mööda seina ronimas.
Oli kaks võimalust. Need mesilased olid kas põgenikud või peibutised, juhtlõngad. Kui nad olid põgenikud, võis kurjategija viibida koos oma vangiga seal üleval ja teda oli võimalik üllatada. Aga Berger kaldus pigem arvama, et nad juhatati katusele mingi tagamõttega.
Siiski pidid nad üles minema, tagasiteed ei olnud. Teisi politseinikke polnud võimalik appi kutsuda, operatsioon oli täiesti salajane; Berger ei teadnud sedagi, mil määral Kent ja Roy tegelikult asjaga kursis olid. Ta jälgis paar sekundit mesilast, selle pealtnäha sihitut rännakut mööda seina.
Siis hakkas ta üles minema.
Päevavalguslampidega valgustatud räpane trepikoda lõppes tugeva rauduksega, mida sai seestpoolt väändenupuga lahti keerata. Berger võttis raadiosaatja ning teatas, et on kohale jõudnud. Saatja krõpsatas ja siis kostis Roy hääl:
„Kah kohal.“
Veel üks krõpsatus ja siis August Steen:
„Ülevaade naabermajast. Katusel on tõesti üks väike madal hoone, kirdepoolses nurgas. Kõige lähemal sinule, Grahn, umbes viie meetri kaugusel. Aga uks asub sinu pool, Berger. Vahemaa kakskümmend meetrit. Döös on teisel pool päästetrepil kümne meetri kaugusel.“
„Selge,“ ütles Roy. „Kent?“
„Päästetrepp on kolu täis,“ lõõtsutas Kent. „Paar minutit läheb veel aega. Võtan siis ühendust.“
Tekkis vaikus.
Trepikoja tuli kustus. Berger jäi pimedusse. Vaikusest joonistus välja sumin, pimedusest punaselt helendav lüliti. Berger sirutas käe selle poole. Tuli läks ähkides põlema. Mesilane sumises edasi, aga jäi nähtamatuks.
Polnud midagi peale ootuse.
Talumatu ootuse.
Sellest ootusest ilmus vaimusilma ette pime motellituba, kuhu väljas mürisevalt kiirteelt ei imbunud kuigi palju rohkem valgust kui LED-tulukestest. Berger astus tuppa, käes nukker kilekott tanklapoe võileibade ja joogijogurtiga, ja jõudis peaaegu tugitooli istuda, enne kui taipas, et seal istub juba keegi. Tema süda hüppas kurku ja siis ütles August Steen:
„Kas niimoodi ollakse sinu arust peidus?“
Trepikojas möödusid sekundid teosammul. Berger libistas käe üle kõhu; kuulivesti piirjooned olid talle peaaegu sama tuttavad kui oma ribid.
Motellituba püsis visalt vaimusilma ees. Berger istus nüüd voodil ja hingas raskelt, pilk suunatud ainiti tugitoolis istuvale Steenile.
„Oleme nüüd vist kindlaks teinud, kus Carsten Aishaga redutab,“ ütles Steen. „Ole homme hommikul valmis.“
Berger vangutas aeglaselt pead ja vaatas masendavas motellitoas ringi.
„Mida kuradit ma siin teen?“ ütles ta.
„Sa oled Rootsi kõige tagaotsitum mees,“ ütles Steen. „Sa redutad – vaat seda sa teedki.“
„Ja sina oled üks kapo kõrgemaid ülemusi,“ ütles Berger. „Mina pole kapo mees ega ole seda kunagi olnudki. Miks sa peaksid mind aitama?“
„Me aitame teineteist,“ ütles Steen.
Mesilane sumises trepikojas edasi, aga ei suutnud öist stseeni peast peletada. Berger vahtis läbi pimeduse ainiti August Steeni, kes tundis viimaks sundust jätkata:
„Sa oled nüüd minu meeskonnas, Sam. Kui saame täpsemalt teada, mis toimub, hakkab mul sind päriselt vaja minema. Seni pean paluma sul oodata. Sulle seatakse valmis üks safehouse. Aga homme hommikul on mul sind vaja ühe kiirema asja pärast.“
„Mis kuradi asi siis „toimub“? Mingi terroriakt või?“
„Kõigi aegade kõige hullem terroriakt …“
„Jajah,“ pistis Berger vahele. „Teadagi. Rootsi ajaloo kõige rängem terroriakt. Aga mina ei tea sellest mõhkugi. Ma ei kannata seda kapo salatsemist.“
Steen ohkas häälekalt ja nõjatus koitanud tugitooli seljatoele. Ja ütles siis:
„Carsten oli mitu aastat minu lähim abiline, kapo raudvara. Siis aga selgus, et tema ongi see mutt, meie asutuse riigireetur, keda ma olin juba tükk aega taga ajanud. Ta röövis Aisha Pachachi samal põhjusel, miks ta tappis sinu kolleegi ja sõbra Sylvia Anderssoni – Naaskli. Ta tahtis teada saada, kus viibib minu kõige väärtuslikum trump, Aisha isa Ali Pachachi, mees, kellel on kontaktivõrgustik. Lühidalt öeldes röövis ta Aisha selleks, et Alid vaikima sundida.“
Masendava motellitoa voodil istudes tajus Berger ülima vastumeelsusega, et tema politseinikuinstinktid hakkavad ellu ärkama. Ta küsis:
„Kas sellepärast, et Ali kavatseb avaldada, kus Rootsi ajaloo kõige rängem terroriakt aset leiab?“
„Jah,“ noogutas Steen. „Ma arvan, et üks rahvusvaheline terroriorganisatsioon peab Ali vagaseks tegema ja sellepärast ostsid nad Carsteni ära. Arvatavasti on see ISIS, Islamiriik, aga see pole veel kindel.“
Berger vaatas rusuvas motellitoas ringi, aga seal polnud midagi, millele pilk võinuks pidama jääda. Mitte midagi peale kapo teabehankeosakonna juhataja, kes ajas ümmargust juttu.
„Nii et mind tõmbas sellesse jamasse Carsten?“ ütles Berger. „Tegi minust Rootsi kõige tagaotsituma mehe? „Ekspolitseinik tagaotsitav seoses kahtlusaluse tapmisega“. Laskis mõrvari minu vana teenistusrelvaga maha. Miks, kuradi päralt?“
Steen raputas pead.
„See on natuke ebaselge,“ ütles ta. „Aga tal on mingi emotsionaalne side Molly Blomiga. Nagu sa kindlasti mäletad, jälgis ta teid sisemaal. Tema aruannetel oli imelik alatoon, ma taipasin seda alles tagantjärele, kui ma need ühe jutiga läbi lugesin. Ta nimetas teid meheks ja naiseks, märkidega.“
„Märkidega?“
„Sellistega,“ ütles August Steen, võttis pastaka ja joonistas ajalehe tagaküljele.
Berger nägi kaht märki – ♂ ja ♀ – ning kortsutas kulmu. August Steen jätkas, näidates näpuga:
„♂ olid sina, Sam, ja ♀ oli Molly.“
„Molly, kes lamab koomas, minu laps kõhus,“ lausus Berger süngelt ja vangutas pead.
Steen kallutas end armetus tugitoolis ettepoole ja asetas käe Bergeri põlvele. See oli pisut ootamatu.
„Meil on Carsteni ees üks suur eelis,“ ütles ta sellise häälega, mida Berger polnud varem kuulnud. „Ta on kahtlemata väga ohtlik inimene – julgeksin öelda, et väljaõppinud elukutseline mõrvar –, aga ta hakkab pimedaks jääma. Tal on süvenev silmahaigus RP, retinitis pigmentosa. Parim võimalus teda kinni võtta on homme hommikul. Ja mul on vaja, et sina tuleksid kaasa, Sam.“
„Mul on vaja, et sina tuleksid kaasa, Sam,“ mõtles Berger kõrge kortermaja ilmetus trepikojas ilmetu ukse taga oodates ja üha enam hakkas tunduma, et ooteaeg on lõputu. Kogu oma jõudu kokku võttes
