põues söömist-joomist ootamas. Teel läbi linna mugis Rünno oodatust rikkalikumat einet ja tänas õnne, et veinipudeli asemel just ketšup poepõrandale oli kukkunud. Veini pärast oleks müüja tõenäolisemalt õiendama hakanud. Seleta siis seal, et raha pole. Vahel ikka natuke veab ka! Nüüd vaja kuidagi veel laevale saada, siis hakkavad kodutuled juba paistma.
Sadamasse jõudis Rünno tõrgeteta. Võiks isegi öelda, et ta oli õigel ajal õiges kohas.
Nagu stjuardessid lennukile lähevad, vormirõivad selga valatud ja omavahel lõbusalt vesteldes, nii jalutas seltskond laeva naistöötajaid läbi terminali oma tööpostile. Kõige ilusam neist tassis käe otsas mingite trükistega pakki. Polnud aru saada, olid need siis hinnakirjad, flaierid või tänavakaardid, rasked kanda olid need nii väikesele naisele kindlasti. See õbluke armsa näo ja imeilusa figuuriga looduse kunstiteos tiris oma rasket kandamit päästva laeva poole nagu pahalaste poolt määratud karistust. Rünno ei mõelnud sel hetkel omakasupüüdlikult, vaid laskis juhtida end samal looduse väel, kes selle kaunitari oli vorminud. Tal polnud mõtteski laevale jänesena pugeda. Ta lihtsalt ei kannatanud vaadata, kuidas õbluke naine sellist raskust tarib. Paari pika sammuga oli ta seltskonnal sabas, võttis pakinööridest kinni ja ütles:
„Anna siia, las ma ise.”
„Kuidas, palun?”
„Anna siia, ma vean ise.”
Seisak võttis mõne hetke aega, kuniks peenikesed näpud paki vabastasid ja suuremad selle oma kanda konksutasid. Nii nad laevale jalutasidki. Pardal haaras üks madrustest paki enda valdusesse ja eemalduv seltskond naisi isegi ei vaadanud Rünno poole, tänamisest rääkimata. Pisike iludus tippis oma kontsadel piki laevakoridori kaugusesse, Rünno saatis teda silmadega ja komistas liikuma hakates, sest suurem jalavari ei olnud veel omanikuga harjunud.
Rünno otsis üles suitsuteki ja pommis ühelt soomlaselt sigareti. Meenusid sündmused Soomes. Tal oli nii vastik tunne, et oleks tahtnud üle ääre vette hüpata. Nikotiiniannust hoogsalt vereringesse imedes proovis ta viimase õhtu sündmusi meenutada, aga ei suutnud, vaid küsis sama mehe käest veel ühe sigareti.
„Pitää loput,” ütles see ja andis pooltühja paki Rünnole. Rünno kogus end.
Jouni saunas käies ja basseinis kroolides oli ta oodanud, millal plikad kohale saabuvad. Neist polnud aga juttugi. Selgus hoopis, et Jounil olid külas äripartnerid Peterburist. Kogu vestlus käis soome ja vene segakeeles. Aru üksteisest saadi, midagi sai selgeks ka Rünnole. Jouni nimelt ajas venelastega salapiirituseäri. Kardetud narkootikumidega võrreldes tõi piirituse teema Rünnole isegi kergendust. Mikk aitas peremehel külalisi igal viisil kostitada, vedas suupisteid ja jooke ette. Rünno pakkus ka ennast appi, aga Jouni muheles, et külalisi võtab ta vääriliselt vastu – Rünno olevat külaline. Näitas talle kätte ühe baldahhiinvoodiga toa ja viskas voodile hommikumantli. Öökapile asetas karbi aspiriiniga ja lisas mingi tuubi, sest olevat kursis eesti poiste hommikuse pohmelliastmega.
Rünno ei mäletanud saunaõhtust ühtegi ohumärki. Venelased olid lärmakad, aga viisakad. Mikk päästis Jouni käsul papagoid lahti ja need näitasid, mida olid selgeks õppinud. Joodi kõike peale äriks mõeldud piirituse, suitsetati sigareid. Ühel hetkel oli ta tundnud, et aeg oli alla anda, ei jaksanud tema selle seltskonnaga sammu pidada, polnud tal vaja saunakerisele end sandiks kukkuda. Ta oli võtnud Miku jakitaskust võtmed ning tuigerdanud sõbra elamiskohta … kuni oli ärganud öösel selle peale, et keegi puges parajasti tema teki alla, ja ta ehmatas end kaineks.
Rünno vaatas merd. Suu oli suitsetamisest kibe ja tal polnud tuju enam toimunut lahata. Selge oli niigi, et perverdist Mikk oli oma tagumiku mugava elu nimel maha müünud. Jajah, Mikk oli Jounile naise eest – küpsetas, koristas ja magatas. Aga mis missioon talle oli mõeldud, jäi arusaamatuks.
Rünno läks reisijate istumissalongi, koukis tagitaskust sarvesaia välja, et seda sööma hakata, kui tõde pärale jõudis. Paari hüppega oli ta suitsutekil tagasi ja oksendas prügikasti. Persse, kui ta oleks jäänud sinna baldahhiinvoodisse ööbima, oleksid venelased talle – rivi teinud. Kuradi värdjakari! Ja tema pidas Mikku veel sõbraks, kuradi haige … Sellist sõna ei tulnud Rünnole ei eesti, soome ega vene keeles meeldegi, millega Mikku nimetada. Hajameelselt võttis ta suitsuruumi laualt sinna unustatud õlle. Hakkas sutsu parem tõesti, kuid vastikustunne püsis reisi lõpuni. Nii jäigi tal see väike vormiriietes ilus naine üles otsimata.
-4-
Kodus katsus Rünno asjad selgeks mõelda. See Soome-reis oli nagu vilets tsirkus, kus sõber, keda ta edaspidi keeldub sõbraks nimetamast, oli armetu kloun. Mingi odava kraami ja laiskusele tugineva elustiili pärast oli Mikk, va lollakas, oma urruaugu Soome turule upakile ajanud. Süda läks sellele mõeldes uuesti pahaks ja ta pühkis teema peast.
Lauanurgal olid aga vastikult käristatud servadega ümbrikud, mille sisu andis märku arvete tasumise tähtaegadest. Suveperioodile vaatamata olid need märkimisväärsed summad, sest ühistu oli võtnud ka laenu. Vanemaid ei olnud ta pikemat aega külastanud, nüüd oli tõesti tagumine aeg seda teha.
Suitsud olid jälle otsas ja see vaevas. Tal oli kahju rahast, mis Soome padja alla oli jäänud.
Rünno keeras arved väiksemaks kokku, pistis taskusse ja suundus vanematekoju viiva Peterburi maantee poole. Ta kavatses esivanematele rääkida oma olukorrast silmast silma. Ega see neid üllata, oli ta ju pikalt eemale hoidnud. Rünno oli valmis kas või nädal aega maal ehitama või ükskõik mis tööd tegema, tehtaks ainult telefon lahti. Ta tundis, et saab raske olema emale ja isale oma olukorrast täit tõtt rääkida – nad nagunii ei peaks poja juttu tõeseks. Juba gümnaasiumi lõpuklassis eksamite aegu ei tahetud kodus uskuda, et nende viieline poeg alles pärast edukalt sooritatud eksamit õlut sisse kaanis. Korra tuli isa isegi kallale, kui nägi teda ennelõunast uinakut tegemas, tühjaksjoodud longeropurk voodi ees põrandal vedelemas. See oli pärast matemaatikaeksamit. Rünno ei saanud unisena arugi, mille eest see obadus virutati, ta oli ometi hommikul matemaatikaeksami viiele sooritanud.
Nende hinnetega oligi alati üks seletamine. Kordagi ei mäleta Rünno, et teda oleks viite eest kodus kiidetud. Lapsena sai ta nahutada kas või selle eest, kui ei olnud kastnud toalilli või pesnud nõusid – hinded olid ju korras.
Tee ääres hääletamine muutub aasta-aastalt aina keerulisemaks, ei võeta lihtsalt peale – kas kardetakse või ei viitsita peatuda. Rünno kõmpis veidi maad edasi, kus teetööde pärast oli kiirust piiratud, ning seal õnnestus tal lõpuks sõjaväeauto seisma saada. See oli küll vedamine, sest ta oli arvanud, et need ei tohi peatuda. Sõita polnud pikk maa. Vanematekodu teeotsas tegi ta juhile ettepaneku koos plärutada, ise andis nõutu näoga oma taskutele patsutades mõista, et tal pakk koju jäänud. Sõdurpoiss ulataski talle sigareti ning astus ka ise autost välja suitsetama. Veidi ajasid nad sõjaväejuttu, Rünno rohkem uuris ja sõdurpoiss rahustas:
„Ah, see tänapäeva kaitsevägi on kukeköha, rohkem nagu lasteaia pikapäevarühm.” Peale paari sõduriteemalise anekdoodi vahetamist lahkusid nad semulikult käteldes.
Kodused olid märganud Rünnot tulemas, sest ema kattis juba lauda.
„No kust sina siis nüüd tuled? Helistand ette, oleksin pannkooke teinud.”
Emad jäävad ikka emadeks. Kuigi nii isa kui ema olid range hoiakuga, ei suhtunud nad oma ainsasse pojasse hoolimatult. Ilmselt oleksid teda ka rohkem toetanud, kui ta ise veidigi teistsugust elu püüdnuks elada. Aga kuhu tal tõtata, jõuab tööd rabada siin elus küll ja veel, ta ju alles üheksateistaastane. Puhata ja mängida ka vaja.
„Mis sul seal taskus punnitab? Näita siia!”
Ema
