naisehääl. „Kas ma peaksin teile ehk hiljem helistama?”
„Sugugi mitte,” vastas ta leebemalt. „Milles asi?”
„Minu nimi on Fredrika Nyman, ma olen Solna kohtumeditsiinilabori arst.”
Mikaeli haaras õudus.
„Mis juhtus?”
„Midagi ei ole juhtunud, kõik on nagu tavaliselt, ja kindlasti pole te sellega kuidagi seotud. Aga meile toodi surnukeha ...”
„Naine?” katkestas teda Mikael.
„Ei, ei, ikka vägagi mees. Vägagi. See oli imelik sõnastus, kas pole? Aga tegemist on mehega, umbes kuuekümneaastane, võib-olla ka noorem, kellel on selja taga hirmsaid katsumusi. Õigupoolest pole ma kunagi varem midagi sellist näinud.”
„Kas võiksite nüüd asja juurde jõuda?”
„Vabandust, ma ei tahtnud teid muretsema panna. Mul on väga raske uskuda, et te temaga tuttav olite. Ilmselgelt on tegu kodutuga, kes oli koguni selles kontekstis hierarhia alumisel pulgal.”
„Kuidas see siis minuga seotud on?”
„Tal oli taskus paberilipik teie telefoninumbriga.”
„Minu telefoninumber on paljudel,” ütles Mikael ärritunult. Ta häbenes otsekohe oma sõnu.
Tundis, et käitus taktitult.
„Saan sellest aru,” jätkas Fredrika Nyman. „Teile helistavad kindlasti paljud. Aga minu jaoks kujunes see isiklikuks asjaks.”
„Mil moel?”
„Ma leian, et ka kõige katkisemad meie hulgast on väärika surma ära teeninud.”
„Loomulikult,” vastas Mikael rõhuga, justkui tahaks oma äsjast tundetust kompenseerida.
„Just nimelt,” vastas naine, „ja Rootsi on selles mõttes alati tsiviliseeritud maa olnud. Aga igal aastal jõuab meie juurde üha rohkem surnukehasid, kelle isikut meil ei õnnestu tuvastada, ja see teeb mind tõsiselt kurvaks. Meil kõigil on õigus ka surres oma identiteet säilitada. Nimi ja lugu.”
„Tõsi,” ütles Mikael samasuguse rõhuga, kuid ta oli juba hajameelseks muutunud ja läks poolenisti alateadlikult kirjutuslaua ning arvuti juurde.
„Mõnikord on see väga raske olnud,” jätkas naine. „Enamasti on põhjuseks olnud piiratud ressursid ja aeg, või mis veelgi hullem – piiratud tahe, ja selle surnukeha puhul võib midagi säärast aimata.”
„Miks te nii ütlete?”
„Sest ühestki registrist pole seni midagi välja tulnud, ja mees näeb välja nagu täiesti tähtsusetu inimene. Ühiskonna jalamatt. Kellest me parema meelega mööda vaatame ja kelle me eelistaksime unustada.”
„Kurb,” ütles Mikael.
Ta libistas pilgu üle aastate jooksul Lisbethi jaoks tehtud failide.
„Aga loodetavasti ma eksin,” ütles Fredrika Nyman. „Saatsin proovid äsja ära, võib-olla saame peagi selle mehe kohta midagi rohkemat teada. Ma olen praegu kodus ja mõtlesin, et võiksin ehk seda protsessi kiirendada. Te elate ju Bellmansgatanil? See pole kuigi kaugel kohast, kust ta leiti, võib-olla olete teineteist juhuslikult näinud. Võib-olla ta koguni helistas teile?”
„Kust ta leiti?”
„Ühe puu alt Tantolundenis, ja kui te teda näinud olete, siis oleks ta pidanud teile meelde jääma. Nägu oli tumepruun ja räpane, sügavate kortsudega. Hõre habe. Tõenäoliselt oli ta viibinud liiga ereda päikese ja tugeva pakase käes. Kehal olid külmakahjustused, enamik sõrmedest ja varvastest on puudu. Lihaste kinnituskohad viitavad äärmuslikele pingutustele. Ma oletan, et ta on pärit kuskilt Kagu-Aasiast. Võib-olla nägi ta kunagi päris hea välja. Näojooned on selged, ehkki nägu ise on kõvasti kannatada saanud. Maksakahjustuste tõttu on nahk kollakas. Põskedel on suur osa kudedest surnud ja mustade plekkidega kaetud. Vanust on praeguses staadiumis raske hinnata, nagu te kindlasti teate. Aga ma oletan, et ta oli kuuekümne ringis, nagu ma juba ütlesin, ja pikka aega elas ta veepuuduse piiril. Ta oli lühike, vaevalt üle saja viiekümne sentimeetri pikk.”
„Ei tea. Ei tule nagu tuttav ette,” ütles Mikael.
Ta otsis mingit sõnumit Lisbethilt ega leidnud ühtegi. Tundus, et Lisbeth ei häki enam tema arvutisse, see suurendas veelgi Mikaeli muret. Tal oli tunne, justkui varitseks Lisbethi mingi oht.
„Ma pole veel lõpetanud,” jätkas Fredrika Nyman. „Ma pole maininud kõige tähelepanuväärsemat asja tema puhul, nimelt tema sulejopet.”
„Mis sellega on?”
„See oli nii suur ja soe, et oleks pidanud suvises kuumuses tähelepanu äratama.”
„Nagu te ütlesite, oleks see mulle meelde jäänud.”
Ta pani arvuti uuesti kinni ja vaatas Riddarfjärdeni lahele. Ta mõtles jälle, et Lisbethist oli siiski pagana tark ära kolida.
„Aga ei jäänud.”
„Ei ...” ütles Mikael kõhklevalt. „Ega teil ei ole temast mulle pilti saata?”
„See poleks minust eetiline.”
„Mis te arvate, kuidas ta suri?”
Ta oli ikka veel hajevil.
„Otsene põhjus on minu arvates mürgistus, iseenda tekitatud, arvatavasti eelkõige alkoholiga. Ta haises viina järele, aga see ei välista ju ka muid aineid. Mõne päeva jooksul saan keemialaborist analüüside tulemused. Tegin skriiningtesti, mis katab üle kaheksasaja erineva aine. Aga laiemas plaanis on põhjuseks pikkamööda ja järjekindlalt üles ütlevad siseorganid ning suurenenud süda.”
Mikael istus diivanile ja jõi õllepudeli tühjaks, nähtavasti vaikis ta liiga kaua.
„Kas olete veel kuuldel?” küsis kohtuarst.
„Olen küll. Ma ainult mõtlesin ...”
„Mida?”
Mikael mõtles Lisbethi peale.
„Võib-olla oli see hea, et tal mu telefoninumber oli,” ütles ta.
„Mis mõttes?”
„Ilmselt arvas ta, et tal on midagi rääkida, see motiveerib politseid kindlasti pingutama. Mõnikord oma parematel hetkedel suudan ma korrakaitsjaid veidi hirmutada.”
Naine pahvatas naerma.
„Kindlasti!”
„Ehkki mõnikord ajan ma neid närvi.”
Mõnikord ajan ma iseennastki närvi, mõtles ta.
„Loodame siis esimese variandi peale.”
„Loodame.”
