hotellidesse aelema minna.
Rünno oleks ka meelsamini seda liini ajanud, aga raha puudumise tõttu jäid tema käed sellise luksuse jaoks lühikeseks. Seda pidi ta tunnistama, et Eriku väheldasele kasvule vaatamata olid sel palju kobedamad pruudid näppu võtta kui Rünnol. Vaevalt Erikut vanuse tõttu eelistati, tema paistis Erikust isegi vanem välja, ju ikka raha mängis naiste puhul oma osa.
„Ei maksa need hotellid tuhkagi, südaööst lastakse hinnad mõnes kohas kolmele kümbile ja taksoga Viimsisse kuluks enam-vähem sama palju. Sama raha eest valgete linade vahel kaisutada on ikka ägedam.” Nii oli sõber oma kulutusi õigustanud.
Sel korral Erikut külla kutsudes Rünnol oli, millega teist kohale meelitada.
„Erik?”
„Oi, tere, kadund hing! Ma arvasin juba, et kroonu leiba sööd.”
„Mis kuradi kroonu – telefon oli kinni. Nalja tahad teada või?”
„Kohe saan teada.”
„Ma siin kraamisin veidi.”
„Nali tõesti.”
„Oota, kuula, ma vedasin kappidest muti ja vanamehe kõlbmatu kola minema, pooled Lasna konteinerid said täis.”
„Noh?”
„No ja leidsin sektsioonist vanamehe minipudelite kollektsiooni. Sada aastat ta seda mäletab, et üldse oli. Enam ei kogu neid keegi, kõik alkopoed neid täis.”
„Noh ja –?”
„Mis „noh ja”! Need tuleb meil sinuga ära juua, enne kui hallitus peale tuleb.”
Ilmselt oli ka Erikul isu napsitama hakata, sest peagi oli ta platsis, rumm ja kokakoola kaasas. Kujuneski nii, et poisid piirdusid rummiga, sest liiter kahe peale oli kõva kogus ja nad plaanisid veel ööklubisse minna.
Sel korral oli ka Rünnol piletiraha taskus, seetõttu said nad minna Bonboni. Rahvast oli palju nagu ikka reedeti. Rünno tellis baarist rummikoola, kuigi ta juua enam ei tahtnudki. Nii ta seal seisis, pilgeni klaas käes, kõrs turritamas kokteilist välja. Keegi möödujatest oskas talle sellise müksu anda, et klaasist lendas korralik annus jooki välja ja sellega koos ka see nõme kõrs. Õnnetuseks oli tema lähedal üks kaetud sünnipäevalaud koos külalistega ja kõrs maandus otse lahtilõikamata tordile. Hetkeks tekkis vaikus ja sünnipäevaseltskond, viis naist, vaatasid kõik torti, siis süüdlast. Rünnol oli piinlik.
Lõpuks käratas üks neist:
„Sa vahi ka, kus tuigerdad!”
„Ah-ä?” oskas Rünno vaid öelda. Ta ju ei tuigerdanud, teda tõugati. Rünno teadis, et ükskõik mida ta ütleb, jätab ta kehva mulje ja jääb süüdlaseks nagunii.
„Mitte „ahä”, vaid „kuidas, palun”,” ütles teine naishääl laua tagumisest otsast.
Rünno pööras ümber oma telje ja vaatas hääle suunas. Tuttavana tundunud tämber kuulus täiesti võõrale inimesele. Ilmselt oligi tema sünnipäevalaps, sest istus aukohal ja ta läheduses ilutses vaas lilledega.
„Sorry,” lisas Rünno ja vaatas torti, mille peale oli kirjutatud „Kati 35”.
Samal ajal tuli Erik tualetist ja nad jalutasid eemale – silma oli jäänud üks väga ilus tšikk. Iseenesest mõista sai sellest mitte tema, vaid Eriku vallutusobjekt. Nagu alati. Paarikümne minuti pärast teatas Erik, et võtku sõber see tüdruk siiski endale, plika suitsetab. Rünnot too enam ka ei huvitanud. Suitsetab või mitte, Rünnot kiskus hoopis baarileti juurde, mille lähedal paiknes sünnipäevalaud. Imelikul kombel ei olnudki sinna lisandunud mehi. Rünno märkas, et kõik viis naist olid väga elegantselt riietatud. Nad olid nagu stiilipeol, kõik olid saledad ja riietatud käsivarsi paljaks jätvatesse lühikestesse eri värvi kleitidesse.
„Nagu „Kuldsed Lindid”,” ütles Erik, kui oli märganud sõbra pilku, ja pööras samuti seltskonda jälgima.
„Huvitav, miks ainult naised, mehi polegi?” imestas Rünno, kui oli silmanud, et laual jäänõus oli avamata korgiga vahuvein.
„Sellised ei leiagi meest, vaata, kui uhked ja ennasttäis nad on,” poetas Erik. Rünno jalutas sõbra kannul saali teise otsa saaki otsima.
Tegelikult Rünnole seal klubis ei meeldinud, ei olnud vaba olemist, snoobide kõrval tundis ta end eriti armetuna. Kõigele lisaks oli ta kaineks saamas, aga uue joogi ostmiseks oli rahast kahju. Erikule mingist telefonikõnest häma ajades lahkus ta varakult ning sõitis taksoga koju.
Taksoski ei saanud Rünno sünnipäevaseltskonda mõtteist välja. Aina rohkem hakkas ta uskuma, et vähemalt mõni värviliste kleitidega naistest kuulus punti, kellega ta laeva peale läks. Mida kauem ta sellele mõtles, seda veendunum ta oli. Lausa sedavõrd, et oleks tahtnud sellesama taksoga klubisse tagasi sõita. Samas andis ta endale aru, et ööklubi vana pilet kaotas väljumisel kehtivuse ja uue ostmiseks ei jätkuks tal raha. Ta sõitis siiski koju ja helistas Erikule. Suurele lärmile vaatamata võttis sõber vastu.
„Erik, kuule, vaata, seal olid need naised tordi ümber …”
„Jah, on praegugi, mis tahad neist?”
„Mees, tead, katsu järgi uurida, kellel seal sünna on.”
„Mis siin uurida, Katil on.”
„Tunned teda või? Aa, tordilt lugesid.”
„No seda ka, aga ma sain tuttavaks.”
„Misasja, kuidas sa tuttavaks said?”
„Ma tegin neile šampa lahti, siis sain.”
„Ahsoo, kuule tead sa, proovi mulle „kuidaspaluni” number sebida.”
„Misasja? Kelle number?”
„Vaata, üks pisike istub laua otsas, lillevaasi lähedal, küsi, kas on Kati?”
„Ah, ära hakka, ma ei viitsi sinna tagasi minna. Mõttetud tibid, ninad taevapoole.”
„Ole meheks, proovi number sebida või poeta minu oma talle, vaata, see kõige pruunima peaga seal laua otsas.”
„Tule mõistusele, milleks sul seda eite vaja!”
„Milleks, milleks – tahan tuttavaks saada!”
„Segi oled või! Vaata, kui vana ta on!”
„Mulle meeldib.”
„Ah, maga kaineks! Hellame homme.”
Kõne oli lõppenud.
Rünno sirutas käe minipudelite riiulisse ja valis automaatselt Pisangi. Sama roheline oli olnud huvitava naise kehakate. Läägemagus liköör pani seest keerama ja ta heitis magama – silme ees värelemas erinevat värvi kleidid.
-6-
Rünno tegi oma vanematele selgeks, et sel aastal teda sõjaväkke ei võeta, sest vabatahtlikke oli palju ja tema ei mahtunud nimekirja. Saabuvat talve ta ei kartnud, ema ja isa toetasid teda raha poolest ja ta käis isal ehitusel abiks. Maja
