viimati nägin. Aga ära ütle, et sa lihtsalt „astusid korraks sisse”?” Ta kergitas skeptiliselt kulmu. „Ei, seda sa ei teinud, Al. Sa tulid, et minuga kohtuda. Sa ise ütlesid seda. Istu maha.” Sel korral ei olnud see enam kutse. See oli käsk. Mees vajutas sisetelefoni nuppu. „Rosie. Kas sa tooksid meile jääteed, palun? Tänan.”
Ally hingas sügavalt sisse. Isegi mehe hääl oli tegevdirektorlik. Natuke järsk, ei mingit tembutamist. Käskiv. Loomulikult olid tal alati need omadused olnud, mõistis Ally. Kuid kui naine teda tundnud oli, ei olnud mees vastutanud kellegi teise eest peale iseenda.
Ally võttis vastumeelselt istet. PJ-l oli muidugi õigus, ta oli tulnud mehega kohtuma. Kuid ta oli arvanud, et see on ametlik külaskäik. Ja tõsiasi, et mees oli muutmas seda millekski muuks – millekski seltskondlikuks, vaid mõne minuti võrra pikemaks – õõnestas tema plaane.
See ei olnud isiklik, kinnitas naine endale. Vähemalt mitte väga. Ja PJ ei hoolinud sellest. Ta oli selles kindel. See oli lihtsalt tõke, millest oli vaja üle hüpata. Tõke, mille ta oleks pidanud juba ammu ületama.
Tal oli seda vaja teha, sõlmida PJ-ga rahu, jätta minevik selja taha. Edasi liikuda.
Ja kui selleks oli vaja maha istuda ja mehega kõigepealt paar minutit juttu rääkida, siis olgu nii. Seda võib ta teha.
See teeks talle endale tegelikult head, mõtles Ally. Tõestaks, et ta on õigel teel.
Niisiis võttis ta istet ühel neist tugitoolidest, kust avanes vaade East Riverile ja Manhattani kesklinnale, ning üritas endas leida sundimatut muretut sarmikust, mille poolest ta tuntud oli.
Kuid oli raske olla muretu ja viisakas ning sisimas ükskõikne, kui ainus, mida ta tõepoolest teha tahtis, oli mehe vaatamist nautida.
PJ Antonides oli alati olnud jalustrabavalt kena oma karedal, tuulest sasitud ja lainetest räsitud moel. Mitte selline mees, keda ta kunagi oleks osanud ülikonnas ette kujutada.
Ta ei olnud seda isegi nende pulmas kandnud. Mitte et see oleks ametlik sündmus olnud. Selleks oli kulunud viis minutit kohtumaja kontoris; nad olid tasunud maksud, korranud tõotusi ja kritseldanud paberile allkirjad, pärast mida olid silmi pilgutades majast välja päikesevalguse kätte tulnud – abiellunult.
Nüüd vaatas Ally meest ja püüdis selle vanema, karmima ja teravama isiku tagant leida seda muretut noormeest, kes too kunagi olnud oli.
Mehe kõhn nägu ei olnud nii päevitunud, nagu ta mäletas, ning kortsud silmade ümber olid sügavamad. Kuid need silmad olid endiselt intensiivset rohelist värvi nagu nefriidist draakon, mis oli Ally vanaema lemmikasjake olnud. Tema varem sassis olnud tumedad juuksed olid nüüd mõõdukalt lühikesed ja kahtlemata korras, olles liiga lühikesed, et segamini minna, kuigi hetkel natuke turris, justkui ta oleks hiljuti sõrmedega läbi nende lükanud. Tema õlad olid laiemad. Ja kuigi praegu ilma pintsakuta, kandis PJ ilmselt tõepoolest ülikonda. Ally nägi, et mees oli puuduva tumesinise riideeseme üle oma tooli seljatoe visanud.
Mehel oli seljas ka korralik päevasärk, see oli kitsaste helehallide ja valgete triipudega. Ta oli selle pikad varrukad poolde käsivarde üles keeranud, justkui – isegi korporatsiooni juhtides – olles ikka veel valmis kätt külge panema igasugusele tööle, mis tegemist vajas. Lahtinööbitud krae all ripnes lõdvaks lastud maheda burgundia- ja hallitoonilise mustriga siidlips.
Ally mõtiskles loiult, kas mehe teine lips on samuti konservatiivne.
Vahet poleks. Kahekümne kahe aastaselt oli PJ Antonides olnud üks lühikestes pükstes seksikas sindrinahk, käterätt ümber kaela rippumas, kuid kolmekümne kahe aastaselt, avatud kaelusega peenest puuvillasest triiksärgi ja „pooles vardas” lipsuga oli ta silmipimestav.
Ning ta pani Allyt tahtma asju, mida too teadis, et ei saa.
Naine sulges selle vaatepildi ees silmad.
Kui ta need uuesti avas, nägi ta, kuidas PJ muretult tema vastas olevale toolile vajus ja istudes teda pooleldi suletud laugude alt ainitise pilguga vaatas. „Niisiis, abikaasa, kus sa olnud oled?”
Abikaasa? Nojah, ta küll muidugi oli mehe naine, kuid ei arvanud, et mees selle nagu muuseas jutuks võtab.
Ally selg tõmbus sirgu. „Igal pool,” ütles ta kiiresti, enne kui igasugused ahvatlevad mõtted ta rappa võiksid juhtida. „Sa kindlasti tead seda.”
Mees kallutas pead. „Valgusta mind.”
Naine krigistas hambaid. „Hästi. Ole valmis igavust tundma. Nagu sa tead, alustasin ma Californias.”
„Sa pead silmas, et pärast seda, kui minema läksid?”
„Sa lased sel kõlada nii, nagu ma oleksin sind maha jätnud! See ei olnud nii, ja sa tead seda! See oli sinu idee... abielluda. Ja sa teadsid selle põhjust! Sa pakkusid välja...”
„... et abielluksime. Jah, ma tean.” Mees liigutas end toolil ning loetles siis: „Et sul oleks võimalik saada kätte oma vanaema pärandus, vabaneda õelast isast ja elada oma elu. Ma mäletan, Al.”
Naine surus huuled kokku. „See ei olnud päris nii.”
„See oli täpselt nii.”
„Ta ei olnud õel. Ei ole õel,” parandas ta ennast.
PJ kehitas õlgu. „Tollal rääkisid sa midagi muud.”
„Ma ei pidanud teda siis õelaks! Ma lihtsalt... ma lihtsalt ei tahtnud, et ta mu elu kontrollib! Ma rääkisin sulle, milline ta oli. Igati „traditsiooniline jaapani isa.” Selline, kellele tuli kuuletuda. Ta arvas, et tema teab kõige paremini – mida ma peaksin ülikoolis õppima, mida oma eluga peale hakkama, kellega abielluma!”
„Ja sina ei teinud seda.” PJ kehitas õlgu. „Kas sa tahad nüüd öelda, et eksisid?”
„Ei. Loomulikult mitte. Mul oli õigus. Sa tead seda. Sa nägid mind, kui...” Kuid ta ei tahtnud seda teemat puudutada. Seega alustas ta uuesti. „Ma lihtsalt... ma mõistan teda nüüd paremini. Ma olen vanem. Targem. Ja ma olen Hawaiil tagasi. Ma olen temaga jälle kohtunud.”
PJ kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi.
Ally selgitas. „Tal oli paar kuud tagasi infarkt. Ma olen alati oma ema nõo Grace’iga ühendust pidanud. Tema teadis. Ta helistas mulle Seattle’isse ja ütles, et isa on haige. Asi oli tõsine. Ta oleks võinud surra. Ning ma teadsin, et ei saa jätta asju nii, nagu need olid. Ma tahtsin rahu teha. Niisiis läksin ma Honolulusse tagasi. See oli esimene kord, kui ma teda nägin pärast... pärast...”
„Pärast seda, kui ta ütles, et sa ei ole tema tütar?” PJ hääl oli järsk.
Ja Allyle meenus, kui ärritatud mees oli olnud, kui ta oli talle rääkinud, mida isa öelnud oli.
Nüüd, kus ta juhtunule tagasi mõtles, mõistis ta isa paremini. Kuid tol korral oli ta selja keeranud ja minema kõndinud. Minema jooksnud. Ja isegi nüüd püüdis ta mitte mõelda lõhele, mis oli nii palju aastaid nende vahel haigutanud.
„Jah.” Sest ta isa oli seda öelnud. Naine keerutas süles sõrmi. „Kui ma tagasi läksin, siis ma... ma mõtlesin, et ta võib ikka veel samamoodi käituda. Võib minust lihtsalt ära pöörduda. Kuid ta ei teinud
