kuhu mõistus ei ole veel tunginud. Olen ka omajagu kristlust uurinud (rohkem kui teisi religioosseid traditsioone, kuigi püüan seda puudujääki alati varjata). Nii et nagu teistelgi, tuleb mul toetuda ja toetungi rohkem sellele, mida ma tean, kui sellele, mida ma ei tea. Teadsin, et katedraale ehitatakse ristikujulisena ja et paik kupli all on risti keskkoht. Teadsin, et rist oli samaaegselt suurima kannatuse koht, surma ja transformatsiooni koht ning maailma sümboolne keskkoht. See ei olnud paik, kus ma tahtnuks viibida. Mul õnnestus saada alla, kõrgustest ära – ära sümboolsest taevast –, tagasi turvalisele tuttavale anonüümsele maapinnale. Ma ei tea, kuidas. Siis, ikka veel unenäos, pöördusin tagasi oma magamistuppa ja voodisse ning üritasin uuesti magama jääda ja teadlikkuseta rahusse jõuda. Sedamööda, kuidas lõdvestusin, tundsin ometi oma keha teisaldatavat. Tugev tuul puhus mind laiali, valmistudes mind tagasi katedraali viima, et asetada mind taas selle keskkohta. Põgenemisteed ei olnud. See oli tõeline õudusunenägu. Sundisin end ärkvele. Tuul liigutas kardinaid mu padja kohal. Poolunes vaatasin voodijalutsit. Nägin hiiglaslikke katedraaliuksi. Raputasin end täiesti ärkvele ja need kadusid.
Unenägu asetas mind Olemise enese keskele ega jätnud põgenemisteed. Mul kulus mitu kuud, et selle tähendusest aru saada. Selle aja jooksul jõudsin täielikuma, isikliku mõistmiseni, mida mineviku suured lood jätkuvalt rõhutavad: keskkohas on üksikinimene. Rist tähistab keskkohta nagu X aarde asupaika. Eksistents sel ristil on kannatus ja transformeerumine – ning eelkõige tuleb seda asjaolu vabatahtlikult tunnistada. On võimalik ületada orjalik kuulekus rühmale ja rühma doktriinidele ning samal ajal vältida äärmusliku vastandi, nihilismi ohte. Selle asemel võib leida piisavalt tähendust isiklikus teadvuses ja kogemuses.
Kuidas saaks maailma vabastada ühelt poolt konflikti kohutavast dilemmast ning teiselt poolt psühholoogilisest ja ühiskondlikust lahustumisest? Vastus on see: üksikisiku ülendumise arengu ning igaühe valmisoleku kaudu Olemise koormale õlg alla panna ja astuda mööda kangelaslikku rada. Igaüks meist peab võtma võimalikult palju vastutust isikliku elu, ühiskonna ja maailma eest. Igaüks meist peab rääkima tõtt ning parandama seda, mis on katkine ja murtud, ning looma uuesti seda, mis on vana ja aegunud. Nõnda saame ja peame vähendama maailma mürgitavat kannatust. Seda on palju nõutud. See tähendab nõuda kõike. Aga alternatiiv – autoritaarsete uskumuste õudus, kokkuvarisemisseisundi kaos, ohjeldamatu looduse traagiline katastroof, eksistentsiaalne äng ja eesmärgitu indiviidi nõrkus – on selgelt halvem.
Olen sedalaadi ideedest aastakümneid mõelnud ja loenguid pidanud. Olen koostanud suure hunniku lugusid ja nende kohta käivaid kontseptsioone. Siiski ei väida ma hetkekski, et mul on absoluutselt õigus või mu käsitlus on täiesti lõplik. Olemine on palju keerulisem, kui inimene suudab mõista, ja ma ei tea kogu lugu. Pakun lihtsalt parimat, mis minu võimuses.
Igatahes kujunesid varasema uurimis- ja mõttetöö tulemusel uued esseed, millest lõpuks sai see raamat. Mu esialgne mõte oli kirjutada lühike essee iga Quorasse postitatud 40 vastuse kohta. Penguin Random House Canada kiitis raamatu kondikava heaks. Siiski kärpisin kirjutamise ajal esseede arvu 25, siis 16 ja lõpuks praeguse 12 peale. Olen sõelalejäänut kolme viimase aasta jooksul ümber kirjutanud oma ametliku toimetaja abi ja hoole (ning Hurwitzi juba mainitud karmi ja kohutavalt täpse kriitika) toel.
Pikka aega võttis pealkirja „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ paika saamine. Miks see teiste hulgast esile kerkis? Esimene ja kõige olulisem põhjus: lihtsuse tõttu. See viitab selgelt, et inimesed vajavad käskivaid põhimõtteid ja et muidu viipab kaos. Meil on vaja reegleid, standardeid, väärtusi – igaühel eraldi ja meil kollektiivselt. Oleme kariloomad, koormaloomad. Me peame koormat kandma, õigustamaks oma haletsusväärset eksistentsi. Vajame rutiini ja traditsiooni. See on kord. Korda võib saada liiga palju ja see ei ole hea, aga kaos võib meid üle ujutada, nii et upume – ja ka see ei ole hea. Peame püsima sirgel ja kitsal rajal. Raamatu iga reegel kaheteistkümnest – koos saatva esseega – annab niisiis juhendust sellel püsimiseks. „Sellel“ on eraldusjoon korra ja kaose vahel. See on see, kus oleme ühtaegu piisavalt stabiilsed, piisavalt uurivad, piisavalt muutuvad, piisavalt paranevad ja piisavalt koostööaltid. See on see, kust leiame tähenduse, mis õigustab elu ja eluga kaasnevat vältimatut kannatust. Kui elaksime õigesti, suudaksime võib-olla välja kannatada oma eneseteadvuse raskuse. Kui elaksime õigesti, suudaksime võib-olla toime tulla teadmisega omaenese haprusest ja surelikkusest, ilma kurvastava ohvritundeta, mis toob kaasa kõigepealt vimma, siis kadeduse ning seejärel iha kättemaksu ja hävingu järele. Kui elaksime õigesti, ei tunneks me võib-olla vajadust pöörduda totalitaarse kindluse poole, et kaitsta end enese küündimatusest ja ignorantsusest teadlik olemise eest. Võib-olla saaksime neid põrguteid vältida – kohutava 20. sajandi jooksul oleme näinud, kuivõrd tõeline põrgu võib olla.
Loodan, et need reeglid ja neid saatvad esseed aitavad inimestel mõista, mida nad juba teavad: et üksikisiku hing januneb tõelise Olemise kangelaslikkuse järele ja et valmisolek selle eest vastutus võtta on sama, mis otsus elada tähendusrikast elu.
Kui me kõik elame õigesti, edeneme kollektiivselt.
Parimad soovid teile kõigile nende lehekülgede lugemiseks!
Dr. Jordan B. Peterson
Kliiniline psühholoog ja psühholoogiaprofessor
2 Solzhenitsyn, A. I. (1975). The Gulag Archipelago 1918–1956: An experiment in literary investigation (Vol. 2). (T. P. Whitney, tõlkija). New York: Harper & Row, lk 626. Eesti keeles: Solženitsõn, A. I. (1990). „Gulagi arhipelaag: Kirjandusliku uurimuse katse“, II kd. Tõlkinud H. Arrak, H. Tillemann, M. Varik, E. Hiedel, H. Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat, lk 472.
3 Yin-yang’i sümbol on teine osa põhjalikumast viieosalisest taijitu’st, diagrammist, mis esindab nii algset absoluutset ühtsust kui ka selle jagatust nähtava maailma paljususse. Käsitlen seda pikemalt teise reegli juures ja ka mujal.
4 Eesti keeles ilmunud 2016. aastal (tõlkinud Johanna Taiger, Ajakirjade Kirjastus). – Tõlkija märkus
5 Kasutan terminit „Olemine“ (suure algustähega) osaliselt kokkupuudete tõttu 20. sajandi saksa filosoofi Martin Heideggeri ideedega. Heidegger püüdis eristada objektiivselt tunnetatud tegelikkust ja inimkogemuse totaalsust (mis on tema „Olemine“). Olemine (suure algustähega) on see, mida igaüks meist kogeb, subjektiivselt, personaalselt ja individuaalselt, nagu ka see, mida me kogeme koos teistega. Sellisena hõlmab see emotsioone, tunge, unistusi, visioone ja ilmutusi, nagu ka meie eraviisilisi mõtteid ja arusaamu. Lõpuks on Olemine ka miski, mille tekitab tegevus, nii et selle olemus on määramata määral meie otsuste ja valikute tagajärg – midagi, mida kujundab meie hüpoteetiliselt vaba tahe. Sel moel konstrueeritud Olemine on 1) midagi sellist, mida ei saa hõlpsasti ja otseselt taandada materiaalseks ja objektiivseks ning 2) midagi, mis päris kindlasti nõuab iseseisvat terminit, nagu Heidegger üritas aastakümnete ränga tööga selgeks teha.
1. REEGEL
SEISA SIRGE SELJAGA
MERIVÄHID JA TERRITOORIUM
Kui oled nagu enamik inimesi, siis vaevalt mõtled sa merivähkidest muul ajal kui neist mõnda süües.6 Ometi on põnevad ja maitsvad koorikloomad vägagi seda väärt, et nende üle mõtiskleda. Nende närvisüsteem on suhteliselt lihtne, suurte hõlpsasti märgatavate
