end „ei oleks tohtinud lasta sul seda teha.”
„Sa ei „lasknud” mul seda teha,” vastas PJ. „Mina pakkusin. Sina lihtsalt nõustusid. Igatahes...” ta kehitas õlgu „... ei olnud see midagi erilist.”
„Minu jaoks oli.”
PJ-ga abiellumine oli võimaldanud tal vanaema pärandust kätte saada. See oli andnud talle vabaduse oma valikuid ise teha, selle asemel, et isa ettekirjutisi täita. See oli ta haljale oksale aidanud. Oma praeguse elu võlgneb ta PJ-le.
„Nojah, hästi,” sõnas mees karedalt. „Räägi mulle sellest kõike. Meil ei olnud eriti võimalust rääkida... eelmisel korral.”
Eelmine kord. See oli olnud viis aastat tagasi, kui ta oli tulnud Honolulusse ühe kunstinäituse avamisele, kui mees oli võluva naisterahva käevangus kohale ilmunud. Ally väristas end kergelt, otsustades sellele mitte mõelda. „Tookord oli palju tegemist,” ütles ta ükskõikselt.
„Seda küll. Sa oled nüüd üsna tuntud, nagu ma aru saan.”
„Mul on üsna hästi läinud.” Ta oli kõvasti tööd rabanud ning oma saavutuste üle uhke. Kuid ta ei tahtnud, et mees arvaks, et ta hoopleb.
„Ma ütleksin, et rohkemgi veel.” PJ nõjatus toolil tahapoole ja loetles naise saavutusi. „Ülemaailmselt tunnustatud kangakunstnik. Rõivadisainer. Rahvusvaheline ettevõtja. Äriomanik. Kui palju butiike sul juba on?”
Oli selge, et ka temal oli kodutöö tehtud.
„Seitse,” vastas Ally lühidalt. „Ma avasin just ühe Honolulus eelmisel kuul.”
Pärast Hawaiilt lahkumist – pärast nende abiellumist – oli ta läinud Californiasse kunstikooli ning vanaemalt päranduseks saadud rahale kangapoes töötamisega lisa teeninud. Olles alati kunstist huvitatud olnud, õnnestus tal üsna kiiresti need kaks asja kokku viia ning ta oli hakanud kavandama lapitekke ja seinavaipu, mis olid inimeste pilke püüdnud.
Sealt oli ta edasi liikunud rõivadisaini juurde ja loonud ainulaadseid riideesemeid. Ta oli kutsunud seda „kunstiks, mida saab seljas kanda”.
Nüüd ei olnud tema töid välja pandud mitte ainult ta enda poodides, vaid ka galeriides ja isegi mõnes tekstiilimuuseumis üle maailma.
„Muljet avaldav,” sõnas PJ. Ta tõstis jala üle põlve.
„Ma tegin kõvasti tööd,” ütles Ally kindlalt. „Sa teadsid, et ma olin selleks valmis, ja nägid seda oma silmaga.” Viis aastat tagasi, lisas ta mõttes.
„Seda küll,” nõustus mees toolil lamaskledes, ning ütles siis venitades, samal ajal naist pingsalt vaadates: „Ja sa ei vajanud enam minu teeneid.”
Ally tõmbus pingule. Kuid ta teadis, et mehe seisukohalt vaadatuna oli tema see, kelle käitumine oli kohatu olnud. „Ma olin tol öö sinu vastu ebaviisakas.”
See oli olnud viimane kord – ainuke kord –, kui ta PJ-d pärast nende abiellumist näinud oli.
Ta oli Honolulusse oma esimese kohaliku kunstinäituse avamiseks tagasi tulnud. See oli aset leidnud tema karjääri tormakatel alguspäevadel, mil ta veel kindlasti ei olnud „tuntud nimi” või midagi selle ligilähedastki. Tegelikult oli näitus olnud kahtlemata ebaküps, kuid ta oli meeleheitlikult tahtnud seda teha, tõestada isale, et oli midagi saavutamas, ja – kuigi ta oli seda endale vaevu tunnistanud – lootnud näha ka PJ-d, et mees näeks, et tema usk naisesse ei olnud asjatu olnud. Niisiis oli ta kasutanud võimalust näitusel osaleda, kui üks teine kunstnik sellest loobunud oli.
Ta oli saatnud isale kutse tulla näituse avamisele ning oodanud närvilise uhkuse ja ootusärevusega tema saabumist.
Isa ei olnud tulnudki.
Kuid PJ oli.
Äkitselt pilku tõstes ja meest ruumi teises otsas seismas nähes, täies elusuuruses ja mitu korda kütkestavamana, kui Ally mäletas, oli ta tõeliselt rabatud olnud.
Ta ei olnud meest üldse kohata lootnud.
Kui ta oli tagasi tulnud, küsis ta põgusalt ühe sõbra käest, kes nendega koos rannas oli käinud, PJ tegemiste kohta.
May oli pead raputanud. „PJ? Pole aimugi. Pole teda terve igaviku näinud. Kuid sa tead ju surfareid – nemad ei jää kunagi kusagile paigale. Nad järgnevad alati lainetele.”
Seega oli mehe nägemine olnud šokk. Nagu ka naine tema käevangus.
Tegemist oli blondi kaunitariga, kes nägi välja sama kütkestav kui PJ ise. Mehe tumedad juuksed ja päevitunud jume ning naise plaatinablondid kiharad ja hele nahk moodustasid pilkupüüdva ja lummava kontrasti. Ally kui kunstnik oli seda muidugi hinnanud.
Tema kui naine ei olnud heaks kiitnud seda, et mees naeratades üle toa tuli, teda kallistas ja rõõmsalt ütles: „Tere. Vaata vaid! Sa näed suurepärane välja. Ja sinu tööd...” ta laskis naisest lahti, et käega galeriis ringi viibata „... on ka suurepärased. Hämmastav. Ma tõin sulle kriitiku.” Ta oli siis blondiini tutvustanud, naisel käest kinni võttes ja ettepoole tõmmates. „See on Annie Cannavaro. Ta kirjutab Starile kunstiarvustusi.”
Mees ei olnud öelnud: „See on Ally, minu abikaasa.”
Tegelikult ei olnud ta oma seotust temaga üldse maininud. Mitte et Ally seda oodanud oleks. Ta teadis, et nende abielu oli sõlmitud ainult selleks, et teda aidata, see ei olnud elukestev pühendumine. Mees oli talle teene osutanud.
Kuid seistes seal, olles tutvustatud Stari kunstikriitikule, taipas Ally, et PJ arvates vajas ta nüüd järjekordset teenet. Paljas mõte sellest oli tal harja punaseks ajanud. Ta ei olnud enam see vaene tüdruk, kes ta mehega abielludes oli olnud!
PJ-d oli tema järsk käitumine hämmeldanud. Kuid Ally oli ikka veel liiga ebakindel olnud, et mehe pakutud abi vastu võtta.
Ja – tõsiasi, mida ta mitte kellelegi ei tunnistanud, peaaegu endalegi mitte – näha meest teise naisega, pealegi veel sellisega, kes mehele palju paremini sobis, oli kõik tuhat korda hullemaks teinud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
