kasvanud merivähk teab, mida sellisel puhul teha.10 Tal on närvisüsteemi kaasa antud keerulised kaitse- ja ründevalmiduskäitumine. Ta hakkab ringi tantsisklema nagu poksija, avades ja tõstes sõrgu, liikudes ette, taha ja küljelt küljele, imiteerides vastast, viibutades avatud sõrgu edasi-tagasi. Samal ajal kasutab ta silmade all asuvaid erilisi näärmeid, et suunata vastase pihta vedelikujugasid. Vedel eritis sisaldab kemikaalide segu, mis annab teistele merivähkidele infot ta suuruse, soo, tervisliku seisundi ja tuju kohta.
Vahel mõistab merivähk sõra näitamisest selle suuruse järgi otsekohe, et ta on vastasest palju väiksem, ja taganeb võitluseta. Pihustatava vedeliku kaudu vahetatud keemiline info võib mõjuda samamoodi, veendes kehvema tervisega või vähem agressiivset merivähki taganema. See on erimeelsuste lahendamise esimene tasand.11 Kui merivähid on suuruse ja arvatavate võimete poolest väga sarnased või vedelikuvahetus ei ole piisavalt informatiivne, liigutakse edasi erimeelsuste lahendamise teisele tasandile. Tundlatega pööraselt vehkides ja alla suunatud sõrgadega tungib üks peale ja teine taganeb. Siis asub kaitsja omakorda pealetungile ja agressor taganeb. Mõne sellise tiiru järel võib närvilisem merivähk tunda, et jätkamine ei ole tema huvides. Ta hakkab vaistlikult saba võbistama, sööstab tagurpidi minema ja kaob, et kusagil mujal õnne katsuda.
Kui aga kumbki kõhklema ei löö, liiguvad merivähid kolmandale tasandile, mis tähendab juba tõsist võitlust.
Sedapuhku ründavad nüüdseks raevunud merivähid üksteist tigedalt, sõrad välja sirutatud, et teineteisest kinni haarata. Mõlemad püüavad vastast selili pöörata. Edukalt selili pööratud merivähk järeldab, et teine suudab tõsiselt viga teha. Üldjuhul annab ta alla ja lahkub (kuigi on tulist põlgust täis ja võitja selja taga peksab ta üle lõputult keelt). Kui kumbki teist selili pöörata ei suuda või kui selilipööratu sellest hoolimata alla ei anna, liiguvad merivähid edasi neljandale tasandile. See toob kaasa tohutu riski ja see ei ole midagi niisugust, millesse end pikemalt järele mõtlemata mässida: üks merivähk, või ka nad mõlemad, väljub järgnevast kismast vigastatuna, võimalik, et surmavalt.
Loomad lähenevad teineteisele aina kiiremini. Nende sõrad on avali, nii et nad saavad haarata jalast, tundlast, silmavarrest või ükskõik millest muust väljaulatuvast ja haavatavast. Kui kehaosa on korralikult haardesse saadud, tõmbab haaraja end sabaga järsult tagasi, sõrg kindlalt kinni klammerdatud, ja püüab haardes olevat ära rebida. Niisuguse seisuni arenenud tülid lõpevad üldjuhul selge võitja ja kaotajaga. Kaotaja ellujäämine ei ole väga tõenäoline, eriti kui ta jääb nüüd surmavaenlaseks muutunud võitja territooriumile.
Olenemata sellest, kui agressiivselt merivähk käitus, ei ole ta lahingu kaotamise tagajärjel valmis edasi võitlema isegi varem löödud vastasega. Võidetud konkurent kaotab enesekindluse, vahel mitmeks päevaks. Mõnikord on kaotusel isegi tõsisemad tagajärjed. Kui domineeriv merivähk saab kõvasti lüüa, tema aju põhimõtteliselt lahustub. Siis kasvab talle uus, alistuja aju – selline, mis sobib ta nüüdse madala positsiooniga.12 Tema esialgne aju ei ole piisavalt keeruline, et hakkama saada muutusega kuningast karjakrantsiks ilma sõna otseses mõttes täielikult lahustumata ja uuesti kasvamata. Igaüks, kes on kogenud valusat transformatsiooni pärast tõsist lüüasaamist romantilisel rindel või karjääris, võib tunda teatud ühtekuuluvust vähiga, kes on kunagi edukas olnud.
Kaotuse ja võidu neurokeemia
Kaotajast merivähi ajukeemia erineb oluliselt võitjast merivähi omast. Seda peegeldab isegi nende hoiak. See, kas merivähk on enesekindel või alandlik, sõltub tema neuronite suhtlust vahendava kahe kemikaali suhtest: serotoniini ja oktopamiini omast. Võitmine suurendab nende suhet esimese kasuks.
Kõrge serotoniini ja madala oktopamiini tasemega merivähk on ülbe, tähtsal ilmel ringi uitav koorikloom, kes väljakutse esitamise peale naljalt ei tagane. Seda seetõttu, et serotoniin aitab reguleerida kehahoiaku paindlikkust. Painduv merivähk sirutab jäsemeid nii, et ta näeb välja ohtlik nagu Clint Eastwood makaronivesternis. Kui äsja lahingu kaotanud merivähk saab juurde serotoniini, ajab ta end sirgu, ründab isegi varasemaid võitjaid ning kakleb kauem ja kõvemini.13 Depressioonis inimestele välja kirjutatavad ravimid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, on suuresti sama keemilise ja käitumusliku mõjuga. Üks kõige hämmastavamaid näiteid elu evolutsioonilisest järjepidevusest Maa peal: Prozac tõstab isegi merivähkide tuju.14
Kõrge serotoniin/madal oktopamiin iseloomustab võitjat. Vastupidine neurokeemiline kooslus, oktopamiini kõrge tase serotoniini suhtes, toob kaasa löödud välimusega küürutõmbunud vaoshoitud ja lontis olekuga salaja toimetavat tüüpi merivähi, sellise, kes jõlguks tänavanurkadel ja kaoks kohe, kui ilmuvad esimesed märgid probleemidest. Serotoniin ja oktopamiini reguleerivad ka sabakõrverdamisrefleksi, mis paneb merivähi kiiresti tagurdama, kui on vaja põgeneda. Löödud merivähi puhul on selle refleksi käivitumiseks vaja vähem provokatsiooni. Sama asja kajastust võib näha kõrgenenud ehmumisrefleksis, mis iseloomustab posttraumaatilise stressihäirega sõdurit või pekstud last.
Ebaõiglase jaotuse põhimõte
Kui löödud merivähk taas julgust kogub ja on uuesti valmis võitlema, kaotab ta statistiliselt suurema tõenäosusega, kui võiks ennustada varasemate võitluste tulemuste järgi. Tema võidukas vastane seevastu võidab suurema tõenäosusega. Merivähkide maailmas kehtib põhimõte, et võitja võtab kõik, nagu ka inimühiskondades, kus ülemisele ühele protsendile kuulub sama palju kokkukraabitut kui 50 alumisele protsendile15 ning kus rikkaimale 85 inimesele kuulub sama palju kui alumise kihi kolmele ja poolele miljonile.
Seesama brutaalne ebaõiglase jaotuse põhimõte kehtib väljaspool finantsvaldkonda, tegelikult igal pool, kus mängus on loominguline töö. Enamiku teadusartikleid avaldab väga väike osa teadlasi. Pisike osa muusikuid toodab peaaegu kogu salvestatud muusika. Vaid käputäis autoreid müüb kõik raamatud. Ühendriikides müüakse igal aastal poolteist miljonit iseseisvat raamatunimetust (!). Paraku vaid 500 neist müüvad rohkem kui 100 000 eksemplari.16 Võrreldaval moel kirjutasid vaid neli heliloojat (Bach, Beethoven, Mozart ja Tšaikovski) lõviosa muusikast, mida mängivad tänapäeva orkestrid. Bach oma panusena kirjutas nii hoogsalt, et tema nootide käsitsi ümber kirjutamiseks tuleks aastakümneid tööd teha, ometi esitatakse sellest geniaalsest tulvast üldiselt vaid murdosa. Sama kehtib selle ülidomineerivate heliloojate rühma ülejäänud kolme liikme kohta: nende loomingust mängitakse sageli vaid väikest osa. Seega väike murdosa muusikast, mille kirjutas väike murdosa kõigist klassikalise muusika loojatest, kes kunagi on muusikat kirjutanud, moodustab peaaegu kogu klassikalise muusika, mida maailm tunneb ja armastab.
Põhimõtet nimetatakse vahel Derek J. de Solla Price’i järgi, kes avastas selle rakendumise teaduses 1963. aastal, Price’i seaduseks.17 Seda võib kujutada, kasutades ligilähedaselt L-kujulist graafikut, püstteljel inimeste arv ja rõhtteljel tootlikkus või varad. Laias laastus oli põhimõte avastatud juba palju varem. Mitmekülgne Itaalia õpetlane Vilfredo Pareto (1848–1923) märkas 20. sajandi alguses selle rakendumist rikkuse jaotumises, ning põhimõte paistab kehtivat iga uuritud ühiskonna kohta, olenemata valitsusvormist. See kehtib ka linnade elanikkonna kohta (väga väikeses osas linnadest elavad peaaegu kõik inimesed), taevakehade massi kohta (väga vähesed neist hõlmavad kogu ainet) ja keeles esinevate sõnade sageduse kohta (90 protsenti suhtlusest toimub vaid 500 sõna abil), kui nimetada ainult väheseid asju. Vahel nimetatakse seda Matteuse põhimõtteks (Matteuse 25:29), tuletatuna võib-olla kõige karmimatest Kristusele omistatud sõnadest: „Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.“
Võid kindel olla, et oled Jumala poeg, kui su ütlused kehtivad isegi koorikloomade kohta.
Tagasi eri meelt olevate koorikloomade juurde: ei võta kuigi kaua aega, kuni merivähid üksteist välja kutsudes selgeks saavad, kellega võib
