Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat - Susan Mallery страница 4

Teise võimaluse ootuses. Happily Inc, 2. raamat - Susan Mallery

Скачать книгу

polnud eriti palju sugulasi ja vanaema Winifred oli ta lähim elus olev sugulane. Vanaema oli aidanud teda pärast ta ema surma kasvatada ja nad olid teineteisele toeks, kui ta isa paari aasta eest suri, ning ta armastas vanaema väga. Tal polnud vähimatki kavatsust vanaema käest otse küsida, aga see ei tähendanud veel, nagu ta ei võiks minna ringiga ja uurida välja, kes on see jube inimene, kes kasutab ära abitut vanadaami.

      Hetkeks pidas Ulrich mõtetes pausi, et nautida neid kümmet tuhandet kilomeetrit, mis teda vanaemast lahutas. Sest kui vanaemal oleks vähimatki aimu, et ta peab teda vanaks ja abituks, sakutaks ta teda kõrvast ja peaks maha pika loengu. Vanaemale ei läinud korda, et Ulrich oli kolmekümneaastane ja Somerbrooke’i hertsog.

      Õnneks polnud tal vähimatki plaani sellest vanaemale rääkida. Tema võtab hoopis ette selle petise ja katkestab suhte niimoodi. Ja siis lendab ta tagasi Inglismaale, oma ilusasse, kuigi üsnagi suurt vaeva nõudvasse koju, ning valmistub Hollywoodi invasiooniks.

      Tema missiooni juures polnud midagi meeldivat, aga see polnud oluline. Tema esiisad olid läinud üle tuhande aasta lahingusse kas ratsa või laevaga – ja tema sõitis nüüd lahingusse autoga. Mitte au ja kuulsuse või saamahimu pärast, vaid sellepärast, et temalt oodati seda. Teda oli kasvatatud tegema seda, mis õige, ning mitte pöörama tähelepanu ebamugavustele või lühiajalistele tagajärgedele. Või siis tema puhul selle salapärase Violet Lundi toime pandud varastamise viisidele.

      TEINE PEATÜKK

      MATHIAS hoidis vormi paigal. Ronan keskendus klaasi ülessulatamisele. Kõige alus oli ajastus. Materjal pidi olema nii kuum, et seda annaks vormida, aga mitte liiga kuum, sest siis muutuks see klombiks ja kogu siiani tehtud töö oleks vussis.

      Vendade tohutu suure ateljee seinale oli kinnitatud valmis töö kavand. Valmis installatsioon tuleb umbes üheksa meetri laiune ja kolme meetri kõrgune. Vasakul on täiuslik roheline draakon, paremal elegantne valge luik. Nende vahel ühest olekust teise üle viiv kujund.

      Ronan oli just selle tööga algust teinud. Tal oli selle tegemiseks aasta ja siis läheb ta ühte Jaapani hotelli ise selle installimist juhendama. Kuigi viimasel ajal töötas ta peamiselt oma koduateljee privaatsuses, kus tal olid abiks assistendid ja õpipoisid, tegi ta projektiga algust sageli ateljees, mida ta jagas vendade Mathiase ja Nickiga. Mathiasele meeldis mõelda, et Ronan ihkas nende seltsi ja ühisenergiat, aga võib-olla oli see tühi lootus. Omal ajal oli ta vennaga lähedane. Kuid paari aasta eest muutus kõik.

      Ronan tõmbas klaasi ahjust. Mathias võttis oma koha sisse ja hoidis vormi, Ronan keerutas toru. Nick avaldas terava servaga survet. Klaas alistus.

      Kuumus oli meeletu, samuti nende keskendumine. Edu või läbikukkumist sai mõõta sekunditega, mille kestel materjal õhus kõvastus. Ronan uuris tehtut, pistis tüki tagasi ahju, tõmbas selle sealt uuesti välja ning vaatas, kuidas see jahtudes kõvastus.

      Töö koosneb sadadest osadest, mis tuleb kõik ettevaatlikult tohutu suure klaasist puslena omavahel ühendada. See haarab ta nädalateks. Mathias oli seda varemgi näinud. Algus oli aeglane, aga siis võttis projekt tuurid üles. Tavaliselt oli Mathias olnud selles osaline. Seekord aga polnud ta selles nii kindel.

      Oma peas oli Mathiasel põhjus teda. Nüüd oli kõik teine. Nad polnud enam kaks viiest Mitchelli-vennast. Ta pani vormi tagasi alusele ja läks oma kohale ning raputas pead. Okei, see polnud õige. Nad olid endiselt vennad Mitchellid, aga see, mis oli olnud tema ja Ronani vahel – see oli igaveseks läinud.

      Ta uuris oma hommikust tööd. Kaks serveerimiskaussi kümnetes erinevates merevaigu, samblarohelise ja kollase toonides. Erinevalt Ronani loomingust oli Mathiase oma pigem praktiline kui esoteeriline. Tema tegi väikesi ripatseid ja tohutult suuri anumaid, mida kasutati vannitoa kraanikaussidena. Tema looming olid vaasid ja vaagnad ja nõud. Ta tegi neid aastaajale vastavates värvides. Talvel valgeid, siniseid ja hõbedasi; kevadel helerohelisi, roosasid ja virsikutoonides; suvel punaseid, oranže ja lillasid; sügisel samblarohelisi, kastanpruune ja kollaseid.

      Oli aeg, kui ka tema oli loonud kunsti, aga ta oli jõudnud otsusele, et küllap on tema tee see. Talle meeldis, mis ta tegi – ta tõi igapäevaellu ilu. Ja kui ta aeg-ajalt igatseski midagi enamat, siis, noh, mis mõtet sel oleks? Jah, tal oli isa annet, aga kunstnikud olid Ronan ja Nick. Tema lihtsalt töötas klaasiga.

      Ta uuris kausse ja jäi tulemusega rahule. Ta üritas teha igal aastal midagi uut. Sel aastal otsustas ta serveerimisnõude kuju muuta. Sügiskausid olid lehekujulised. Suvised maasikakujulised ja kevadised kirikakra kujuga. Talveks kavatses ta teha lumehelbe, kuigi tal polnud veel aimugi, kuidas seda teha. Iga katse oli nurjunud, aga see käis tema tööga kaasas ning oli isegi vahva.

      Ta telefon piiksus. Ta heitis pilgu ekraanile ja märkas ema saadetud sõnumit.

      „Emalt,” lausus ta valjusti ning heitis pilgu vendadele uurimaks, kas nemad on emast viimasel ajal midagi kuulnud.

      Nick õngitses oma telefoni, Ronan ei reageerinud üldse.

      „Mitte midagi,” lausus Nick. „Ilmselt on täna sinu õnnepäev.”

      „Kindla peale,” torises Mathias lühikest sõnumit lugedes.

      Tulen sind vaatama.

      Huvitav teade, mis oleks tekitanud rahutust, kui ema poleks kuuesaja kilomeetri kaugusel.

      Millal?

      Ta arvas, et ema kirjutab, et millalgi järgmisel nädalal või kuu lõpus, kui vend Del abiellub.

      Kümne minuti pärast. Olen siin.

      Mathias vandus. Ta esimene mõte oli: „Miks mina?” Ja sellele järgnes: „Kurat võtaks, see veel puudub!” Siis „Kähku plehku!” Aga instinktile kuuletumise asemel tuletas ta endale meelde, et armastab ema, kuigi emaga oli raske, ning et emaga mitte kokku saada ei tule kõne allagi.

      Tore, kirjutas ta vastuseks, püüdes end veenda, et see ei olnud lausvale. Pigem puiklemine.

      „Mis on?” küsis Nick.

      „Ta on teel siia.”

      Vend vabanes pingest. „Siis on meil umbes kaheksa tundi aega. Miks ta siia tuleb?”

      „Pole aimugi.” Ta vaatas Ronani poole. „Ta on kümne minuti kaugusel.”

      Mathias jälgis Ronani näol vahelduvaid ilmeid. Nende tõlgendamine polnud keeruline. Šokk, ärritus, vajadus kaduda. Ta enda reaktsioon oli umbes samasugune.

      Viie aasta eest oleks ta öelnud, et sarnasuse põhjuseks on see, et nad on kaksikud. Mitte küll ühemunakaksikud, aga ikkagi. Nende vahel oli side, mida ei saanud murda ei aeg ega vahemaa. Aga siis said nad teada, et ei ole üldsegi kaksikud – pole kunagi olnudki. See kõik oli olnud vale ja pärast seda, kui see tõde neile näkku paisati, polnud enam miski endine.

      Ronan pani ikka veel jahtuva klaasi kuumakindlale alusele, haaras võtmed ja põgenes.

      „Teda ei näe nüüd vähemalt kolm päeva,” torises Nick. „Aga ta peab emaga varem või hiljem kohtuma.”

      „Sa räägid seda täiesti valele inimesele.”

      Mathias läks ateljeeuksele ootama. Ronan tagurdas juba parklast välja. Ta keeras tänavale jõudes paremale ja sõitis mägedesse. Nickil oli õigus

Скачать книгу