vene romaane, vaid paistis neid kohtlevat kui kõige hinnatumat pärandit. Aga ta tegi ka teedrajavat statistilist uurimistööd isiksuse ja temperamendi teemal ning oli õppinud neuroteadust. Omandanud küll biheivioristliku hariduse, tõmbas teda tugevalt psühhoanalüüsi poole selle keskendumisega unenägudele, arhetüüpidele, lapsepõlve konfliktide kandumisele täiskasvanuikka ning kaitsemehhanismide ja ratsionaliseerimise rollile igapäevaelus. Ta oli erandlik selleski mõttes, et oli ainus erapraksist pidav õppejõud Toronto ülikooli teadustööle suunatud psühholoogiateaduskonnas.
Mu külaskäikude ajal algasid meie vestlused aasimise ja naeruga, see oli väikelinna-Peterson Alberta kolkast – teismeliseaastad nagu filmist „Fubar“ –, kes sind oma kodus tervitas. Tema ja ta naine Tammy olid maja oma kätega palkideni tühjaks teinud ning muutnud selle ehk kõige huvitavamaks ja šokeerivamaks keskklassikoduks, mida näinud olen. Neil oli kunstiteoseid, mõned nikerdatud maskid ja abstraktsed portreed, aga kõigele andis tooni tohutu kogu originaalseid Nõukogude Liidu riiklikul tellimusel valminud sotsrealistlikke maale Leninist ja varastest kommunistidest. Mitte palju aega pärast seda, kui Nõukogude Liit kokku kukkus ja suurem osa maailma kergendatult hinge tõmbas, hakkas Peterson seda propagandat veebist imeodavalt kokku ostma. Nõukogude revolutsioonivaimu tähtsustavad maalid täitsid täielikult kõik tema seinad, laed ja isegi vannitoad. Maalid ei olnud seal sellepärast, et Jordanile sümpatiseeris totalitaarsus, vaid ta tahtis endale meenutada midagi, mille kohta teadis, et tema ja kõik teised pigem unustaksid: et utoopia nimel tapeti rohkem kui sada miljonit inimest.
See nõudis harjumist, see pooleldi kummitusmaja, mida „ehtis“ inimkonna peaaegu hävitanud luul. Aga maja tekitatud tunnet mahendas Jordani imeline ja erakordne abikaasa Tammy, kes oli täielikult selle poolt, kes aktsepteeris ja toetas seda ebatavalist väljendusvajadust. Maalid andsid külalisele esimese sissevaate sellesse, kui täielikult Jordan muretses meie inimliku võime pärast teha hea nimel kurja ja enesepettuse psühholoogilise müsteeriumi pärast (kuidas saab inimene end petta ja puhtalt pääseda?) – see on meie ühine huvi. Veetsime tunde, arutades seda, mida nimetaksin väiksemaks probleemiks (väiksemaks, sest esineb harvem): inimlik võime teha kurja kurja nimel, rõõm, mida tunneb mõni inimene teisi hävitades, mille kuulus näide on 17. sajandi Inglise luuletaja John Miltoni „Kaotatud paradiis“.
Nõnda me vestlesime ja rüüpasime teed ta maa-aluses köögis, ümbritsetuna kummalisest kunstikogust, visuaalsest märgist tema siira püüde kohta jõuda kaugemale lihtsustavast ideoloogiast, vasak- või parempoolsest, ja mitte korrata mineviku vigu. Mõne aja pärast ei olnud köögis neist kurjakuulutavatest piltidest ümbritsetuna teejoomises, pereasjade või viimaste loetud teoste üle arutlemises midagi kummalist. See oli lihtsalt maailmas elamine nii, nagu see oli või mõnes paigas ikka veel on.
Oma esimeses ja siiani ainsas raamatus „Maps of Meaning“ („Tähenduse teejuhid“) käsitleb Jordan põhjalikult maailma mütoloogia universaalseid teemasid ja selgitab, kuidas kõik kultuurid on loonud lugusid, mis aitaks meil võidelda kaosega, millesse meid sünnihetkel paisatakse, ja selles lõpuks teed leida; kaos on kõik, mida me ei tea, ja igasugused tundmatud territooriumid, mida peame läbima, olgu siis välismaailmas või enese hinges.
Kombineerides evolutsiooni, emotsioonide neuroteadust, Jungi parimaid teoseid, natuke Freudi ning kõvasti Nietzsche, Dostojevski, Solženitsõni, Eliade, Neumanni, Piaget’, Frye ja Frankli suurepäraseid töid, esitab peaaegu kaks aastakümmet tagasi avaldatud „Maps of Meaning“ Jordani laiahaardelise käsitluse sellest, kuidas mõista, mil moel inimesed ja inimese aju saavad hakkama arhetüüpse olukorraga, mis tekib, kui peame igapäevaelus seisma silmitsi millegagi, mida me ei mõista. Raamatu silmapaistvus avaldub selles, mil viisil see näitab, kuivõrd sissejuurdunud on niisugune olukord evolutsioonis, meie DNAs, meie ajus ja meie iidseimais lugudes. Näitab sedagi, et need lood on jäänud meiega, sest õpetavad ka nüüd, kuidas toime tulla ebakindluse ja vältimatu teadmatusega.
Raamatu, mida praegu loed, üks paljudest väärtustest on, et see annab pääsu raamatusse „Maps of Meaning“, äärmiselt keerulisse teosesse, kuna seda kirjutades töötas Jordan välja oma psühholoogiakäsitlust. Aga see oli põhjapanev, sest olenemata meie geenide või elukogemuste erinevusest või sellest, kui erinevalt kellegi kogemused ta plastilist aju kujundavad, me kõik peame toime tulema teadmatusega ja üritame jõuda kaosest korda. Seetõttu sisaldavad mitmed siin raamatus antud reeglid „Maps of Meaning’ule“ tuginedes universaalsuse elementi.
„Maps of Meaning’u“ ajendiks oli külma sõja pöörises teismelisena kasvanud Jordani valus teadlikuks saamine sellest, et oma identiteedi kaitsmise nimel näib suur osa inimkonnast olevat planeedi õhkimise äärel. Jordan tundis, et peab mõistma, kuidas ometi võivad inimesed olla valmis ohverdama kõik oma „identiteedi“ nimel, milles see siis ka täpselt ei seisneks. Ning ta tundis, et peab mõistma ideoloogiaid, mis viisid totalitaarseid režiime sellise tegutsemiseni – oma kodanike tapmiseni. Raamatus „Maps of Meaning“ (ja taas siin!) on ideoloogia oluline asi, mille suhtes autor kutsub lugejaid üles olema kõige ettevaatlikum, olenemata sellest, kes või millisel eesmärgil ideoloogiat propageerib.
Ideoloogiad on lihtsad ideed, maskeeritud teaduse või filosoofiana, mis näivad selgitavat maailma keerukust ja pakkuvat seda täiuslikuks muutvaid lahendusi. Ideoloogid on inimesed, kes teesklevad teadvat, kuidas teha maailmast parem paik, enne kui on tegeletud kaosega enda sees. (Sõdalase identiteet, mille ideoloogia neile annab, laotub üle selle kaose.) See on muidugi kõrkus; üks selle raamatu olulisemaid teemasid ongi esimese asjana „põhjalikult kodu kraamida“ ja Jordan annab praktilisi näpunäiteid, kuidas seda teha.
Ideoloogiad on tegeliku mõistmise aseained ja võimule jõudes on need alati ohtlikud, sest lihtsameelne „ma tean kõike“ suhtumine ei saa kaugeltki eksistentsi keerukuse vastu. Enamgi veel – kui ideoloogia ühiskondlik kaadervärk tuult tiibadesse ei saa, ei süüdista ideoloogid iseennast, vaid kõiki, kes nende lihtsustused läbi näevad.
Teine suurepärane Toronto ülikooli professor Lewis Feuer juhtis raamatus „Ideology and the Ideologists“ tähelepanu, et ideoloogid taaskasutavad just neid religioosseid lugusid, mille nad väidetavalt on välja tõrjunud, aga jätavad kõrvale narratiivi ja psühholoogilise rikkuse. Kommunism laenas Iisraeli laste Egiptuse loost orjastatud klassi, rikkad rõhujad, juhi nagu Lenin, kes läheb välismaale, elab kurnajate keskel ja siis juhib ikke alla heidetud tõotatud maale (utoopia; proletariaadi diktatuur).
Ideoloogia mõistmiseks ei lugenud Jordan põhjalikult mitte ainult Gulagi, vaid ka holokausti ja natsismi tekke kohta. Ma ei olnud kohanud oma põlvkonnas ühtegi kristlasena sündinut, keda oleks nõnda piinanud Euroopas juutidega toimunu ja kes oleks nii kõvasti vaeva näinud, et mõista, kuidas see toimuda sai. Ka mina olin seda põhjalikult uurinud. Mu oma isa tuli Auschwitzist eluga välja. Mu vanaema oli keskealine, kui seisis silm silma vastu doktor Josef Mengelega, ohvrite peal kirjeldamatult julmi katseid korraldanud natsist arstiga, ning vanaema jäi Auschwitzis ellu, sest ei kuuletunud Mengele käsule astuda eakate, hallide ja nõrkade ritta ning lipsas selle asemel märkamatult nooremate sekka. Ta vältis gaasikambreid teist korda, vahetades toitu juuksevärvi vastu, et teda ei mõrvataks liiga eaka välimuse tõttu. Mu vanaisa, ta abikaasa, jäi ellu Mauthauseni koonduslaagris, aga lämbus surnuks esimese tahke toidu tüki peale, mis anti talle vahetult enne vabastuspäeva. Jutustan sellest, sest aastaid pärast meie sõbrunemist Jordaniga süüdistasid vasakäärmuslased teda fanaatilises parempoolsuses, kui ta asus klassikalise liberaalse sõnavabaduse kaitsele.
Las ma ütlen, nii vaoshoitult, kui saan: kõige paremal juhul ei ole süüdistajad lihtsalt taustatööd teinud. Mina olen; sellise perekonnaajalooga nagu minu oma areneb välja mitte lihtsalt radar, vaid kajalood paremäärmusluse suhtes; aga mis veelgi olulisem – õpid ära tundma sedalaadi inimest, kellel on mõistmine, vahendid, hea tahe ja julgus paremäärmuslusega võidelda, ja Jordan Peterson on see inimene.
Rahulolematus tänapäevase politoloogia
