selle raskust tajudes rõõmu. Jah, raha tilkus küll sisse aeglaselt, aga vähemalt tilkus. Kaelkirjakuid osta polnud odav, samuti polnud odav neid transportida. Tee peal vajaliku majutuse jaoks on vaja lisaraha, samuti söötmise jaoks. Millie lemmikud kitsemurakalehed olid kallid.
Aga asi liikus ja just see oligi kõige olulisem. Carolil oli vaja, et ta lemmik oleks õnnelik.
Veendunud, et karp on täis, heitis ta pilgu tahvlile, et näha, mis on selle nädala võistlus, ning ta nägu läks naerule.
„Sa oled kuidagi väga heas tujus,” märkis talle lähenev sõbranna Pallas. Nad kallistasid.
„Mulle nii meeldib „Clue„ mõrvamüsteerium.”
Pähkelpruunide silmade ja sõbraliku naeratusega brünett Pallas oigas. „Nojah, sina mõtled ilmselt alati välja, kes mida ja kus tegi. Minul see aga ei õnnestu. Liiga palju järje pidamist.”
„Sellepärast tulebki märkmeid teha.”
„Mis mäng see on, kui teed märkmeid! Kas tuled täna meie lauda?”
„Ikka.”
Nad läksid oma lauda. Mõni sekund enne nende kohale jõudmist meenus Carolile, et Pallas istub arvatavasti koos oma kihlatuga. Nick oli väga tore inimene – ta meeldis Carolile väga. Probleem oli hoopis tema vennas. Sest Carol polnud sugugi kindel, et tahab veeta terve õhtu alati nii uneleva pilguga Mathiase kõrval.
Kuigi Mathias ei märkakski ju teda. Tema polnud glamuurne ega eriline – tema oli loomade kuningriigis selline emane, kellest alfaisased üle vaatavad. Kuigi ta aasis Mathiase kallal pruutneitsite pärast, oli Mathiase tüüp tegelikult palju spetsiifilisem kui lihtsalt suvaline pulmas osalev naine. Teda tõmbas pulmadeks linna sõitnud kõige ilusamate, kõige naiselikumate, kõige veetlevamate üksikute naiste poole.
Ühesõnaga – mitte tema poole.
Nad võtsid Pallasega kohad sisse teineteise vastas ja heitsid siis pilgu menüüle. Turniiriõhtutel olid selle päeva mängu jaoks spetsiaalsed joogid ning kerged eined. Carol jõi tavaliselt jääteed ega puudutanud kokteile. Ta pidi hommikul vara tõusma, et minna loomi söötma.
Pallas istus näoga ukse poole. Carol ohkas, nähes, kuidas sõbranna nägu lõi õnnest särama. „Las ma pakun. Chris Pine astus just sisse?”
„Veelgi parem.” Pallas tõusis püsti. „Nick jõudis kohale.”
Nick ja Pallas kallistasid. Nick suudles Pallast hetke kauem kui viisakas ning naeratas siis Carolile. „Kuidas läheb? Kas oled kuulnud, mis Mathiasega juhtus?”
Nick näis liiga heatujuline selleks, et asi saaks olla halb, mõtles Carol pead raputades. „Olen kogu päeva savannis olnud. Mis siis juhtus?”
Pallas pööritas silmi. „Ära pööra talle tähelepanu. Ta on lihtsalt õel.”
„Ei ole,” vaidles Nick Pallase kõrval istet võttes. „Aga pean tunnistama, et mul on hea meel, et see on tema.” Nicki nägu läks taas naerule. „Ema astus koos Sophiega läbi.”
Carol üritas saada sotti, mis siin naljakat on. Kuigi ta oli Elaine Mitchellist kuulnud, polnud ta teda kohanud ning tal polnud aimugi, kes on Sophie. Kas mõni õde või nõbu? Mööda ta selga jooksis külm jutt mõtte juures, et võib-olla toodi Mathiasele mõni ta vana pruut. Mingil seletamatul põhjusel häiris see mõte teda väga.
Pallas pani käe Nicki omale. „Kallis, temal pole aimugi, kes on Sophie, nii et ta ei saa naljale pihta.”
„Sophie on beagle. Ema koer. Vanemad lähevad kuuks ajaks reisile ja ema tõi Sophie Mathiasele hoida.” Nick hirnus. „Mina olen armunud, nii et mind säästeti.”
Koer? See on ju vist tore? Carolile meeldisid koerad. „Miks see nii naljakas on?”
„Sa pole Sophiet näinud,” jätkas Nick. „Ta on väga sõbralik ja armas, aga ära lase ta suurtel silmadel end lollitada. Ta on täielik õudus. Ta on nagu viirastus, otsib kõik söögipalad üles ja teeb ühe pahanduse teise järel. Vaene Mathias. Koer oli vast kümme minutit ateljees, kui lõhkus juba kümmekond Mathiase tööd ära. Ja seda tegi ta kogemata. Kujuta ette, mis saab siis, kui ta selle sihipäraselt ette võtab.”
Carol kirtsutas nina. „Kas temaga on kõik korras? Ega ta klaasikilde käppa astunud?”
„Kõik on korras. Selles mõttes tal veab. Temaga ei juhtu iial midagi. Kõik teised tõmmatakse keerisesse, aga Sophie väljub sealt ühes tükis ja tervena.”
„Nick liialdab,” ütles Pallas. „Mina olen üksnes ta pilte näinud, aga ta on nii armas. Mathiase pärast pole vaja muretseda.”
Nick turtsatas. „Räägi seda temale,” lausus ta peaga ukse suunas osutades.
Carol keeras pead ning nägi sisse astumas Mathiast, kelle kõrval jooksis väike koer ning kel oli kaenla all koera magamisase. Sophie silmad särasid, saba võnkus. Ta oli läbi ja lõhki õnnelik koer.
„Oh, jah, ta on tõeline vanakurat,” pomises Carol. „Peaksime veel viimast võimalust ära kasutama ja plehku pistma.”
„Aasi aga pealegi, küll sa näed,” lausus Nick hoiatavalt.
Kui Mathiaselt ja Sophie lauale lähenesid, märkas Carol, et koer kannab punast teenistuskoeravesti. Ta suunurgad tõmblesid.
Mathias pani lauda jõudes koera aseme põrandale. „Suu kinni,” torises ta. „Sul pole aimugi, mis ma olen pidanud viimase paari tunni jooksul üle elama.”
Carol vaatas Mathiaselt koerale ja tagasi. „Kas sa vajad emotsionaalset tuge?” küsis ta mesimagusalt. „Kas ta aitab mälestuspilte esile manada või on tema töö pigem seksikaid pruutneitsisid eemal hoida?”
„Väga naljakas.” Mathias vajus toolile. „Ma ei saanud teda üksi koju jätta. Temale on kõik uus. Ema ütles, et ta on paberitega teenistuskoer, nii et panin talle vesti selga ja võtsin ta kaasa.”
„Kui kena,” lausus Pallas. Ta pöördus Nicki poole. „Näed, kõik laabub ju kenasti.”
Nick muheles. „Mhmh. Räägi talle.”
Mathiase nägu tõmbus pilve. „Ta on olnud minu juures kõigest viis tundi. Ma ei suuda temaga kuud aega vastu pidada. Temal on rohkem varustust kui kogu NFL-i meeskonnal. Rihmad, kaelarihmad, asemed, mängasjad, teenistusvest. Ema jättis mulle kaustikutäie juhiseid. Kakskümmend kuus lehekülge! Kakskümmend kuus!” Ta köhatas ning langetas siis häält. „Tal on konservid, kuivtoit, maiused, kirburohi.”
„Kakakotid?” küsis Carol, püüdes mitte naerda. „Sa ju ikka tead, et koerad kakavad? Tavaliselt jalutamise ajal. Kotte on vaja selleks, et korjata kaka üles ja kanda seda kaasas, kuni jõuad koju ja saad selle ära visata. Oh, ja vaata, et sa seod koti korralikult kinni, sest – noh, tead küll – see ju haiseb.”
Mathias vahtis talle otsa. „Lõpeta!”
Nick vangutas pead. „Kuule, vennas, kaka koha pealt on tal tõesti õigus. Seda teeme me ju kõik.”
„Suur tänu põhjaliku ülevaate eest.” Mathias andis
