eriti sageli ja mitte pikaks ajaks.
Happily Inc asus California kõrbe keskel. Arizona jäi idasse ja Mehhiko lõunasse. Maa-alusest põhjaveekihist said küllaldaselt vett nii siinsed elanikud kui ka linna külalised. Neile, kellele meeldisid mäed, oli siin ka mägesid ja omapärane energiakese tegi Happily Inc linnakese eriliseks ja maagiliseks paigaks neile, kes sellistesse asjadesse uskusid. Igapäevaelu mõttes oli aga märksa tähelepanuväärsem see, et sellesse linna tuldi abielluma ja enamik siinseid ettevõtteid olid seotud pulmade ja turismiteemaga. Ainsad suuremad erandid olid linnast põhja pool asuv unekeskus ja edelasse jääv loomakaitseala.
Ronani kohale parklasse keeras tundmatu auto. Tüüpiline rendiauto. Ema oli roolis ja isa polnud näha. Kui just Ceallach ei peida end tagaistmel, siis ei pruugigi see visiit väga hulluks osutuda.
„Tere, ema!” tervitas Mathias autost väljuvat Elaine Mitchelli ning kallistas teda.
„Kui armas linnake. Ja siia on nii lihtne sõita. Kartsin, et ei pruugi lennujaamast tulles õiget teed leida, aga kõik läks kenasti.” Ta pöördus auto poole. „Tule nüüd, kullake.”
Mathias sattus hetkeks paanikasse, mõeldes, et nali end tagumisel istmel varjavast isast oli osutunud saatuse nöögiks, kuid isa asemel hüppas autost välja pruuni-valge-kirju beagle ning jooksis kõrvade laperdades ja saba liputades kohe tema juurde.
„Tere, Sophie!” ütles Mathias koera tervitama kükitades.
Sophie jooksis ringiratast, hüppas siis üles ja toetas käpad ta õlgadele ning lakkus ta nägu. Mathias puhkes naerma, kuid ajas end püsti, et mitte liiga märjaks saada.
Nick väljus ateljeest. Ta vaatas Mathiase suunas, kes raputas pead. Vend vabanes emale lähenedes pingest.
„Tere, ema!” lausus ta soojalt. „Oled sina vast üllatus!” Ta kummardus Sophiet tervitama.
„Saan aru. Oleksin pidanud helistama, aga ei teinud seda.”
Mathiase peast käis läbi mõte, et ema polnud neid meelega hoiatanud, sest ta teadis, et siis oleks nad võimaluse tekkides jalga lasknud. Ja see ei öelnud nende kui poegade kohta midagi head.
Probleem ei olnud emas, mõtles Mathias pahuralt. Probleem oli isas. Ja neil pole vaja isa kohta midagi küsida, sest Elaine räägib temast niigi rohkem kui vaja.
Nad sammusid ateljeesse, Sophie kõige taga. Viimasel sekundil meenusid Mathiasele kõik tööriistad, klaas ja ahjud, ning ta haaras Sophie järellohisevast rihmast. Elaine vaatas ringi, just nagu otsiks kedagi, ning ta rõõmus naeratus hääbus pisut.
Mathias sõimas endamisi Ronanit kõige ropumate sõnadega selle eest, et ta tegi haiget naisele, kes oli teda alati armastanud. Aga vend ei näe seda sellises valguses ja mitte kellelgi polnud õnnestunud temani jõuda, kuigi kõik nad olid seda üritanud.
„Väga kena,” lausus ema tehtud entusiasmiga. „Suur ja avar. Kas te kõik töötate siin?”
Nick ja Mathias vahetasid pilgu, just nagu lootes, et teine avab suu esimesena.
„Ronanil on kodus oma ateljee,” lausus Mathias lõpuks. „Ta töötab suure osa ajast seal.”
„Ah soo. Ja galerii on lähedal?”
„Teisel pool parklat. Sa peaksid enne lahkumist Atsukoga kohtuma. Atsuko müüb meie töid.”
„Teen seda järgmine kord. Lähen kohe tagasi lennujaama, et oma lennule jõuda.”
Veel enne, kui Mathias jõudis küsida, miks ta üldse siis siia tuli, jätkas ema: „Me isaga sõidame ära. Tema peab loenguid ja teeb demonstratsioone. Nii põnev on näha, kuidas talle langeb osaks tähelepanu, mida ta väärt on.”
Mathias üritas kõigest väest mitte silmi pööritada. Tähelepanust ei olnud Ceallach Mitchellil küll puudust. Tema universumis oli tema Päike ja kõik teised keerlesid tema suuruse ja valguse ümber.
„Oleme ära umbes kuu aega ja tuleme siis Deli ja Maya pulmadeks siia tagasi.”
„Väga tore,” lausus Nick. „Nii et miks sa siis läbi astusid?”
Elaine pöördus Mathiase poole, just nagu oleks see täiesti selge. „Keegi peab ju meie äraolekul Sophie eest hoolitsema.”
Mathias pillas koerarihma käest. Koer läks kohe nuuskima. „Ei. Mitte mingil juhul. Ma ei saa.”
„Saad küll. Ta on väga armas ja sa armastad teda.”
Armastama oli kaugelt liiga palju öeldud. See koer meeldis talle... eemalt. Ta ei olnud sugugi halb koer – mitte just päriselt. Asi oli pigem selles, et ta oli uudistava loomuga ja kuulas sõna üksnes siis, kui see temale sobis. Kui viie kilomeetri raadiuses juhtus olema mõni pahandus, leidis Sophie selle üles, püherdas selles ja tõi selle jahisaagina koju.
Ema pilk muutus teravaks. „Nick ei saa teda võtta. Nemad Pallasega on armunud ja Sophie oleks neil üksnes jalus.”
Nicki ilme väljendas rahulolu. „See on tõsi.”
„Sinul on suur maja,” jätkas ema. „Aiaga. Sophie tunneb end sinu juures hästi ja see on ju kõigest kuuks ajaks. Pealegi on tema eest hoolitsemine hea...”
Ta sõnad katkestas klaasiklirin. Kõik pöördusid haukuva Sophie poole, kes põgenes eemale valmis klaastaldrikuid, -kausse ja klaase täis riiuli juurest. Mathias ei näinud täpselt, mis juhtus, aga võis arvata, et süüdlaseks oli Sophie pidevalt liikuv saba.
Elaine jooksis koera juurde. Mathias järgnes talle kirudes. Koer tuleb hoida klaasist eemal, muidu võib ta veel viga saada. Aga kui nad talle lähenesid, leidis õnnelik koer, et tegu on vahva mänguga, ning pani plehku.
„Käes!” hüüdis Nick koera poole sööstes.
Sophie põikas kõrvale, lõi sabaga maha ühe kahest kausist, mis Mathias oli sel hommikul teinud, ning põgenes ruumi teise otsa. Mathiasel õnnestus pääseda talle nii lähedale, et astuda rihma peale, mille peale koer jäi seisma. Mathias haaras koera sülle ja viis ta kaugemale. Sophie lakkus rõõmsalt ta lõuga.
Elaine naeratas. „No näed nüüd! Sa saad temaga kenasti hakkama.”
Mathias ise poleks küll seda öelnud. Aga ta oli piisavalt tark saamaks aru, et on alla jäänud. Ta võiks karjuda ja kurta ja teha end lolliks, aga lõppkokkuvõttes oli Elaine ikkagi ta ema, ta armastas ema ega saaks talle ei öelda. Mis tähendas, et sel päeval oli üsna sitt tema nahas olla.
ESMASPÄEVAÕHTUTI olid Mängusaali pubis turniirid. Kuna siinset majandust juhtisid pulmad, töötas kogu Happily Inc nädalavahetustel. Esmaspäev oli traditsiooniline peoõhtu ja paljud elanikud üritasid enne järgmise pulmaseltskonna linna saabumist pisut meelt lahutada.
Mängusaali pubis mängiti kõiki teadaolevaid lauamänge ning esmaspäevi tähistati seal erinevate võistlustega. Suvel oli noorte Monopoli-võistlus. Hungry, Hungry Hippo õhtu, infomängud, kabe, male.
Carolile meeldisid esmaspäevaõhtud. Varem nautis ta võimalust sõpradega lõbusalt aega veeta. Viimasel ajal pakkus talle sama suurt huvi seltskond, kes turniirideks kohale kogunes. Sellest hetkest peale, kui ta oli tulnud
