redus olema. Tõeliselt peidus. See tähendab, et praegu on ainus kord, kui sa paati kasutad, rohkem ei tohi sa sellega sõita, kui just ei teki erilist hädaolukorda. Navigatsiooniäpp juhatab su paadikuurini, sõida sisse ja jäta paat sinna.“
„Paadikuur?“ pahvatas Berger.
„Tõeline paadikuur,“ sõnas Steen kivisel ilmel. „Kuhu saab paadiga sisse sõita. Sõida sisse, kinnita otsad ja jää ootama. Majas on kõike head ja paremat, turvaline internetiühendus ja hulk raamatuid. Võta seda kui tasulist puhkust. On sul mõni hobi?“
Berger mitte ainult ei vaadanud teda ainiti, vaid lausa jõllitas.
„Kellad,“ ütles ta viimaks. „Kellamehhanismid.“
August Steen naeris laginal.
Ülejäänud autosõidu vältel ei öelnud nad enam midagi. Nad sõitsid Nynäshamni sisse, Nynäshamnist läbi, Nynäshamnist välja. See oli justkui maailma ots.
Külalissadam oli külalislahkusetu. Küllap näis meri ümberkaudsete saarte sõbralike tulede kontrastina nii sünkjas. Nii halastamatu.
Maailm võis tunduda nii troostitu ka seetõttu, et nad olid üksi. Nad kõndisid mööda silda, silla ääres veepinnal õõtsusid paadid, nagu hällitaks neid pimedus ise.
Vihma ei sadanud, tänu taevale, ka tuul ei olnud kuigi tugev. Hirmu tekitas ainult pimedus. Ja asjaolu, et Sam Berger ei olnud väga ammu paati juhtinud. Veel vähem talviselt pilkases pimeduses.
Nad jäid seisma. Berger pani oma spordikoti maha. Steen ulatas talle iPadi. Berger võttis selle vastu ja vaatas kustunud ekraani. Steen tõmbas sõrmega üle ekraani ja sinna ilmus kaart.
„Täielikult GPS-il põhinev navigatsioon,“ ütles Steen. „Juhib kõikidest karidest mööda, ausõna.“
„Oled ise ära proovinud või?“
„Helikopter toob sinu asjad kodust ära. Varsti on sul maja ees neli suurt kolimiskasti.“
„Ja mida sina teed? Mida kapo teeb? Otsib Carsteni üles, enne kui tema leiab minu?“
„Ära arva endast liiga palju,“ ütles Steen. „Nii tähtis sa ei ole. Muidugi püüame ta kinni, uurimine käib täie hooga. Aga kinni püüame ta eelkõige selleks, et vabastada Aisha Pachachi ja päästa Ali Pachachi keelepaelad valla. Kuni Aisha on röövitud, ei räägi Ali midagi. Ja mina olen ainus inimene maailmas, kes teab, kus Ali on. Siiamaani on meie mutt oodanud, et Ali võtaks ühendust ja pakuks ennast tütre asemele. Nüüd tundub, et Carsten on hakanud aktiivsemalt tegutsema: ta tahab Ali Pachachi ise üles otsida. On ju selge, et info, mis meid Tenstasse lõksu juhtis, oli meile ette söödetud. Ta tahtis, et me sinna läheksime, tahtis meid mõnitada.“
„Te püüate Carsteni kinni, saate Pachachilt info, mina tegutsen selle info põhjal? Kas asjade käik on selline? Ja jõuamegi tagasi küsimuse juurde: miks just mina?“
„Kas sa tahad seda tõesti praegu arutada?“ küsis Steen. „Sul oli autos küllalt aega juttu ajada.“
„Jah, ma tahan teada. Muidu ma sellesse paati ei istu.“
„Ja mida sa selle asemel teed? Peidad ennast teise paadikuuri? Paged välismaale?“
„Miks? Just? Mina?“
August Steen ohkas ja viis ta võimsa, kuid väheldase paadi juurde, millel oli korralik päramootor.
„Sul on teatud erioskus, mis on õigel hetkel ülimalt vajalik,“ ütles Steen lõpuks.
„Erioskus? Minul?“
„Ja sa ei vastanud mu küsimusele,“ ütles Steen ning ulatas Bergerile kapo püstoli ja laskemoona. Ta jätkas:
„Ma mõtlesin seda tõsiselt.“
„Mis kuradi küsimusele?“ ütles Berger ja võttis püstoli vastu.
„On sul mõni hobi?“
3
Teisipäev, 1. detsember kell 10.21
Ta tungis läbi jäätuva veepinna. Õhulennu ajal nägi ta silmanurgast, et sileda pinna segmentide läige muutus. Ta oleks nagu ühe millisekundi jooksul näinud, kuidas üksikud vesinikuaatomid sirutusid võõraste hapnikuaatomite poole ja moodustasid imehapra pinna.
Just siis tungiski ta sellest läbi.
Külmašokk saabus, nagu ta oli arvestanud, aga teooria on üks asi ja praktika teine. See haaras ta oma meelevalda. Jäine külm surus liibuvat veeülikonda tema šokis ihu vastu. Saarestikumere vesi embas teda, nagu tahaks ta külmutada ja alles hoida tulevaste põlvede jaoks, kes silmitsevad hämmastunult niisama hämmastunud iidset olevust jääkamaka sees. Teadlased sulatavad ta ettevaatlikult üles ja ta hõljub imestunud ilmet alal hoides gravitatsioonita atmosfääris selle tehisplaneedi ümber, mis on rikutud maakera juba pikemat aega asendanud.
See veider kujutluspilt mõjus rahustavalt; pealegi meenutasid tema esimesed ujumisliigutused tõepoolest avakosmoses hõljumist. Ta imes ahnelt läppunud ballooniõhku, tundis rinnas valu selles kohas, mis alles hiljuti oli tõrjunud kuuli, ja talle meenus, miks ta oli selle surmapõlgava hobi harrastamise lõpetanud.
Käsi, mis silitas tohutu suure sinikollaste triipude ja musisuuga kala külge, oli tuletanud meelde niisuguse hobi nagu sukeldumine. See ilus mälestus kustutas need viisteist aastat, mis olid möödunud ajast, mil Sam Berger oli viimati kummimaiguga hingamisotsa hambus hoidnud. See kustutas ka mälestuse külmašokist ja ilmselt nii mõnestki muust tegurist, mille tõttu ta oli pärast imelist sukeldumisreisi Indoneesiasse Lomboki piirkonda järsku lestad varna riputanud.
Habemekarvad, mis sukeldumismaski karastatud klaasi all turritasid, olid vanasti tunduvalt hõredamad ja mitte nii ärritavad. Nüüd aga ähvardas pruunikashall põõsas, tema täishabeme vuntside osa, mis pool vaatevälja kinni kattis, maski lekkima ajada.
Kui tal lõpuks õnnestus oma karvastikust mööda vaadata, ilmus silme ette kummaline maailm.
Ülalt vaadates oli veepind olnud tume, nagu oleks ta hüpanud tõrvapange. Pealegi oli õhtupoolik sompus ja hall nagu detsembri alguses ikka, ja ta ei lootnud enamjaolt elutu põhjaga Läänemeres suurt midagi näha. Aga valgus, mis aegamööda moodustuvast jääkirmest murtuna siiski läbi imbus, paljastas hallikasrohelise maailma, kus olid kurrulised kaljud ja hajusalt õõtsuvad mererohupuhmad, mis temast kinni haarasid. Väike värvitu kalaparv vilksas mööda ja Berger hakkas vaevalt viiekraadises vees kiiremini ujuma. Nüüd tuli talle meelde, kui paeluv on maailma peidus pool, see suurem ja salajasem. Ta tundis, kuidas tema taassündinud olemus avardus, sedamööda kuidas merepõhja ilme muutus siledamaks, kõledamaks. Ja põhi kaldus allapoole; oli ilmselge, et ta oli teel sügavamasse vette.
Ta oli ettevaatlik, jälgis, et pilk oleks kogu aeg suunatud pikalt ette, vaatevälja kaugematesse osadesse nagu autoga sõitma õppides. Tema pilk ei ulatunudki kaugemale kui viis-kuus meetrit, ja äkitselt ei näinud ta ees enam põhja. See kadus lihtsalt silmist. Ta peatus, hõljus, jälgis. Tegi mõne ujumisliigutuse, liugles lähemale. Näis tõepoolest, nagu oleks madala rannikumere põhi otsa saanud ja asendunud järsu sügavikuga.
Nüüd
