12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele. Jordan B. Peterson

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу 12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele - Jordan B. Peterson страница 7

12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele - Jordan B. Peterson

Скачать книгу

uus ja ennustamatu, mis tuntud ja omase keskel äkitselt tekib. See on Loomine ja Hävitamine, uute asjade allikas ja surnute sihtkoht (kuna loodus vastandina kultuurile on ühtaegu sünd ja hääbumine).

      Taoistid leiavad tähenduse alatiseks läbipõimunud paari piiril. Sellel piiril käimine on elurajal püsimine, jumalik Tee.

      Ja see on palju parem kui õnn.

      Kirjandusagent, keda mainisin, oli kuulanud CBC raadiosaadet, kus sääraseid teemasid arutasin. See ajendas teda endale esitama sügavamaid küsimusi. Ta saatis mulle e-kirja, pärides, kas olen kaalunud raamatu kirjutamist laiemale lugejaskonnale. Olin enne seda püüdnud üllitada hõlpsamini mõistetavat versiooni väga sisutihedast raamatust „Maps of Meaning“. Aga leidsin, et vaim ei olnud peal minul üritamise ajal ega jõudnud see ka ürituse tulemusel valminud käsikirja. Arvan, et küllap varasema iseenda ja raamatu kopeerimise tõttu selle asemel, et kaose ja korra vahel ruumi hõivata ning midagi uut luua. Panin ette, et ta vaataks mu YouTube’i kanalilt nelja loengut, mille olin teinud TVO saatele „Big Ideas“. Arvasin, et kui ta on seda teinud, saaksime rohkema info põhjal ja põhjalikumalt arutada, milliseid teemasid võiksin laiemale publikule mõeldud raamatus käsitleda.

      Mõni nädal hiljem võttis ta minuga ühendust, olles ära vaadanud kõik neli loengut ja neid kolleegiga arutanud. Ta huvi oli tõusnud, samuti tahtmine projekt ära teha. See oli paljutõotav – ja ootamatu. Üllatun alati, kui inimesed reageerivad positiivselt sellele, mida ütlen, arvestades selle tõsidust ja kummalist iseloomu. Olen hämmeldunud, et mul on lubatud (mind isegi on julgustatud) õpetada seda, mida kõigepealt õpetasin Bostonis ja nüüd Torontos. Olen alati arvanud, et kui inimesed tegelikult tähele paneksid, mida ma õpetan, oleksid sel rängad tagajärjed. Pärast raamatu lugemist saad ise otsustada, kui õigustatud see kartus on. :)

      Ta tegi ettepaneku, et kirjutaksin omamoodi teejuhi selle kohta, mida vajab inimene „hästielamiseks“ – mida iganes see siis ka ei tähendaks. Mõtlesin otsekohe Quora nimekirjale. Olin vahepeal üles märkinud veel mõne mõtte toona postitatud reeglite kohta. Inimesed olid ka neile uutele mõtetele positiivselt reageerinud. Mulle tundus niisiis, et Quora nimekiri ja mu vastse agendi mõtted haakuvad päris kenasti. Nõnda saatsingi talle nimekirja. See meeldis talle.

      Osalt tuli see sellest, et olin esimese raamatu jaoks väga kaua eeltööd teinud: uurinud ajalugu, mütoloogiat, neuroteadust, psühho­analüüsi, lastepsühholoogiat, luulet ja pikki lõike Piiblist. Lugesin ja võib-olla isegi mõistsin paljugi Miltoni „Kaotatud paradiisist“, Goethe „Faustist“ ja Dante „Põrgust“. Ühendasin seda kõike, et paremini või halvemini proovida tegeleda segadusseajava probleemiga: külma sõja tuumasõjaohu põhjus või põhjused. Ma ei suutnud mõista, kuidas uskumussüsteemid võisid inimestele nii olulised olla, et nad olid valmis nende kaitsmiseks riskima maailma hävitamisega. Jõudsin arusaamani, et ühised uskumused tegid inimesed üksteisele mõistetavaks – ja et süsteemid ei puudutanud üksnes uskumusi.

      Sama koodeksi järgi elavad inimesed oskavad üksteise käitumist vastastikku ette ennustada. Nad käituvad üksteise ootuste ja ihadega arvestades ning suudavad koostööd teha. Nad võivad isegi rahumeelselt konkureerida, sest igaüks teab, mida kõigilt teistelt oodata. Ühine uskumussüsteem, osaliselt psühholoogiline, osaliselt tegudes väljenduv, lihtsustab igaüht – ta enda ja kõigi teiste silmis. Ühised uskumused lihtsustavad ka maailma, sest inimesed, kes teavad, mida üksteiselt oodata, suudavad maailma taltsutamiseks koos tegutseda. Võib-olla ei olegi midagi olulisemat kui säilitada seesugust organiseeritust, hoida seda lihtsustust. Kui seda ähvardatakse, suur riigilaev kõigub.

      Asi ei ole päris nii, et inimesed võitlevad selle eest, mida usuvad. Nad võitlevad hoopis selle eest, et võitlus jääks asjade vahele, mida nad usuvad, eeldavad ja ihaldavad. Nad võitlevad selle eest, et võitlus jääks selle vahele, mida nad eeldavad ja kuidas kõik toimivad. Just nimelt võitluse käigushoidmine on see, mis laseb kõigil rahumeeles, ennustatavalt ja tootlikult koos elada. See vähendab teadmatust ja teadmatusega vältimatult kaasnevate väljakannatamatute emotsioonide kaootilist segu.

      Kujuta ette, et kellegi usaldusväärne kallim petab teda. Kahe inimese sõlmitud püha ühiskondlikku lepingut on rikutud. Teod kõnelevad sõnadest valjemini ning reetmine lõhub intiimse suhte õrna ja hoolikalt paika timmitud rahu. Reetmise järelkajana on inimene kohutavate emotsioonide meelevallas: vastikus, põlgus (enese ja reetja vastu), süü, ärevus, viha ja hirm. Konflikt on vältimatu, mõnikord toob see endaga kaasa surmavaid tagajärgi. Ühised uskumussüsteemid – kokkulepitud tegutsemise ja ootuste ühised süsteemid – reguleerivad ja kontrollivad kõiki neid võimsaid jõude. Ei ole ime, et inimesed võitlevad selle nimel, et kaitsta midagi, mis säästab neid kaose- ja õudus­emotsioonide meelevalda langemise eest (ja pärast sinna langemist tülitsemise ja võitlemise eest).

      Nii et: pole väärtust, pole tähendust. Paraku on olemas väärtussüsteemide konflikti võimalus. Seega oleme alatiseks lõksus kõige kõvemate kivide vahel: rühmakeskse usu kadu muudab elu kaootiliseks, haledaks, talumatuks; rühmakesksete uskumuste olemasolu teeb vältimatuks konflikti teiste rühmadega. Läänes oleme traditsiooni-, religiooni-, isegi rahvuskesksetest kultuuridest eemaldunud, osaliselt selleks, et vähendada rühmakonfliktide ohtu. Kuid me langeme üha sügavale tähendusetuse meeleheite lõksu ja see ei ole mingi edasiminek.

      „Maps of Meaningu“ kirjutamise ajal ajendas mind (muu hulgas) veendumus, et me ei saa endale enam konflikti lubada – päris kindlasti mitte 20. sajandi maailma tulemöllu tasandil. Meie hävitustehnoloogiad on liiga võimsaks muutunud. Sõja võimalikud tagajärjed on sõna otseses mõttes apokalüptilised. Aga me ei saa ka lihtsalt väärtussüsteeme, uskumusi, kultuure hüljata. Vaevlesin selle näiliselt lahendamatu probleemi kallal kuude viisi. Kas oli olemas kolmas viis, mida ma ei olnud tabanud? Sel ajal nägin ühel ööl unes, et rippusin lühtri külge klammerdudes õhus, paljude korruste võrra maapinnast kõrgemal, otse võimsa katedraali kupli all. Inimesed põrandal olid kaugel ja pisikesed. Mind

Скачать книгу