Õed elasid tol ajal Stockholmis, Lundagatani korteri tillukeses toas, ja kui isa viina ja tubaka järele haisedes sinna saabus, ema magamistuppa rebis ja teda seal vägistas, kuulsid nad iga karjet, lööki ja ärevat hingetõmmet. Mõnikord haarasid Lisbeth ja Camilla teineteisel kätest kinni, paremat lohutust neil ju polnud, kuid siiski ... nad jagasid seda õõva, kaitsetust. Ent ka see võeti neilt ära.
Kui nad olid kaksteist, läks asi hullemaks. Mitte ainult vägivald, vaid ka selle sagedus. Zalatšenko elas periooditi nende juures, mõnikord vägistas ta Agnetat igal õhtul. Ka õdedevahelistes suhetes toimus muudatus, mis algul oli muidugi üsna märkamatu, aga mida võis aimata Camilla erutatud pilgust, kõnnakusse tekkinud uutmoodi nõtkusest, kui ta isale uksele vastu läks, ja siis saabuski murdepunkt.
Täpselt siis, kui lahingud muutusid elu ja surma küsimuseks, valisid nad sõjas erinevad pooled, pärast seda polnud enam mingit leppimisvõimalust, pärast seda, kui Agneta läbi pekstuna ja pöördumatu ajukahjustusega köögipõrandal lamas, Lisbeth Zalatšenko pihta Molotovi kokteili viskas ja vaatas, kuidas mees oma Mercedese esiistmel põles. Pärast seda oli kõik elu või surma küsimus. Sellest alates oli minevik vaid tiksuv pomm ja nüüd, tükk aega hiljem, kui Lisbeth Salander Tverskoil välja ilmus, tormas kogu Lundagatanil veedetud aeg välgusähvatustena silme eest läbi.
Ta oli siin, nüüd ja praegu. Ta nägi täpselt, millisest positsioonist tuleb tulistada ja kuidas pärast seda põgeneda. Aga ta mäletas rohkem, kui algul taipas, ning liikus vaid aeglaselt, väga aeglaselt edasi. Alles siis, kui kõrgete kontsade ja musta kleidiga Camilla punasele vaibale astus, kiirendas Lisbeth sammu, hoides endiselt sõnagi lausumata ettepoole kummargile.
Restoranist kostis keelpillimuusikat ja klaaside kõlinat, vihma sadas lakkamatult. See langes tihedate piiskadena tänavale, politseiauto sõitis mööda, Lisbeth vaatas autot ja ihukaitsjate rida ja mõtles, millal nad teda uuesti märkavad. Kas enne või pärast seda, kui ta on tulistanud? Seda oli võimatu öelda, kindlat ei olnud midagi. Ent praegu oli veel aega. Ilm oli hämar ja udune, Camilla tõmbas kõigi tähelepanu endale.
Camilla sädeles nagu alati, Kuznetsovi silmad lõid särama täpselt samamoodi nagu kunagi ammu kooliõues poiste silmad. Camilla suutis elu hetkeks peatada. See võime oli talle juba sündides kaasa antud ja Lisbeth pani tähele, kuidas õde edasi astus, kuidas Kuznetsov selja sirgu ajas ja käed tervituseks närviliselt laiali sirutas, ja kuidas uksele lähemal seisnud külalised uudishimulikult summa kogunesid. Aga täpselt samal silmapilgul kostis tänavalt hääl, mida Lisbeth oli tegelikult kogu aeg oodanud: „Там, посмотрите.” „Vaadake, seal,” üks ihukaitsjatest – heledate juuste ja lameda ninaga mees – heitis tema poole pilgu, ja pärast seda ei saanud enam kõhelda.
Ta asetas käe oma Berettale kabuuris, teda valdas samasugune jäine külmus nagu siis, kui ta bensiiniga täidetud piimapaki oma isa pihta viskas, ja jõudis näha, kuidas Camilla hirmust paigale tardus, kuidas vähemalt kolm ihukaitsjat relvade järele haarasid ja teda ainiti vahtima jäid, ta arvas, et tegutseb välkkiirelt ja halastamatult.
Ometi tabas teda järsku kummaline halvatus, algul ei saanud ta aru, miks. Ta tundis vaid, kuidas mingi uus vari lapsepõlvest temast üle libiseb, ja taipas siis, et on võimaluse käest lasknud. Vähe sellest, ta seisis kaitsetult terve rea vaenlaste ees, põgenemisteed polnud enam olemas.
CAMILLA EI MÄRGANUD mingit kõhklust. Ta kuulis vaid oma karjatust, nägi teiste võpatamist ja relvade haaramist. Ometi oli ta veendunud, et on juba hilja, iga hetk võivad kuulid ta rinna puruks rebida. Kuid rünnakut ei järgnenud, ta jõudis uksest sisse tormata ja Kuznetsovi selja taha varjuda, mõne hetke jooksul ei kuulnud ta midagi muud peale oma raske hingamise ja teiste sagimise enda ümber.
Kulus veidi aega, enne kui ta taipas, et ta mitte üksnes ei jäänud ellu, vaid olukord oli tema kasuks kaldumas. Tema elu ei olnud enam ohus. Ohus oli too tume kuju, kelle nägu ta ikka veel ei näinud. Kuju langetas pea ja kontrollis midagi oma mobiilis, kuid see lihtsalt pidi olema Lisbeth. Camilla tundis kõris tukslevat vihkamist ja verejanu, pöörast soovi näha seda kuju piinlemas ja suremas, ja veel üks kord libistas ta pilgu üle suure segaduse.
Asi oli parem, kui ta oleks julgenud loota. Teda ümbritsesid kuulikindlates vestides ihukaitsjad, Lisbeth seisis aga üksi kõnniteel, mitmed relvatorud tema poole suunatud. See oli lausa fantastiline, vaieldamatult. Camilla tahtis seda hetke pikemaks venitada, ta mõistis juba praegu, et edaspidi tuletab ta seda ikka ja jälle meelde. Lisbethil on ots peal, varsti on ta hävitatud ja Camilla karjus, juhuks kui keegi peaks kasvõi hetkekski kõhklema lööma:
„Tulistage! Ta tahtis mind tappa!” Sekund hiljem tundus talle, et kuuleb relvatärinat.
Ta tundis kogu kehas, kuidas kõik mürises ja paukus, ja ehkki ta Lisbethi enam ei näinud – ringi jooksvad inimesed varjasid tema vaatevälja –, kujutas ta endale ette, kuidas õde sai pihta, suri kuulirahes ja vajus verisena kõnniteele. Aga ei ... midagi oli valesti. Need polnud püstolilasud, vaid ... mis? ... pomm, plahvatus? Restorani poolt lähenes neile kohutav mürin ja ehkki Camilla ei tahtnud Lisbethi alanduse ja surma ühestki hetkest ilma jääda, vaatas ta rahvamassi poole. Toimuv oli täiesti arusaamatu.
Viiuldajad lõpetasid mängimise ja vaatasid hirmunult piduliste poole. Paljud külalised olid kõrvad kätega katnud. Teised haarasid rinnust või karjusid suurest hirmust. Kuid enamik tormas paanikas väljapääsu poole ning alles siis, kui restorani uks lahti lendas ja esimesed inimesed vihma kätte jooksid, sai Camilla aru. See polnud ka pomm. See oli muusika, täiesti põhja keeratud, helisid polnud võimalik eristada, need mõjusid nüüd nagu õhus vibreeriv kõuekõma, ja teda ei üllatanud põrmugi ühe vanema kiilaspäise mehe lakkamatu kisa:
„Mis see on? Mis see on?”
Lühikeses tumesinises kleidis vaevalt kahekümnene naine vajus põlvili ja surus pea käte vahele, otsekui kardaks ta katust sisse langevat. Camilla kõrval seisnud Kuznetsov pomises midagi arusaamatut, ta sõnad uppusid kärasse ja sel hetkel taipas Camilla oma eksitust. Ta tähelepanu oli hajunud, raevunult vaatas ta kõnnitee ja majaseina pole, kuid õde polnud enam näha.
Lisbeth oli otsekui maa alla vajunud, Camilla vaatas karjuvate ja paanikasse sattunud külaliste hullumeelses segaduses meeleheitlikult ringi, ta jõudis vaid vanduda ja röögatada, kui tugev hoop õla pihta ta jalust maha niitis. Ta lõi küünarnuki ja pea vastu kõnniteed ära, laup tuikas valust, huul veritses ja ümberringi nägi ta vaid edasi-tagasi jooksvate inimeste jalgu, siis kuulis ta enda kohal jäiselt tuttavat häält:
„Kättemaks tuleb, õeke, kättemaks tuleb peagi.” Piisavalt kiiresti reageerimiseks oli Camilla liiga uimane.
Kui ta pea tõstis ja ringi vaatas, ei paistnud Lisbethist jälgegi, näha oli vaid restoranist välja tormavat rahvamassi ja ta karjus uuesti: „Tapke ta!”, ilma et tal endalgi oma sõnadesse enam usku oleks olnud.
VLADIMIR KUZNETSOV EI pannud tähelegi, et Kira maha kukkus. Ta pani vaevalt tähele kogu enda ümber puhkenud hullumaja. Lärmis tabas ta kõrv midagi, mis hirmutas teda rohkem kui kõik muu kokku, need olid paar lühidalt ja rütmiliselt röögatatud sõna, mida ta tükk aega uskumast keeldus.
Ta raputas vaid pead ja pomises „ei, ei,”, püüdis kõike eemale tõrjuda kui mingit kohutavat ettekujutust, piitsutatud fantaasia vingerpussi. Kuid see oli tõepoolest too lugu – tema õudusunenägude laul – ja ta tahtis lihtsalt läbi maapinna vajuda ning surra.
„See pole tõsi, see pole tõsi,” pomises ta, samal ajal kui refrään nagu granaadi tekitatud lööklaine temani jõudis:
Killing the world with lies.
