Tüdruk, kes peab surema. David Lagercrantz

       But never, never

       Apologize

      Ükski lugu maamuna peal ei hirmutanud teda samamoodi nagu see, võrreldes selle kohutava lauluga ei tähendanud midagi ka see, et saboteeriti pidu, mida ta nii väga oli oodanud. Seda ei kaalunud üles isegi oht, et raevunud oligarhid ja võimumehed võivad ta purunenud kuulmekilede eest kohtusse anda. Ta mõtles üksnes muusikale, selles polnud midagi imelikku. Ainuüksi fakt, et seda praegu ja siin mängiti, kinnitas, et keegi on tema kõige suurema saladuse välja nuhkinud. Teda ähvardas kogu maailma silmis häbisse langemine, metsik paanika rõhus rinda ja tal oli raske hingata. Ometi suutis ta jõupingutusega head nägu teha, kui poistel lärm lõpuks ometi vaigistada õnnestus. Ta koguni teeskles, et ohkab kergendatult.

      „Vabandust, minu daamid ja härrad,” kuulutas ta. „Tehnika peale ei saa nähtavasti kunagi kindel olla. Palun tuhat korda vabandust. Aga jätkakem pidu! Luban, et alkoholi ja muude ahvatluste pealt kokku ei hoita ...”

      Ta otsis pilguga mõnda napis riides callgirl’i, justkui suudaks naiselik ilu olukorda päästa. Kuid ainsad noored tüdrukud, keda tal leida õnnestus, toetusid surmani hirmunult vastu majaseina ja mees jättis lause lõpetamata. Tema hääles puudus veenvus ja rahvas pani seda tähele. Nad nägid, et ta on murdumas, ja kui muusikud demonstratiivselt temast mööda tänavale astusid, jäi mulje, nagu tahaks ka enamik külalisi koju kiirustada, ja tegelikult oli Kuznetsovil selle üle lausa hea meel. Ta tahtis oma mõtete ja hirmuga üksi olla.

      Ta tahtis helistada oma advokaatidele ja kontaktidele Kremlis, et parimal juhul veidi lohutust saada ja kuulda, et ta ei satu häbipleki ja sõjakurjategijana lääneriikide ajalehtedesse. Vladimir Kuznetsovil olid võimsad kaitsjad, ta oli kahtlemata big shot, kes oli suuremate süümepiinadeta kohutavaid kuritegusid toime pannud. Kuid sellest hoolimata polnud ta sugugi tugev inimene, eriti siis, kui tema isiklikul eputamispeol pandi mängima „Killing the world with lies”.

      Sellistel hetkedel oli ta sama mees, kes kunagi oli alustanud mõttetu kaabakana, teise sordi kriminaalina, kes sattus jumaliku juhuse tõttu kahe duumaliikmega koos Türgi sauna ja neile seal mõned põnevad lood pajatas. Kuznetsovil polnud üldiselt mingeid andeid, haridust ega erilist talenti, kuid ta oskas rääkida metsikuid lugusid, ja rohkem polnudki vaja.

      Kunagi väga ammu jõi ja valetas ta ühe pärastlõuna saunas, leidis sealt omale mõjukad sõbrad ja asus hoolega tööle. Nüüd oli tal sadu töötajaid, enamik temast tublisti intelligentsemad: matemaatikud, psühholoogid, julgeoleku ja GRU konsultandid, häkkerid, arvutispetsialistid, insenerid, tehisintellekti- ja robootikaeksperdid. Ta oli rikas ja võimas, eelkõige aga ei seostanud keegi väljaspool teda informatsioonibüroode ega valedega.

      Ta oli osavalt oma vastutust ja osalust varjanud, viimasel ajal oli ta selle eest oma õnnetähte tänanud, ja seda sugugi mitte oma seotuse pärast börsikrahhiga – vastupidi, sellesse suhtus ta vaid kui ühte töövõitu –, vaid hoopis oma ülesannete pärast Tšetšeenias, mis pani meedia plahvatama ning viis protestide ja mässuni ÜRO-s, ja mis kõige hullem – ekstra selle jaoks kirjutatud rokiloo pärast, millest loomulikult sai ülemaailmne hitt.