põnevamat seiklust kavandatud.“
Fawcett rõõmustas „sumina“ üle – nii nimetas ta seda kirjas sõbrale –, aga valis küsimustele vastates hoolega sõnu. Ta teadis, et tema peamine konkurent, Ameerika multimiljonärist arst Alexander Hamilton Rice, kelle käsutuses olid tohutud ressursid, sisenes juba džunglisse, kaasas enneolematu varustus. Fawcetti hirmutas väljavaade, et Z-i leiab doktor Rice. Mitu aastat varem oli Fawcett olnud tunnistajaks, kui kolleeg Kuninglikust Geograafiaseltsist, Robert Falcon Scott, oli asunud teele eesmärgiga saada esimeseks maadeavastajaks, kes on jõudnud lõunapoolusele, ainult selleks, et kohale jõudes ja veidi enne surnuks külmumist avastada, et tema norralasest rivaal, Roald Amundsen, oli temast kolmekümne kolme päeva jagu ette jõudnud. Hiljutises kirjas Kuninglikule Geograafiaseltsile kirjutas Fawcett: „Ma ei saa rääkida kõike, mida ma tean, ega nimetada isegi täpsemat paikkonda, kuna need asjad imbuvad välja, ja teerajajale pole mõrumat pilli, kui avastada, et tema töö vili on langenud teiste kätte.“
Samuti pelgas ta, et kui ta avaldab infot marsruudi kohta ja teised püüavad Z-d leida või teda päästa, on tulemuseks lugematu hulk hukkunuid. Samas piirkonnas oli varem kadunud tuhande neljasajast relvastatud mehest koosnev ekspeditsioon. Teade, mis telegrafeeriti üle maailma laiali, kuulutas: „Fawcetti ekspeditsioon [---] tungib maale, kust mitte keegi ei ole tagasi tulnud.“ Ja Fawcett, kes oli otsustanud jõuda kõige raskemini ligipääsetavatesse piirkondadesse, ei kavatsenud teiste uurijate eeskujul minna paadiga; ta kavatses hoopis jalgsi otse läbi džungli lõigata. Kuninglik Geograafiaselts oli hoiatanud, et Fawcett „on ainus elusolev geograaf, kes võiks sellisel ekspeditsioonil edukaks osutuda“ ja et „ükskõik kellel teisel pole mingit lootust tema jälgedes käia“. Enne Inglismaalt lahkumist pihtis Fawcett oma nooremale pojale Brianile: „Kui see ei õnnestu minu kogemuste abil, siis pole teistel suurt lootust.“
Kui reporterid tema ümber käratsesid, selgitas Fawcett, et ainult väikesel ekspeditsioonil on mingisugunegi võimalus ellu jääda. See suudaks endale tee pealt toitu leida ega kujutaks endast vaenulikele indiaanlastele ohtu. Ekspeditsioon, oli ta kinnitanud, „ei ole poputatud uuringurühm, keda saadab koormakandjate, teejuhtide ja veoloomade armee. Sellised ülirasked ekspeditsioonid ei jõua kuhugi; nad jõlguvad tsivilisatsiooni piiril ja naudivad avalikkuse tähelepanu. Seal, kus algab tõeline ürgmets, ei ole nagunii koormakandjaid, kuna nad kardavad metslasi. Loomi ei saa võtta, kuna pole karjamaid ja neid ründaks putukad ning nahkhiired. Pole teejuhte, kuna keegi seda piirkonda ei tunne. Varustusest tohib kaasa võtta ainult hädatarviliku ja kõike peab tassima ise ning uskuma, et suudetakse elada, saades sõpradeks paljude suguharudega, kellega kohtutakse“. Ta lisas nüüd: „Me jääme kõigi välismõjude kätte [---]. Me peame saavutama närvide süsteemi ja vaimse vastupanuvõime, samuti füüsilise, kuivõrd nendes tingimustes murduvad mehed tihti, kuna vaim annab järele enne kui keha.“
Fawcett oli valinud enda kaaslasteks ainult kaks inimest: oma kahekümne ühe aastase poja Jacki ja Jacki parima sõbra Raleigh Rimelli. Ehkki nad polnud kunagi ekspeditsioonil käinud, uskus Fawcett, et nad on missiooni jaoks ideaalsed: karastatud, lojaalsed ja – kuna nad olid nii lähedased – oli ebatõenäoline, et nad pärast kuudepikkust isolatsiooni ja kannatusi „hakkaksid üksteist ahistama ja taga kiusama“ – või, nagu see selliste ekspeditsioonide puhul tavaline oli, mässama. Jack oli tema venna Briani sõnutsi isa peegelpilt: pikk, hirmutavalt heas vormis ja askeetlik. Ei tema ega ta isa ei suitsetanud sigarette ega joonud. Brian märkis, et Jacki sada üheksakümmend sentimeetrit koosneb ainult luudest ja lihastest ja kolm peamist kehalise allakäigu kiirendajat – alkohol, tubakas ja ulaelu – on tema jaoks vastikud. Kolonel Fawcett, kes elas rangelt karsket elu, väljendas seda pisut teisiti: „Ta on [---] nii kehalt kui ka vaimult täiesti süütu.“
Jack, kes oli juba poisipõlvest saati tahtnud isaga mõnele ekspeditsioonile kaasa minna, oli selleks aastaid valmistunud: teinud jõutrenni, pidanud ranget dieeti, õppinud portugali keelt ja tähtede järgi orienteerumist. Samas ei olnud ta eriti pidanud tegelike raskustega rinda pistma ja tema helenduva naha, vast tärganud vuntside ja siledaks kammitud pruunide juustega piiratud näost ei paistnud sugugi isa karmust. Stiilses riietuses nägi ta välja pigem nagu filmitäht, kelleks ta lootis pärast võidukat tagasitulekut saada.
Raleigh, ehkki Jackist väiksem, oli oma 180 sentimeetrit pikk ja lihaseline. („Suurepärane füüsis,“ ütles Fawcett Kuninglikule Geograafiaseltsile.) Tema isa oli olnud kirurg kuninglikus mereväes ja surnud, kui Raleigh oli viieteistkümneaastane. Tumedatest juustest moodustus Raleighi laubale kiilukujuline kahl, tema vuntside otsad kaardusid üles ja tema iseloom oli lustakalt üleannetu.
„Ta oli sündinud kloun,“ ütles Brian Fawcett, „ideaalne täiendus tõsisele Jackile.“ Kaks poissi olid olnud täiesti lahutamatud sestsaadik, kui nad üles kasvades Seatoni, Devonshire’i maakohtades ringi uitasid, ratastega sõitsid ja püsse paugutasid. Jack oli kirjutanud ühele Fawcettide usaldusmehele: „Nüüd tuleb meiega ka Raleigh Rimell ja ta on sama suures vaimustuses kui mina [---]. Ta on ainus lähedane sõber, kes mul kunagi olnud on. Ma tunnen teda ajast, kui olin seitsmeaastane, ja me oleme olnud sellest saadik peaaegu kogu aeg koos. Ta on täiesti aus ja igas mõttes korralik inimene ja me tunneme teineteist läbi ja lõhki.“
Kui Jack ja Raleigh nüüd erutunult laeva pardale astusid, põrkasid nad kokku kümnete valgetes tärgeldatud mundrites stjuuarditega, kes tõttasid läbi laeva koridoride telegrammide ja reisijatele tervituseks saadetud puuviljakorvidega. Vältides hoolikalt laeva ahtriosa, kus reisis vaesem rahvas, juhatas stjuuard maadeuurijad esimese klassi kajutitesse laeva keskel, kaugel sõukruvide mürinast. Tingimused ei sarnanenud kuigivõrd nendele, mis olid valdavad siis, kui Fawcett kaks aastakümmet varem esimest korda Lõuna-Ameerikasse reisis, või mida Charles Dickens, kes ületas Atlandi 1842. aastal, kirjeldas kui „täiesti kasutuskõlbmatut, läbinisti lootusetut ja üdini naeruväärset kasti“. (Söögituba, lisas Dickens, sarnanes „akendega surnuvankriga“.) Nüüd oli kõik kujundatud uut tõugu reisijate – tühipaljaste turistide, nagu Fawcett neid halvustavalt nimetas – jaoks, kel polnud suurt aimu „paikadest, mis nõuavad tänapäevalgi teatavat vastupidamist, pigistavad elu välja ja eeldavad füüsist, mis aitab ohtudele vastu seista“. Esimese klassi kajutites olid voodid ja voolav vesi; illuminaatoritest pääsesid sisse välisvalgus ja värske õhk ning pea kohal keerlesid elektrilised ventilaatorid. Laeva tutvustav brošüür kiitles, et Vaubani „täiusliku ventilatsiooni tagavad kaasaegsed seadmed“, mis aitavad „võidelda muljega, et reis troopikasse ja sealt läbi tähendab tingimata ebamugavusi“.
Fawcettil, nagu paljudel teistel viktoriaanlikel maadeuurijatel, oli palju hobisid, ta polnud ainult isehakanud geograaf ja arheoloog, vaid ka andekas kunstnik (tema tušijoonistused olid Kuninglikus Akadeemias välja pandud) ja laevaehitaja (ta oli patenteerinud ichthoid curve’i, mis aitab laeva kiirust mitme sõlme võrra tõsta). Hoolimata huvist mere vastu, kirjutas ta oma naisele Ninale, kes oli tema kõige vankumatum toetaja ja tegutses tema kõneisikuna, kui ta ära oli, et aurulaev Vauban ja reis olid „üsna väsitavad“: ta tahtis ainult džunglisse jõuda.
Jack ja Raleigh uurisid põnevusega laeva luksuslikku interjööri. Nende kajutite lähedal oli võlvlagede ja marmorsammastega kaunistatud puhketuba. Veidi kaugemal oli söögituba valgete linade ja musti lipse kandvate ettekandjatega, kes serveerisid röstitud lambaribisid ja karahvinidega veini ning mängis orkester. Laevas oli isegi spordisaal, kus noored mehed said oma retke tarvis treenida.
Jack ja Raleigh ei olnud enam kaks anonüümset noorukit: nad olid, nagu ajaleht neid hüüdis, „vaprad“, „vintsked inglased“, kes mõlemad sarnanesid sir Lancelotiga. Nad kohtusid aukandjatega, kes tahtsid, et nad nende lauda istuks, ja naistega, kes suitsetasid pikki sigarette ja kelle välimus oli – nagu kolonel Fawcett seda nimetas – „vähima häbitundeta südikas“. Kõigi kuulduste kohaselt oli Jack naiste seltskonnas kohmetu ega osanud käituda: talle, paistis, olid nad sama saladuslikud ja kauged kui Z. Aga Raleigh flirtis peagi ühe tüdrukuga ning ärples kahtlemata eelseisvate seiklustega.
