma vihma käest tulles tundus maja Perezile väga soe olevat. Õhus hõljus liha ja köögiviljade lõhna. Lihtviisilist, asjalikku, kuid mõnusat. Hakkliha ja „kardulad”. Kathryn juhatas ta tahapoole. Tüse keskealine naine segas pliidil potis rooga, Cassie aga istus kõrgel taburetil ja lõikas tainast rõngaid. Ta tõstis pilgu ja nägi Perezit. „Ma teen moosipirukaid,” ütles ta. „Mäletad,” lisas ta siis, „ma tegin neid ikka emmega.”
Perezi silme ette kerkis nii elav mälestus, et ta tundis sõõrmeis kergelt kõrbenud suhkru ja Frani lõhnaõli lõhna, taustal ka tärpentini- ja värvihõngu, sest Ravenswicki köök oli ühtlasi Frani ateljee. Just seal nad tema mälus olid: merevaatega majas, kus ta praegugi Cassiega elab. Ta oli hetkeaje sunnil läbi astunud, see oli üks tema esimesi viisakusvisiite Frani juurde. Oli varakevad. Fran vaatas talle otsa ja siis väikese Cassie poole, kes tainataskutesse moosi kühveldas. „Need maitsevad jõledalt, aga sa pead ühe ära sööma,” ütles ta nii vaikselt, et Cassie ei kuulnud. „Muidu ei anna ta sulle kunagi andeks.”
Nüüd, Rogersonide juures Lerwickis, vaatas Cassie talle vastust oodates otsa. „Muidugi mäletan.”
„Sa pead ka mõne sööma, need on väga erilised,” ütles Kathryn ja taas torkas Perezit mälestus, sest ta sõnad olid peaaegu samad mis Franil. „Me sööme neid pärast õhtusööki pudingi asemel.”
Perezil oli juba vabandus valmis mõeldud, miks ta peab kiirelt enne õhtusööki lahkuma, kui ta kuulis vaimus taas Frani häält ja vaid noogutas. „Suurepärane.”
Nad sõid õhtust vaid neljakesi. Tom Rogerson oli erakorralise komisjoni koosolekul; ta oli advokaat, Shetlandi saarte volikogu liige ja tuntud poliitik. Vestlus õhtusöögilauas keerles maalihke ja sellest põhjustatud ebamugavuste ümber.
„Milline rist nende inimeste jaoks, kes elavad lõuna pool ega saa nüüd enam linna tööle tulla.” Mavis Rogerson oli orknilane ja tema tõusev ning langev keelepruuk meenutas pigem Walesi kui Shetlandi. „Jimmy, kas sa tead, kunas nad tee lahti saavad?”
„Ühe sõiduraja loodavad avada homme hommikupoolikul.” Perez polnud eelmisel ööl peaaegu üldse magada saanud ning soe köök ja korralik söök tegid ta uniseks. „Aga valgusfoorid ja järjekorrad jäävad veel mitmeks kuuks, kuni nad nõlva kindlustavad, kuid me pääseme vähemalt lennuväljale.”
„Kuulsin, kuidas räägiti, et kool jääb nädalavahetuseni kinni,” ütles Kathryn taldrikuid pestes ja neid kuivatusrestile ladudes. „Kas tahad, Jimmy, et Cassie oleks homme meie juures? Tõesti, see ei tee üldse tüli. Võid ta tööle minnes siia tuua.”
Oleks Perez virgem olnud, oleks ta püüdnud mõne muu variandi välja mõelda. Ta nägi, kui väga õpetajanna aidata tahtis ja talle torkas pähe, et oleks ehk inetu teda tõrjuda. Siis mõtles ta, et on Kathrynist arvatavasti oma viisteist aastat vanem ja et nii kenal tüdrukul on kindlasti austaja. Ja et ta meelitab iseennast, mõeldes, et Kathrynil on tema vastu mingid romantilised tunded. Ja pealegi vaatas Cassie talle otsa, silmad peas suured nagu hülgepojal, ja Perezil oli endiselt raske talle ära öelda, kui ta midagi tõeliselt tahtis.
„Nojah,” lausus ta. „Kui sa oled kindel.”
Koju Ravenswicki jõudes oli Cassie uneaeg käes. Lõuna pool rassisid mehed endiselt teed puhastada ja võis kuulda raskete masinate summutatud mürinat, kuid viimasel ajal magas Cassie palju paremini. Painajad ilmutasid ennast harvem.
Jimmy oli keetnud teed ja kamina kütte pannud, kui helistas Sandy. „Mis uudiseid sa mulle räägid, Sandy?”
„Mõtlesin, et kas võiksin läbi astuda. On üks asi, mida ma tahan sulle näidata.”
„Miks mitte.” Enam ei tundunud see sissetungimisena, kui majas, mida ta väga lühikest aega oli Franiga jaganud, käis mõni töökaaslane. „Aga ütle, kas me oleme punase kleidiga naisele nime leidnud?” Ta ootas nime – väikese lugupidamisavaldusena surnule.
„Ühe nime,” kostis Sandy. „Võib-olla nime osa.”
Ta saabus kiiremini, kui Perez oodata oskas. Ilmselt oli ta juba enne helistamist kodust lahkumiseks valmis. Ukselt kostis vaikne koputus ja Sandy astus sisse, kaasas väike puust kastike ja mõni pudel Unsti õlut. Sandy ise armastas heledat õlut, kuid teadis, et Perezile meeldib tummisem White Wife.
„Meil vedas, et elame maalihkest põhjas,” tähendas Perez, „muidu oleksime samuti ära lõigatud ega pääseks linnagi.” Ta teadis, et Sandyle ei meeldi, kui teda kohe küsitlema hakatakse. Sandyl kulus mõtete korrastamiseks natuke aega ja Perezi tühijutt oli mõeldud talle väikese hingamisruumi andmiseks.
„Ma käisin ennist Tainis,” ütles Sandy. „Poisid olid just niipalju puhtaks saanud, et võis sisse minna.”
„Ega sa seest kedagi ei leidnud?” küsis Perez, kuid mõtles samas, et isegi Sandy oleks sellisest tõigast otsekohe teatanud.
„Inimesi mitte. Ühe surnud kassi.” Sandy pidas vahet. „Ja see tundus pisut veider. Selles mõttes, et see oli ju puhkemaja?”
Hea küsimus, mõtles Perez. „Me peame välja uurima, kes seda maja välja üürib. Homse päeva prioriteet. Võib-olla pakutakse seda eraviisiliselt Promote Shetlandi või Visit Scotlandi koduleheküljel. Kellelgi peab tolle ameeriklasest omaniku telefoninumber olema.” Paus. „Aga sul on õigus. Kass sellises majas on tõesti pisut veider.”
„Ma arvan, et naise nimi on Alis,” ütles Sandy. „S-iga lõpus. Kui see on ametlik nimi. Ma ei leidnud midagi kasulikku, näiteks passi, aga oli see.” Ta asetas kastikese hästi ettevaatlikult lauale, nagu oleks tegemist hinnalise kingitusega. „See oli kapis ja ei olnud maalihkes vähimatki viga saanud.”
Alis. Kindlasti lühend. Perez avas kaane ja võttis fotod välja. Ühel keegi vanapaar aias puust pingil istumas. Pink paistis asuvat liivasel pinnal. Naisel oli seljas lilleline suvekleit; mehe nägu oli pruun ja kortsus nagu vana nahatükk. Naine paistis üsna tõsise või isegi vaenuliku moega olevat, ta jalad olid otse vastu maad toetatud; mehe põlved seevastu kergelt harali ja näol lai, tühje hambakohti paljastav naeratus. Mõlemad kissitasid kergelt silmi, sest ere päike paistis neile näkku.
„Mis sa arvad, kus see on võetud? Ütleks, et kuskil soojal maal. Kreekas? Hispaanias?” Perez lootis, et Hispaanias. Ta tahtis uskuda, et Alis pärines tema esivanemate kodumaalt. Perez kujutles maastikku, mis lõhnab tüümiani ja oliiviõli järele.
Sandy raputas pead. Ta ei teadnud soojadest maadest midagi. Kuidas ta võinuks, kui ta polnud kuskil mujal elanud kui Shetlandil?
„Ma ei tea. Sellise pildi võib päikesepaistelises aias teha igal pool maailmas. Tagaplaan on kõik udune. See võiks olla isegi Shetland mõnel ilusal südasuvisel päeval.”
Kuid Perezi mõttelend oli ta juba Hispaaniasse kandnud. „Mis sa arvad, kas need on tema vanemad? Nad on selleks sobivas eas.”
„Jaa, võivad olla,” kostis Sandy aeglaselt õlut mekkides ja jälgides, kuidas Perez teise foto võtab.
Umbes viie- ja seitsmeaastane
