tööd teha. Ema ei oleks uneski osanud arvata, mis poja kehakaalu tegelikult mõjutas.
Rünnole oli tekkinud üks keemiahuviline sõber, kes garaažis amfetamiini ja ecstasy-tablette vorpis. Ta oli kusagilt masina sebinud, mis nüüd vaikselt tiksus, ja tootis segu, millest tablette pressida. Paar kuud tagasi oli juhtunud õnnetus, kus tervele laarile valmistoodangule oli suhkruvett peale tilkunud ja laktoosi sisaldanud tabletid kleepusid üheks kamakaks. Materjal ise oli täiesti töökorras, kuid kaubanduslik välimus kadunud. Selle tüki kallal siis viimasel ajal saigi maiustatud, ikka kildhaaval parajaid juppe noaotsaga välja koukides nagu Toots rosinaid saia seest.
Lühikese ajaga jäi kogu seltskond kõhnaks, aga muidu oli täitsa tore olla. Pidudel käidi ka sagedasti, sest alkoholi peale ei kulunud raha. Kõige selle positiivsuse juures olid ka kõrvalnähud. Nimelt vaatamata oma lõbususele jäi peo põhieesmärk, seksikad naised voodis, järjest harvemaks nähtuseks. Samuti tekitasid säärased peod suuremat pohmakat kui varasemad. Pärast viimast koosistumist teatas Rünno sõpradele, et tema rohkem neis „pilvemängudes” ei osale ja oma kodus keelatud kraami näha ei soovi. Ohtlik värk. Lisaks sellele avastas ta, et mälu oli hakanud alt vedama. Vahel ei mäletanud kõige elementaarsemaid asjugi.
Ega ta ise poleks nii äkilist lõppu sellele enesehävitamisele suutnud teha, aga sõber Erik oli märganud tema otsajäänud välimust ja pani selle alatoitumise arvele.
„Rünks-mees, oled koitsas või?” tuli sõbralt kõne.
„Nuujaa, olen, mis siis?”
„Aa, tore, aja nüüd omale hark alla ja saame tunni aja pärast Pirita Selveri ees kokku. Ma leidsin sulle töö, nägudeni!”
See kõne oli sedavõrd kiire tempoga, et tundus käsklusena. Mõnes mõttes oli hea, et Erk ei jäänud ta vastuvaidlemist ootama, vaid katkestas kõne. Nüüd oligi Rünno käinud kuu aega jahisadamas veesõidukeid puhastamas ja iluravi tegemas. See harja ja pintsliga vehkimine oli igav, aga konti ei murdnud, vähemalt sisustas tema muidu veel igavamaid päevi. Raha ka palju ei makstud, kuid selle eest möödus pikk tööpäev teiste meestega loba ajades.
Kohe esimesel tööpäeval, kui Rünno nägi merel sõitvaid reisilaevu, meenus talle Kati. Ega ta polnudki ununenud. Klubides möllu pannes olid silmad ikka millegipärast värvilisi kleite otsinud, kuigi see oli lauslollus, sest naisinimesed ei käi tavaliselt samade riietega mitu korda. Tema sassis aju aga luuras just kleite. Nüüd, selge pea ja meelega, hakkas ta aina reaalsemaid võimalusi vaagima, mis viiks Kati ja tema teed kokku. Kaduvväikesena tundus see võimalus, samas ei teadnud ta ise ka täpselt, mis oli see miski, mis teda tõmbas endast vanema naise poole. Eeskätt oli tal kõrini noorte tüdrukute üheülbalisest mõtlemisest ja lodevatest elukommetest. Oli kindlasti ka teistsuguseid neide, aga Rünno-suguste laksu all tüüpidega ühinesid tavaliselt rumalavõitu või lihtsalt madala moraaliga noored naisehakatised.
-7-
Elu esimene palgapäev! Jehuu!
Oli ikka hea tunne küll võtta taskust pangakaart, pista see aparaadipilust sisse, kontrollida, kui palju on arvel, tunda rõõmu oma isiklikult teenitud raha üle ja siis kaart taskusse tagasi panna. Sellel rahal oli sedavõrd suur tähtsus, et ta ei raatsinud esimese hooga sentigi välja võtta. Endalegi ootamatult otsis Rünno taskust mobiili ja valis ema numbri.
„Tšau, emps, mis teed?”
„Tere, midagi juhtunud või?”
„Ei, kuule, ma tahan sinult nõu küsida. Isa on ka seal või?”
„On küll, aga räägi mulle enne ära, isa ei pruugi sind tahta mõista.”
„Mis tal häda?”
„Ta ootab appi, ma keelasin sind tööga tappa, pole vaja tal nüüd teada, kui millegagi hakkama oled saanud. Räägi nüüd ruttu või tule siia! Ma ammu mures su pärast.”
Ema hääl tundus tõepoolest murelik, kui mitte isegi hirmunud.
„Ma tulen sinna, ära muretse, kõik on korras. Oot, emps, tee pannkooke ka, eks. Sau.”
Rünno sõitis kesklinna, et sealt trammiga bussijaama minna. Ilm oli päikeseline ja ta otsustas süüa ühe hamburgeri ning juua magusat piimakohvi. Oli kohe selline tuju, et tahaks tähistada oma auväärset esimest palgapäeva. Ta võttis välikohvikus puki otsas istet ja piidles burgeri ja kohvi kõrvalt möödakäijaid.
Hotelli ette parkis küütlevvalge kupee-mersu. Väga julgelt parkis, sest seal oli keelumärk. Silma torkas lähenev mees, kellel käes üksik valge roos. Musta mantli taustal lõi see lausa naljaka kontrasti. Hea, et olid plusskraadid, vastasel korral oleks ta pidanud valge pabertuutuga jalutama. Oli näha, et see üksik õiski tekitas mehes ebakindlust. Kes on lillega mehe kohtingukaaslane? Kas valge õis on märguanne? Rünno jäi huviga asja uurima, kuna aeglaselt avanes ka mersu juhipoolne uks, millest sirutus välja lakksaapas nõtke naisejalg – oli tõepoolest haista kohtingut. Kumbki pool ei paistnud kiirustavat, see oli kindlasti pimekohting. Rünno oli ise kunagi sellisel käinud. Mitte et ta muidu poleks tüdrukuid leidnud, aga põnev oli netist saadud numbritele helistada ja pisike pimekas kokku leppida, et siis vaadata, mis välja tuleb. Tema sel ainsal korral oma isikut ei avaldanudki, laskis lihtsalt jalga, sest neiu osutus paksukeseks.
Rünno tajus, et hotelli ees läks midagi valesti. Naine astus korraks autost välja ja vaatas kohvikuaknast sisse – seal otsitavat nägemata istus autosse tagasi. Mees pika stiilse mantli ja roosiga jalutas edasi-tagasi ning peatudes piilus samuti kohvikuakna suunas. Jäi mulje, et seal sees oleksidki nad mõlemad pidanud viibima, aga pettumuse kartuses tegid eelluuret. Seda täiskasvanud inimeste lapsemängu oli nii naljakas vaadata, et Rünno võttis oma papist kohvitopsiku kaasa ja jalutas lähemale.
Autouks avanes uuesti, ent nüüd astus naine kindla sammuga autost välja. Ka mees, kes oli jalutanud uuesti tänava lõppu, pööras ennast ringi ning hakkas kiirendatud sammul naisele lähenema. Vastassuunast pikendas sammu Rünno, kohvitopsik loksumas käes, sest seda vaatepilti tahtis ta kindlasti lähemalt näha. Peast käis läbi küll mõte, et noore mehena käitub ta nagu uudishimulik vanamutt, aga palgapäev hoidis tuju üleval ja vabastas pingest. Naine vaatas korraks veel kohvikuaknast sisse ja seejärel ootamatult Rünno poole. See oli uskumatu juhus.
„Kaatiii!” lõugas Rünno distantsilt ja jooksis ülipikki samme võttes hotelli poole. Naine ehmatas, piidles veel korraks lähenevat roosiga meest, siis taas nime hüüdnud noormeest ja näitas seejärel käega viibates auto suunas.
„Istu palun autosse!”
Seda polnud vaja Rünnole kahte korda öelda. Roosiga mees jäi nõutult seisma, pööras siis kannal ringi, vaatas korra veel üle õla ja eemaldus.
Autos ei saanud Rünno esimese hooga sõnagi suust. Tal oli ülihea meel, et kohtus täiesti kogemata naisega, keda ta alateadlikult oli otsinud ajast, mil Soomest tulles laevas jänest sõitis.
„Tere siis kõigepealt! Kuidas palun saan kasulik olla?”
Rünno pidas parasjagu aru, kas on kõige kindlam öelda, et ajas naise kellegagi segi, ja vaatab siis, kuidas kujuneb edasi. Taipas aga, et see vale ei tööta, kuna ta oli hüüdnud naisterahvast nimepidi.
Naine sõitis kõrvaltänavasse, lülitas mootori välja ja sõidutas juhiistme tahapoole, et Rünnot paremini näha.
„Niisiis, ma kuulan.”
„Rünno olen.”
„Ma
