(eriti siis, kui tunned end nii, et paneks kõige eest tagurpidikäiguga plehku – haa-haa!).
Merivähid elavad mere põhjas. Seal all vajavad nad kodupesa, mille lähistel jahti pidada ja toituda söödavatest raipepalakestest, mis juhtuvad pudenema pidevast tapatalgute ja surma kaosest kaugel ülal. Nad tahavad turvalist paika, kus jaht ja toidukogumine hästi lähevad. Nad tahavad kodu.
See võib osutuda probleemiks, sest merivähke on palju. Mis siis, kui kaks merivähki hõivavad ookeani põhjas samal ajal sama ala ja mõlemad tahavad seal elada? Mis siis, kui on sadu merivähke, kes kõik püüavad ühel ülerahvastatud liiva- ja jäätmeribal toitu leida ja peret kasvatada?
Ka teistel olenditel on sama probleem. Näiteks kui laululinnud saabuvad kevadel põhja, peavad nad maha raevukad territooriumijaotusvaidlused. Laulud, mida nad laulavad, inimkõrvale nõnda sulnid ja kaunid, on peibutuskutsed ja domineerimisröögatused. Imeliselt musikaalne lind on väike suveräänsust deklareeriv sõdalane. Võta näiteks käblik, pisike vapper putuktoiduline Põhja-Ameerikas levinud laululind. Äsja saabunud käblik tahab pesa ehitamiseks tuule ja vihma eest varjatud turvalist kohta. Ta tahab, et see asuks toidu lähedal ja meelitaks ligi võimalikke paarilisi. Samuti tahab ta veenda võistlejaid, et need sellest paigast eemale hoiaksid.
Linnud ja territoorium
Kui olin kümneaastane, ehitasime isaga käblikuperele pesakasti. See nägi välja nagu umbes veeranddollarilise suuruse sissepääsuavaga plaanvanker. Nõnda oli see hea eluase pisikestele käblikutele, kuid mitte kuigivõrd sobiv eluase teistele, suurematele lindudele, kes sinna sisse ei mahtunud. Ka meie eakamal naabril oli samal ajal üles pandud pesakast, mille nikerdasime talle vanast kummikust. Selle sissepääs oli piisavalt avar punarinna-suuruse linnu jaoks. Naaber ootas pikisilmi päeva, mil keegi sinna elama asub.
Üsna pea avastas üks käblik meie pesakasti ja seadis end seal sisse. Kuulsime varakevade jooksul ta pikki trillerdavaid laule, mida ta üha kordas. Paraku hakkas meie uus õhuüürnik, niipea kui oli pesa kinnises vankris valmis saanud, vedama pisikesi oksi naabri kummikusse, mis asus lähedal. Ta toppis selle nõnda täis, et ükski teine lind, ei suur ega väike, oleks sisse mahtunud. Meie naabrile ei meeldinud selline ennetav löök sugugi, aga teha ei olnud midagi. „Kui selle maha võtame,“ ütles isa, „ära puhastame ja tagasi puu otsa paneme, kannab käblik selle lihtsalt uuesti raage täis.“ Käblikud on pisikesed ja armsad, aga armutud.
Sellele eelnenud talvel olin suusatades jala murdnud – esimene katse mäesuusatamises – ja kooli kindlustuslepingu kaudu natuke raha saanud, mis oli mõeldud õnnetute kohmakate laste turgutamiseks. Ostsin raha eest kassettmaki (toona oli see kõrgtehnoloogiline uudistoode). Isa soovitas, et istuksin tagaaia murul, salvestaksin käbliku laulu, mängiksin seda ette ja jälgiksin, mis juhtub. Niisiis läksin eredasse kevadisse päikesevalgusesse ja salvestasin mõne minuti, kuidas käblik raevukalt lauluga ala enda omaks kuulutas. Siis lasin tal tema enda häält kuulda. See pisike lind, kolmandikusuurune pääsukesest, asus mind ja mu kassettmakki ründama, sööstes edasi-tagasi vaid mõne sentimeetri kaugusel kõlarist. Nägime sellist käitumist palju, isegi kui makk ei olnud kohal. Kui mõni suurem lind söandaski pesakasti lähedal suvalise puu otsa istuda ja puhata, lõi kamikaze-käblik ta suure tõenäosusega oksalt maha.
Aga käblikud ja merivähid erinevad suuresti. Merivähid ei lenda, laula ega istu puu otsas. Käblikutel on suled, mitte kõva koorik. Käblikud ei saa hingata vee all ja harva serveeritakse neid võiga. Ometi sarnanevad nad olulistes asjades. Näiteks vaevavad mõlemaid kinnismõtted staatusest ja positsioonist nagu suurt osa elusolendeid. Norra zooloog ja võrdlev psühholoog Thorlief Schjelderup-Ebbe pani juba 1921. aastal tähele, et isegi tavalised kodukanad seavad sisse „nokkimiskorra“.7
Kanamaailma „Kes on kes?“ määramisel on olulised tagajärjed iga individuaalse linnu ellujäämisele, seda eriti raskel ajal. Linnud, kellel on alati esimesena juurdepääs hommikul aedikusse puistatavale toidule, on VIP-kanad. Nende järel tulevad teise viiuli mängijad, kiibitsejad ja wannabe’d. Siis on kolmanda järgu kanade kord ja nii edasi, ligaste, osa sulgi kaotanud ja karmilt nokitud armetute isenditeni kanahierarhia madalaimal, puutumatute kastis.
Kanad, nagu äärelinlasedki, elavad kogukondlikult. Laululinnud, nagu käblikud, ei ela nõnda, aga neilgi on domineerimishierarhia. See on lihtsalt suurema ala peale laiali hajunud. Kõige nutikamad, tugevamad, tervemad ja suurima õnnega koos olevad linnud elavad parimal alal ja kaitsevad seda. Seetõttu jäävad nad suurema tõenäosusega silma esmaklassilistele paarilistele ning neil kooruvad tibud, kes jäävad ellu ja arenevad jõudsalt. Kaitse tuule, vihma ja kiskjate eest, samuti nagu juurdepääs eriti heale toidule, alandavad märgatavalt stressitaset. Territoorium on oluline ning territoriaalsete õiguste ja ühiskondliku staatuse vahe on väike. Sageli on see elu ja surma küsimus.
Kui hästi paika saadud hierarhiaga laululindude elualas levib lindude nakkushaigus, on kõige vähem dominantsed ja kõige enam stressis linnumaailma madalaimatel redelipulkadel asuvad linnud need, kes suurima tõenäosusega haigestuvad ja surevad.8 See kehtib samavõrd inimasustuse kohta, kui linnugripiviirus ja muud haigused üle planeedi pühivad. Vaesed ja stressis olevad surevad alati esimestena ja arvukalt. Nad on ka palju vastuvõtlikumad mittenakkavatele haigustele, näiteks vähile, suhkruhaigusele ja südamehaigustele. Nagu öeldakse, kui aadlikud saavad nohu, sureb töölisklass kopsupõletikku.
Kuna territoorium on oluline ja parimaid asualasid on alati kitsalt käes, põhjustavad territooriumiotsingud loomade vahel konflikte. Konflikt omakorda tekitab teise probleemi: kuidas võita või kaotada nõnda, et lahkarvamuse osapooled ei maksaks liiga kõrget hinda. See aspekt on eriti oluline. Kujuta ette, et kaks lindu kraaklevad ihaldusväärse pesitsusala pärast. Suhtlus võib kergesti muutuda sõna otseses mõttes füüsiliseks võitluseks. Sellistes tingimustes võidab enamasti üks lind, üldjuhul suurem, aga ka võitja võib võitluses viga saada. See tähendab, et kolmas, vigastamata lind, nutikas kõrvalseisja, saab võimalust kasutades mängu astuda ja nüüd vigastatud võitjat lüüa. Kahe esimese linnu jaoks ei ole see sugugi hea lahendus.
Konflikt ja territoorium
Aastatuhandete jooksul on teistega samal territooriumil elama sunnitud loomad õppinud seetõttu palju nippe, et saavutada ülempositsiooni, aga riskida seejuures võimalikult väikeste kahjudega. Näiteks võidetud hunt pöörab end selili, paljastades kõri võitjale, kes siis suvatseb jätta selle läbi närimata. Nüüd domineeriv hunt võib tulevikus siiski jahikaaslast vajada, isegi sedavõrd haletsusväärset nagu äsja võidetud vaenlane. Habeagaamid, tähelepanuväärselt sotsiaalsed sisalikud viibutavad üksteisele rahumeelselt esijäsemeid, et väljendada soovi jätkuva ühiskondliku harmoonia järele. Delfiinid tekitavad jahipidamise ja muudel suure erutuse aegadel erilisi helisid, et vähendada võimalikke konflikte parve dominantsete ja alluvate liikmete vahel. Niisugune käitumine on elusolendite ühiskondades üldlevinud.
Mere põhjas raipeid otsivad merivähid ei ole erand.9 Kui mõne tosina püüad ja uude asukohta viid, saad jälgida nende staatuse kujundamise rituaale ja tehnikaid. Iga merivähk asub kõigepealt uut ala läbi uurima, osalt selle detailide kaardistamiseks, osalt hea varjupaiga leidmiseks. Merivähid õpivad elupaiga kohta palju ja nad peavad meeles, mida teada saavad. Kui merivähki pesa lähedal ehmatada, taganeb ta kiiresti ja püsib pesas varjus. Aga kui ehmatada teda mõnevõrra kaugemal, tormab ta otsekohe lähima sobiva varjupaiga poole, mille ta on varem kindlaks teinud ja mida ta nüüd mäletab.
Merivähk vajab puhkamiseks turvalist peidupaika, kiskjate ja loodusjõudude mõjude eest kaitstut. Enamgi veel, sedamööda, kuidas merivähid kasvavad, nad kestuvad ehk heidavad maha kooriku, mis muudab nad pikaks ajaks pehmeks ja haavatavaks. Urg kivi all on merivähile hea kodu, eriti kui see asub paigas, kuhu end mõnusalt sisse seadnud merivähk saab vedada sissepääsu varjamiseks teokarpe ja muid mittelagunevaid jäänuseid. Paraku võib juhtuda,
