võib-olla seetõttu – kui harjumatult ja kummaliselt see ka ei kõlaks –, et hinge sügavaimas sopis tahame me kõik, et meie üle kohut mõistetaks.
Dr. Norman Doidge, MD,
raamatu „The Brain That Changes Itself“ autor
1 Mõnigi väidab – ekslikult –, et Freud (keda neil lehekülgedel sageli mainitakse) andis panuse meie praegusesse igatsusse kultuuri, koolide ja institutsioonide järele, mis „ei annaks hinnanguid“. Tõsi, ta soovitas, et teraapias patsiente kuulavad psühhoanalüütikud oleks tolerantsed, empaatilised ega avaldaks kriitilisi moraalseid hinnanguid andvaid seisukohti. Aga see kehtis vaid konkreetselt eesmärgiga aidata patsientidel end täiesti aus olles mugavalt tunda, et nad probleeme ei kahandaks. See julgustas eneseanalüüsi ja lasi neil uurida tõrjutud tundeid, soove, isegi häbiväärseid antisotsiaalseid tunge. See lasi neil ka – ja see on meisterlik liigutus – avastada omaenese alateadlikku teadvust (ja selle antavaid hinnanguid) ja karmi enesekriitikat oma „ärakukkumiste“ kohta ning sageli endagi eest peidetud alateadlikku süüd, mis tihtilugu põhjustas madalat enesehinnangut, depressiooni ja ärevust. Kui üldse midagi, siis näitas Freud, et oleme üheaegselt nii ebamoraalsemad kui ka moraalsemad, kui endale teadvustame. Sedalaadi „mittehinnangulisus“ teraapias on võimas ja vabastav tehnika või taktika – ideaalne suhtumine, kui tahad end paremini mõista. Aga Freud ei väitnud kunagi (erinevalt mõnest, kes tahab kogu kultuuri muuta suureks grupiteraapiaks), et keegi saaks kogu elu elada ealeski hinnanguid andmata või moraalita. Tegelikult on tema seisukoht teoses „Ahistus kultuuris“, et tsivilisatsioon tekib vaid siis, kui teatud piiravad reeglid ja moraal on paigas.
AVAMÄNG
Sellel raamatul on lühike eellugu ja pikk eellugu. Alustagem lühikesest.
2012. aastal hakkasin sõna võtma Quora-nimelisel veebilehel. Quoras võib igaüks esitada ükskõik millise küsimuse ja kõik võivad vastata. Lugejate toetushääled tõstavad esile vastused, mis neile meeldivad, ja laitushääled lükkavad allapoole vastused, mis neile ei meeldi. Sel kombel tõusevad kõige kasulikumad vastused tippu, samas kui ülejäänud vajuvad unustusse. Veebileht tekitas minus uudishimu. Mulle meeldis selle kõigile avatud laad. Arutelud olid sageli põnevad ja oli huvitav näha samast küsimusest ajendatud väga erinevaid arvamusi.
Pause tehes (või töötegemist edasi lükates) läksin sageli Quorasse, otsides küsimusi, mille juures kaasa rääkida. Mõtisklesin küsimuste üle, nagu näiteks „Mis vahe on õnnelik ja rahulolev olemisel?“, „Mis muutub su vanemaks saades paremaks?“ ja „Mis teeb elu tähendusrikkamaks?“, ning lõpuks vastasin neile.
Quora annab teada, kui palju inimesi on su vastust vaadanud ja kui palju poolthääli sellele on antud. Nõnda saad kõlapinnast aimu ja näed, mida inimesed su mõtetest arvavad. Vaid väike osa vastuse lugejatest annab toetushääle. Juulis 2017 seda kirjutades – ja viis aastat pärast küsimusele „Mis teeb elu tähendusrikkamaks?“ vastamist – on mu vastus jõudnud võrdlemisi väikese publikuni (14 000 vaatamist, 133 toetushäält), samas kui mu vastust küsimusele vananemise kohta on vaadanud 7200 inimest ja see on saanud 36 toetushäält. Ei ole just tähelend. Aga see on ootuspärane. Sellistel veebilehtedel pälvib suurem osa vastuseid väga vähe tähelepanu, samas kui imeväike vähemus saab ebaproportsionaalselt populaarseks.
Pisut hiljem vastasin veel ühele küsimusele: „Mis on kõige väärtuslikumad asjad, mida kõik peaksid teadma?“ Panin kirja rea reegleid või maksiime; mõni surmtõsine, mõni väikese irvega: „Ole hoolimata kannatamisest tänulik!“, „Ära tee asju, mida vihkad!“, „Ära peida asju udus“ ja nii edasi. Quora lugejaile paistis nimekiri meeldivat. Nad lisasid kommentaare ja jagasid seda. Öeldi asju nagu: „Ma raudselt prindin selle nimekirja välja ja hoian alles. Täiesti fenomenaalne!“ ja „Quoras võidad sina. Võime selle lehe nüüd lihtsalt kinni panna.“ Toronto ülikoolis, kus ma õpetan, tulid tudengid ütlema, kuivõrd see neile meeldis. Praeguse seisuga on mu vastust küsimusele „Mis on kõige väärtuslikumad asjad …“ vaadanud 120 000 inimest ning sellele on antud 2300 toetushäält. Vaid mõnisada Quora umbes 600 000 küsimusest on ületanud kahe tuhande toetushääle piiri. Mu prokrastineerimisest ajendatud heietus tabas närvi. Olin kirjutanud vastuse, mis läks inimestele vägagi korda.
Elamiseks reeglite nimekirja koostades ei olnud mul aimugi, et seda saadab niisugune edu. Panin parasjagu mõttetööd kõigisse umbes 60 sõnavõttu, mis ma tolle postituse tegemise lähikuudel avaldasin. Ja ikkagi teeb Quora parimat võimalikku turu-uuringut. Vastajad on anonüümsed. Neil ei ole mängus oma huve, seda kõige paremas mõttes. Nende arvamused on spontaansed ja kallutamata. Nii et hoidsin tulemustel silma peal ja mõtisklesin vastuse ebaproportsionaalse edu põhjuste üle. Võib-olla leidsin reegleid sõnastades õige tasakaalu tuntud ja tundmatu vahel. Võib-olla tõmbab inimesi struktuuride poole, mida sellised reeglid väljendavad. Võib-olla inimestele lihtsalt meeldivad nimekirjad.
Mõni kuu varem, 2012. aasta märtsis sain e-kirja ühelt kirjastusagendilt. Ta oli kuulnud mind rääkimas raadiojaama CBC saates pealkirjaga „Just Say No to Happiness“, kus kritiseerisin mõtet, et õnn on sobiv elueesmärk. Eelnenud aastakümnetel olin lugenud enam kui piisavalt 20. sajandit käsitlevaid süngeid raamatuid, keskendudes eriti natsi-Saksamaale ja Nõukogude Liidule. Aleksandr Solženitsõn, sunnitöölaagrite õuduste suur kroonik kirjutas kord, et „armetu ideoloogia“, mis väidab, et „inimene on loodud õnne jaoks“, on ideoloogia, „mille töökorraldaja malakas oma esimese hoobiga välja peksab“.2 Kriisi ajal võib eluga kaasnev vältimatu kannatus kiiresti muuta naeruväärseks mõtte, et õnn on üksikisikule sobiv püüdlus. Raadiosaates pakkusin selle asemel välja, et vaja on sügavamat tähendust. Märkisin, et mineviku suurtes lugudes esitati niisuguse tähenduse sisu üha uuesti ja et asi on pigem iseloomu kujundamises kannatusega silmitsi seistes kui õnnes. See on osa käesoleva teose pikast loost.
1985. aastast 1999. aastani töötasin umbes kolm tundi päevas oma siiani ainsa avaldatud raamatu kallal – „Maps of Meaning: The Architecture of Belief“ („Tähenduse teejuhid. Usu arhitektuur“). Sellal ja järgnevatel aastatel ka õpetasin raamatu materjalil põhinevat kursust, kõigepealt Harvardis, nüüd Toronto ülikoolis. 2013. aastal YouTube’i esiletõusu märgates ja paari Kanada riikliku telekanali TVOga koostöös tehtud asja populaarsuse tõttu otsustasin ülikooliloenguid ja avalikke esinemisi salvestada ning veebi üles panna. Need pälvisid üha suureneva publiku tähelepanu – rohkem kui miljon vaatamist 2016. aasta aprilli seisuga. Vaatamiste arv on hiljem märkimisväärselt suurenenud (kirjutamise ajaks 18 miljoni peale), aga seda osaliselt seetõttu, et mind kisti ebatavaliselt palju tähelepanu tõmmanud poliitilisse vastuollu.
See on teine lugu. Võib-olla isegi teine raamat.
Käisin „Maps of Meaningus“ välja mõtte, et mineviku suured müüdid ja religioossed lood, eriti varasemast suulisest perioodist pärinevad, on eesmärgi poolest moraalsed, mitte kirjeldavad. Seega ei olnud nende huvivallas, mis maailm on, nagu seda oleks käsitlenud teadlased, vaid kuidas inimesed peaksid käituma. Panin ette, et meie eellased kujutasid maailma näitelavana – draamana –, mitte objektide asukohana. Kirjeldasin, kuidas jõudsin veendumuseni, et maailma kui draama elemendid on kord ja kaos, mitte materiaalsed esemed.
Kord on see, kui inimesed su ümber käituvad mõistetavate ühiskondlike normide kohaselt ning nende käitumine on ennustatav ja koostööle avatud. See on ühiskondliku struktuuri maailm, avastatud ja tuttav. Korraseisundit käsitletakse sümboolselt üldjuhul – kujutletavalt – meessoolisena. See on Tark Kuningas ja Türann, igaveseks ühte seotud, kuna ühiskond on ühtaegu struktuur ja rõhumine.
Kaos seevastu on seal – või siis –, kui toimub
