Steen oli öelnud.
Aisha Pachachi. Kõigepealt röövis selle tüdruku mees, kes pidanuks teda kaitsma. Seejärel rööviti ta teist korda ja röövijaks oli kapo mutt, eluohtlik mees nimega Carsten, keda kõik nüüd taga ajasid.
Vaat nii olid lood.
Grimassi tehes pööras Berger pilgu Aisha fotolt kõrvale. Tema pilk langes hoopis suure toa ainsale osale, kus ei valitsenud laitmatu kord. Seal oli neli suurt kolimiskasti mitmesuguste kokkukahmatud asjadega. Grimass püsis näol ja väljendas nüüd vastikust. Juba see mõte, et Steeni ustavad abilised – seekord mitte duo Kent ja Roy, mida polnud enam olemas – olid tema kodus kummutisahtlites tuhninud, ajas tal südame pahaks. Samas mõistis ta selle vajalikkust. Sam Berger oli Rootsi kõige tagaotsitum mees ja oli muidugi mõeldamatu, et ta ise oma Södermalmil Ploggatanil asuvasse koju läheks. Siiski kujutas ta tahtmatult ette, kuidas kellegi rohmakas käsi loopis alumises kummutisahtlis laste- ja naisteriideid hoolimatult kõrvale, otsides Sam Bergeri aluspükse. Muidugi oli kohutavalt segamini garderoobist sattunud kastidesse ka igasugust rämpsu. Ta heitis lähimale kolimiskastile sünge pilgu. Kindlasti läks tal vaja kollast jalgrattakiivrit, kahte telekapulti, karbitäit papinaelu, vanu kooli aastaraamatuid, riidest anakondat, katkist sulgpallireketit ja patakat ühest Freja eneseabiraamatust välja pudenenud lehti. Kindlasti oli tal neid siin üksikul saarel vaja.
Kui helikopter oli kastid saarele toimetanud, polnud Berger neid peaaegu puutunudki. Ta tassis need tuppa, tegi lahti, läks tujust ära ja jättis kastid sinnapaika. Avas hoopis sisemaalt kaasatoodud koti, kus olid kahe viimase juhtumi materjalid.
Esimese asjana oli ta siiski välja võtnud kellakarbi. See seisis tema ees kirjutuslaual ning tal olid kaasas ka luup ja kellaavaja. Rätikul lebas tema Rolex Oyster Perpetual Datejust aastast tuhat üheksasada viiskümmend seitse. See oli avatud nagu lahatav loom. Seest paistis tillukeste koostoimivate hammasrataste täiuslikult koordineeritud kogum. Aga sellel saarel näisid hammasrattad liikuvat aeglasemalt kui muidu, nagu oleks iga sekund siin tunduvalt pikem kui pärismaailmas. Maailmas, kus inimene ei olnud halastamatult liikumatu, ei olnud armutult üksi.
Teisena oli ta kotist välja võtnud Aisha Pachachi koolipildi. Ta kinnitas selle valge tahvli keskele. Siis pakkis ta lahti mõlema juhtumi ülejäänud materjali. Ta kraamis välja arvuti ja kogu Molly Blomi salapäraste seadmete arsenali – karbid ja juhtmed, ruuterid ja jaoturid –, mis parimal juhul võis tagada talle varjatud ligipääsu kapo võrkudele, mida Molly oli salapolitseinikuna kasutada saanud. Enne kui üks hull ta kaika ja noaga koomasse lõi.
Mitte praegu.
Praegu ei tohtinud selle peale mõelda. Piisas sellest, et need mõtted Bergerit öösiti magada ei lasknud. Mitte praegu.
Talle ei olnud päris selge, kuidas Molly netiturvasüsteem toimis. Polnud sugugi ohutu „heategija“ August Steeni korraldustest üle astuda, katsuda kapo sisevõrguga ühendust saada ja vargsi selle salastatud osadesse tungida. Ta pidi seda tegema pisikeste ja väga ettevaatlike sammude haaval. Tal olid kõik Molly paroolid olemas, nii et see pidi olema võimalik. Kui sellest muud kasu pole, aitab see ehk rahutust ravida.
See polnud tõsi. Tema rahutus ei olnud ravitav; see ei olnud isiklik, privaatne, vaid professionaalne rahutus, mida sai vaigistada üksnes tööga. Ja see oli siiski mõnes mõttes töö. Kuigi edenes teosammul.
Mis see ka polnud, mille jaoks August Steen teda hoidis, oli talumatu siin niisama passida ja ennast aeglasel tulel praadida. See ei olnud tema tõeline ülesanne. Sam Berger ei jätnud ülesannete täitmist pooleli, isegi mitte siis, kui need olid kuue seitsmendiku ulatuses täidetud.
Tema ülesanne oli leida Aisha Pachachi.
Niisiis peab ta Carsteni kohta rohkem infot saama. Ja selleni oli veel pikk tee minna.
Õigupoolest ei teadnud ta temast midagi.
Peale piltide. Kustumatult mällu sööbinud piltide. Naaskel, must sokk kurku topitud. Sisemaa mõrvar, kolm kuuli südamesse tulistatud. Roy otsekui villaga kaetud keha lõpmatuses hõljumas, nagu oleks raskusjõud kehtetuks muutunud.
Ükski neist piltidest ei kao. Mitte enne, kui Sam Berger ise sureb.
Teda valdas viha – kalk, raske, nurgeline viha. Ta peab Carsteni kätte saama.
Peab tõesti.
Ta vaatas oma paremat kätt. See värises. Värises vihast. Ta vajutas käe vasaku käega alla, hoidis seda kinni. Püüdis kõigest väest kaineneda, selgelt mõelda.
Kui Carsten oli saanud August Steeni paremaks käeks, pidi tal olema selja taga pikk karjäär kapos. Niisiis oli kapo teda põhjalikult läbi katsunud, nad pidid teda läbi ja lõhki tundma. Ometi oli tal õnnestunud neid kõiki ninapidi vedada. Steen oli peaaegu terve aasta edutult mutti jahtinud, kuigi mutt oli tema kõrval. See klappis kokku muljega, mille Carsten oli Bergerile nende põgusal kohtumisel jätnud – ta oli tõesti nutikas ja tegus. Ja arvatavasti natuke peast põrunud; muidu poleks ta end võõrjõule maha müünud, liiatigi kõige hullemale võõrjõule – toona tärkavale, nüüd hinge vaakuvale kalifaadile.
Jah, Carsten oli nutikas, tegus, hull, põhimõttelage, ahne, poolpime … ja nähtavasti oli ta viimastel nädalatel neid valvates Molly Blomi pisut ära armunud.
Aga see ei olnud kapole uudis. Steen oli Bergerile sellest ise rääkinud. Need olid andmed, mida suur ja hästi õlitatud masinavärk juba täie hooga töötles. Bergeril ei olnud omalt poolt midagi lisada, mitte mingit uut infot, mitte mingit vaatenurka, mis oleks kapo omast erinenud. Kui palju ta ka ei otsinud, ei näinud ta mingit varianti, kuidas temal, kahtlusaluse tapmise pärast tagaotsitaval ekspolitseinikul, võiks olla mingeid eeliseid kapo ees.
Võib-olla ainult see, et tal ei olnud midagi kaotada.
Sest kõik oli juba kaotatud.
Ta istus kirjutuslaua taha, tõmbas käega üle sülearvuti puuteplaadi ja sai aru, et otsing ei olnud veel lõppenud. See oli üks samm teel kapo võrku, mingi avatud pordi otsimine; Molly oli üritanud seletada, Berger oli harjumuspäraselt kuulanud ainult poole kõrvaga, olles naeruväärselt kindel, et Molly on alati käepärast ja võtab tehnilise töö alati enda peale.
Aga Berger oli teda alt vedanud. Vaimuhaigete sarimõrvarite paar oli Molly lausa Bergeri nina alt ära röövinud ja ta oli lasknud sellel sündida.
Oli lasknud sellel sündida.
Ei.
Mitte praegu.
Unes hakkab see teda niikuinii kohe kummitama.
Tema pilk pöördus tagasi sülearvuti ekraanil jooksvatele märkidele. Teda valdas rahutus. Kas ta peab jälle välja minema, kõndima sillale ja laskma pilgul rännata üle Landsorti saarestikuserva, leidmata midagi, millele pilk pidama jääks? Igal juhul ei kavatsenud ta troostitut ooteaega viita sel moel, et tõmbab veeülikonna selga ja hüppab jääkülma vette. See hobi oli läbitud etapp.
Siis tuli talle meelde, et tal on ju internet. Ta oli anonüümse proksiserveri juba aktiveerinud. Talle oli öeldud, et saarel on mitu valvekaamerat, mis võivad iga hetk aktiveeruda ja hetkel ekraanil oleva pildi kõrvale tõrjuda.
Ta lubas endal avada Google’i akna ja teha peaaegu masinliku otsingu, mida ta oli juba mitu aastat iga päev teinud – tulemusteta. Kõigepealt kirjutas ta otsinguruutu „Freja Babineaux“. Nagu ikka, ei andnud see midagi; tema endine elukaaslane oleks
