tähele, kui püssidega mehed neid ähvardaksid?”
Ta vaatas kella. Ta pidi minema hakkama, kui tahtis enne sulgemist poodi jõuda.
„Mida sa tahad, et ma nüüd teeksin?” küsis Daniel temalt.
„Ole minu eest pubis.”
„Ma aitan teda,” pakkus Julie.
„Ei, ei aita. Sina lähed koju ja jalutad oma koertega. Siis saab Daniel öelda, et ma aitan sind millegagi ja see pole täielik vale. Declan saab aru.” Ta tõusis püsti. „Ja ärge pange mind enam kunagi – mitte kunagi – sellisesse olukorda.” Ta jõllitas neid tõsiselt. „Ma ei suuda uskuda, mida ma praegu teen. Ma lähen varastatud teemanti tagastama.”
Ta pööras minekule. Ta pidi kiirustama, sest aega oli vähe. Õige pea hakkasid töötajad kviitungeid lugema, päeva müüki üles kirjutama ning klientidele näidatud juveelidest ja kividest inventuuri tegema.
Ta palus jumalat, et Daniel ei läheks vangi – ega saadaks neid mõlemaid politsei huviorbiiti.
Teine peatükk
Wally O’Neill, FBI palgaline tehnoloogia tugi, kes töötas koos Craigi ja Mike’iga, vaatas läbi juveelipoodide turvakaamerate lindistusi. Nad oleksid võinud vaadata videoid ka üksi, aga Craigil oli hea meel, et Wally neid aitab. Ta tundis väga hästi kaameraid, arvuteid… kõike digitaalset.
Turvakaamerate lindistustelt oli näha, et kõik röövid olid toimunud enam-vähem sarnaselt.
Esiteks kiiresti.
Kolm meest – nad vähemalt nägid välja nagu mehed – tumedate teksade, kapuutsiga pusade ja suusamaskidega koondusid ühtäkki ukse juurde ning sisenesid poodi. Nad hüppasid sisse, relvad käes. Ükski lindistusvahend ei salvestanud heli, aga Craig oli veendunud, et esimene sissemurdja karjus, et kui keegi käivitab alarmi, peab keegi surema.
Ühtegi alarmi ei olnud käivitatud, aga viimase kahe röövi ajal surid inimesed ikkagi.
„Hästi,” ütles Mike, „kuna nad on ühtemoodi riides, siis võib-olla tulevad nad erinevatest suunadest või ajastavad selle nii, et nad ei tule kohe üksteise järel, et mitte tõmmata endale tähelepanu. Pooled Ameerika noortest käivad ringi, kapuutsid peas ja silmad maas, käed taskusse surutud, aga suusamaskid tõmbaksid tähelepanu. Vean kihla, et nad panevad need ette alles viimasel hetkel.”
Craig mõtles, et tõenäoliselt on Mike’il selles suhtes õigus. New Yorgis, kus igal pool on rahvamassid ja inimesed kõnnivad igas suunas, igaühel oma eesmärk, ei ole mingit põhjust panna tähele sellises riietuses inimest. Ja Jerseys? Enam-vähem sama lugu.
„Aga lahkudes jäävad nad kokku,” osutas Craig.
„Mõni auto kindlasti ootab neid kuskil lähedal.”
„Nad sooritasid mõrvad Jerseys. Nad kas muutuvad julgemaks – või ei ole need samad inimesed.”
„Jälle see jutt,” pobises Mike.
„Mul võib õigus olla.”
„Sa võid ka eksida.”
„Jah, võib-olla. Õigupoolest ma loodan, et ma eksin,” ütles Craig.
Wally köhatas. „Kuulge. Mis ma nüüd teen?”
„Näita viimast kahte,” ütles Craig talle.
Wally vajutas klahvi ja avas põiktänaval kuriteopaigast tehtud foto. Ta vabandas kiiresti. „Palun vabandust, vajutasin valet nuppu.”
„Pole midagi. Me peame ka need läbi vaatama,” ütles Mike.
Nad kõik vaatasid fotot tõsiste nägudega. Naisel olid tumedad juuksed ning ta kandis oma riiete peal kitlit – nii jäi ta koristades ja tolmu pühkides puhtaks, mõtles Craig.
Ta lamas külili, peaaegu nagu magaks. Aga tema juuste alt voolas vereloik.
Mike vaatas oma kausta. „Ana Katrina Martinez, nelikümmend seitse. Väikse kaliibriga kuul tulistati otse tema laupa. Padrunit ei leitud ja kuul on ikka tema ajus. Meditsiiniosakond annab selle ballistikasse kohe pärast lahkamist.”
Craig tundis üht tunnet tärkamas. Ana Katrina Martinezt ega tema peret ei huvitanud, milline kuul oli ta tapnud. Neid huvitas vaid see, et tapja kätte saadakse. Isegi surnuna vereloigus lamades oli naisel lahke nägu. Craig arvas, et ta oli elus palju naeratanud. „Miks tema?” pobises ta vihaselt.
„Sest keegi oli esmaklassiline sotsiopaat, keda ei huvita mitte keegi peale tema enda,” ütles Mike. „Muud varianti ei ole,” lisas ta turtsakalt, „tappa kedagi vaid seetõttu, et ta polnud enam kasulik. Pagan, tõenäoliselt kandsid nad endiselt oma suusamaske – ta ei oleks saanud neid tuvastada.”
Wally köhatas. „Jääme selle pildi juurde või vaatame lindistusi?”
„Vaatame lindistusi,” ütles Mike.
„Nii et linnas jätavad nad kõik ellu,” ütles Craig. „Siis lähevad nad Jerseysse ja jätavad naise põiktänavale surema.”
„Ja mehe tema laua taha,” lisas Mike.
„Mulle ikkagi tundub, et tegu on erinevate kurjategijatega.”
„Kõigest erinevad osariigid. Veame kahekümne peale kihla. Ei, saja peale.”
„Ma loodan, et kaotan selle kihlveo,” ütles Craig.
„Mida sina asjast arvad, Wally?” küsis Mike.
Wally vaatas neid imestunult. Craig arvas, et temalt nõutakse tihti ekspertiisi, aga mitte tema arvamust.
„Olen materjali parendanud nii palju kui võimalik. Kui need on järeleahvijad, on neil täpselt samad riided ja suusamaskid,” ütles ta. „Ma ei tea… Ma lihtsalt ei tea.”
„Vaatame uuesti… Siis saame alustada intervjuudega,” ütles Mike.
„Kuidas iganes soovite,” ütles Wally.
„Aga mõrvatud juveliir?” küsis Craig.
„See on lindil olemas,” ütles Wally.
Ana Katrina Martineze surma nad arvutiekraanil ei näinud, seda ei olnud lindistanud ükski kaamera.
Aga nad nägid esimese kaupluse vanemaealise omaniku surma. Ta tõstis pilgu, ütles midagi ja näis olevat valmis tegema kõike, mida mehed tahtsid.
Seejärel teda tulistati ja ta vajus kokku.
Mike vaatas uuesti oma kausta. „Arthur Kempler, kaheksakümmend neli. Ta oli rohkem kui viiskümmend aastat Kempler’s Fine Jewelry omanik ja juhataja. Tal polnud isegi ühtegi parkimistrahvi.”
„Neil ei olnud vaja teda tappa,” pomises Wally.
Mike ja Craig olid temaga nõus.
„Mine
