oli väike arv agente, kes olid ära teeninud koha mõnes Egani eriväes. Craig ja Mike kuulusid nende hulka, seega oli külaskäik Egani kabinetti alati põnev. Neil polnud kunagi aimu, milline nende ülesanne võib olla, peale selle, et tavaliselt on see koostöös mõne teise õiguskaitsebürooga.
Direktori assistent andis märku, et nad võivad sisse astuda. „Ta ootab teid,” ütles ta neile.
Craig tegi Mike’ile ukse lahti. „Sinu järel, sõber. Ma pean hoolitsema vanurite ja vigastatute eest.”
„Kas poleks õigem öelda, et pead andma teed küpsusele ja kogemusele?” küsis Mike. „Aga vahet pole. Sina enne.”
„Ah, aga ma ei taha, et uks lööks sulle vastu tagumikku – tähendab selga –, kui sina lähed viimasena,” ütles Craig.
„See oli küll allapoole vööd!” protesteeris Mike.
Craig kallutas pead. „Olgu peale, las olla siis küpsus ja kogemus.” Ta hoidis ust ja läks ise Mike’i järel.
Richard Egan vaatas aknast välja, kui nad sisse astusid. „Võtke istet,” ütles ta nende poole pöördudes. „Kaustad on teie ees.”
Egan oli sitke mees. Üle viiekümne aasta vana, terve nagu teismeline – ta pühendus tervisele sama distsiplineeritult kui kontorilegi. Ta oli korralik mees, aga polnud oma kuuest naisest ühtegi pidanud kauem kui aasta. Ükski neist ei olnud tõeliselt mõistnud tema mõõtmatut pühendumist oma tööle.
Craig teadis seda, sest viimased kaks olid nutnud tema õlal. Marleen, naine number kuus, oli teda hoiatanud: „Ära lase sellel endaga juhtuda, Craig. Kui sa leiad õige naise, leia tasakaal töö ja eraelu vahel. Ma toetasin Richardit kogu hingest, et ta päästaks maailma. Aga ma ei mõistnud, et ta ei kavatse päästa ennast.”
Mees teadis, et Marleen oli tema pärast siiralt muretsenud. Hulgalised juhusuhted olid kestnud vaid senikaua, kuni ta taas ööpäev ringi töötas. Tegelikult olid tal omad põhjused, miks ta ei otsinud tõsist suhet. Ta oli isegi hakanud seletama, kuid vaikis siis.
Lihtsalt ei ole teist sellist nagu see, kelle ma kaotasin.
Craig istus kärmelt ja Mike tegi sama ning nad võtsid kaustad kätte, viskasid materjalile pilgu peale.
„Juveeliröövid?” küsis Mike. „Ma olen neid uudistest jälginud, aga…”
„On toimunud muutus,” ütles Egan. „Kaks vargust viimase kahe päeva jooksul. Ja nüüd kaks surnut.”
Craig vaatas teda üllatunult. Juveeliröövide lainega oli tegelnud New Yorgi politsei. Kõik viimaste nädalate viis vargust olid toimunud New Yorgi viies linnaosas ning kuulunud linna politsei pädevusse. Isegi kahte surma arvestades näis olukord endiselt kuuluvat New Yorgi politsei tegevusvaldkonda.
„Nüüd tapetakse inimesi?” küsis Mike. „Seda ma uudistes ei näinud.”
„See pole veel uudistesse jõudnud. Mul on tunni aja pärast politseiülemate ja linnapeaga pressikonverents. Me venitasime kuni omaste teavitamiseni. Ja muidugi, et koordineerida institutsioonidevahelist tegevust.”
„Meie tegeleme sellega?” küsis Mike.
„Jah. Asi on liikunud üle osariigi piiride, sest ka New Jerseys registreeriti juhtum. Lausa kaks. Igal juhul vajame kõiki mehi. Teie kaks olete eesotsas, aga te ei ole ainukesed eriagendid, kes asjaga seotud. Põrgut, iga New Yorgi ja ümberkaudsete osariikide õiguskaitsetöötajat on teavitatud ning tööle rakendatud. Viimased kaks röövi toimusid kohe üle silla Jersey Citys. Poe omanik, vanem meesterahvas, oli hilja tööl ja tegeles raamatupidamisega, kui ta maha lasti.”
„Sa ütlesid, et on toimunud kaks mõrva,” küsis Craig, sirvides saadud kausta.
Egan noogutas süngelt. „Ka järgmises poes, mida rööviti, toimus mõrv. Seal oli öövalvur ja müügisaalis töötas koristaja. Ta võeti pantvangi ja mõrvati poe taga põiktänaval.”
„Ja öövalvur? On meil aimu, miks tema ellu jäeti? Kas ta nägi midagi?” küsis Craig.
„Ta oli taga kontoris. Kui ta välja astus, kasutasid nad naist inimkilbina ja vedasid ta minema. Nad tulistasid valvuri pihta, aga ei tabanud teda ja nähtavasti oli neil liiga kiire, et sellest hoolida,” ütles Egan.
„Turvakaamerad?” küsis Mike.
„Jah, aga vargad kandsid kapuutse ja suusamaske,” ütles Egan.
„Kas me oleme kindlad, et need on samad vargad, kes käisid Teemandirajoonis?” küsis Craig.
„Sama tegutsemisviis. Murravad sisse pärast sulgemist, kannavad kindaid ega jäta sõrmejälgi. Ja kõik turvakaamerad näitavad sama maskeeringuga vargaid,” ütles Egan.
„Aga see ei ole enam sama tegutsemisviis,” mõmises Craig.
„Mida sa sellega mõtled?”
„Ma mõtlen, et see on muutunud,” ütles Craig. „Arenenud. Viis röövi ilma ühegi ohvrita. Ja nüüd on meil kaks surnut. Mulle tundub kummaline, et nad on järsku muutunud vägivaldseks.”
„Võib-olla miski ajas neid meeleheitele,” pakkus Mike. „Aja surve või midagi.”
Craig kehitas õlgu. „Võib-olla need on järeleahvijad. Järeleahvijad, kes tapavad.”
„Võimalik,” ütles Egan. „Viige end kurssi, vaadake, mida te leiate. Ja loodame põrgu päralt, et me ei otsi kahte erinevat rühma vargaid. Juveeliröövid on üks asi, aga mõrvad…”
„Mis sul viga on?” tahtis Kieran teada. Tema hääl oli karm, olgugi et ta peaaegu sosistas oma sõnu.
Ta ei kavatsenud kohtuda oma parima sõbranna ja kurikaelast noorima vennaga Finnegan’sis. Võimatu, et ta oleks saanud seda teha Declani teadmata. Vahet pole, et teda hetkel baaris polnud. Klientidel, teenindajatel, kõigil – isegi neetud seintel – näisid olevat silmad ja kõrvad.
Ta kohtus nendega hoopis samal tänaval asuvas suvalises ketikohvikus.
Daniel vaatas arglikult Kieranit, siis Juliet, siis jälle Kieranit. „Julie on mulle nagu õde,” ütles ta kaitsvalt. „Ja tema tõprast abikaasa väärib kõige hullemat. Kieran, ta oleks võinud need vaesed koerad ära tappa, rääkimata emotsionaalsest piinast, mida ta Juliele on tekitanud!”
Daniel oli ilmselgelt Finnegan. Kõigil pereliikmetel oli juustes mingil määral punast. Declani juuksed olid keskmiselt punakaspruunid, Kierani ja Kevini juuksed olid tumedamad kastanpruunid ning Danielil olid neist kõige heledamad juuksed. Kierani onu oli kunagi öelnud, et pärast kaksikute ja hiljem Danieli sündi oli haiglaskäik mõttetu, sest ta oli käinud vaatamas Declanit ning nad kõik nägid välja nagu üks ja seesama laps.
Momendil tundus Kieranile, et ta näeb välja nagu tema noorim vend. Nende näoilmed olid enam-vähem samad. Ta jagas üdini venna viha mehe vastu, kes oli teinud Juliele nii palju haiget.
Aga temal – erinevalt oma vennast ja ilmselt ka Juliest – oli veidikene kainet mõtlemist.
Juliel
