ilmusid metsast indiaanlased – alasti, aarade pimestavad suled kõrvadest läbi torgatud. Viimaks astus ette üks võimsa kehaehitusega mees, silmade ümber joonistatud mustad sõõrid. Mõningate vigast portugali keelt rääkivate indiaanlaste sõnul, kes tegutsesid tõlkidena, oli ta kuikuro hõimu pealik. Lynch käskis oma meestel välja otsida kingitused, nende hulgas olid helmed ja maiustused ja tikud. Pealik tundus olevat külalislahke ja lubas ekspeditsioonil Kurikuro küla lähedal laagri püsti panna ning väikesel propellerlennukil lähedal asuval lagendikul maanduda.
Kui James juunior sel ööl magada püüdis, juurdles ta, kas Jack Fawcett oli sarnases paigas pikutanud ja samavõrd imelisi asju näinud. Päike äratas ta järgmise päeva koidikul ja ta pistis pea isa telki. „Palju õnne, isa,“ ütles ta. Lynch oli oma sünnipäeva unustanud. Ta oli neljakümne kahe aastane.
Mitu kuikuro’t kutsusid Lynchi ja tema poja samal päeval hiljem lähedal asuvasse jõesoppi, kus nad suplesid nelja-viiekümnekiloste kilpkonnade kõrval. Lynch kuulis ülejäänud meeste ja varustusega maanduva lennuki heli. Ekspeditsioon hakkas lõpuks ilmet võtma.
Mõni hetk hiljem jooksis üks kuikuro mööda teerada lähemale ja karjus midagi oma emakeeles. Kuikuro’d kiirustasid kaldale. „Mis lahti?“ küsis Lynch portugali keeles.
„Jama,“ vastas üks kuikuro’dest.
Indiaanlased hakkasid küla poole jooksma ning Lynch ja tema poeg järgnesid neile, oksad näkku peksmas. Kui nad kohale jõudsid, tuli neile vastu üks nende rühma liige. „Mis toimub?“ küsis Lynch.
„Nad piiravad meie laagrit.“
Lynch nägi, et nende suunas sööstis üle kahekümne indiaani mehe, arvatavasti naaberhõimudest. Ka nemad olid kuulnud saabuva lennuki häält. Paljudel oli alasti kehal musta ja punase värviga tehtud maaling. Neil olid vibud ja pooleteistmeetrised nooled, igivanad vintpüssid ja odad. Viis Lynchi meest lidusid lennuki poole. Piloot oli endiselt kokpitis ja need viis hüppasid lennukisse, ehkki see oli mõeldud ainult neljale reisijale. Nad karjusid piloodile, et see lendu tõuseks, aga too ei paistnud mõistvat, mis toimub. Siis vaatas ta aknast välja ja nägi mitut enda poole ruttavat indiaanlast neid vibudega sihtimas. Kui piloot mootori käivitas, kahmasid indiaanlased tiibadest ja püüdsid takistada lennukil õhku tõusmast. Piloot, kes muretses, et lennuk on ohtlikult raske, pildus aknast välja mis talle iganes pihku jäi – riideid ja pabereid, mis keerlesid propelleri õhuvoos. Lennuk sõitis mürisedes mööda ajutist stardirada, hüples ebatasasustel ning undas ja põikles puude vahel. Hetk enne seda, kui rattad maast tõusid, laskis viimane indiaanlane lahti.
Lynch vaatas, kuidas lennuk kadus, selle järel kerkinud punane tolm tema ümber tiirlemas. Noor indiaanlane, keha värviga kaetud, kes paistis rünnakut juhtivat, astus Lynchi poole vehkides borduna’ga, veidi üle meetri pikkuse kaikaga, millega sõdalased vaenlaste päid sisse tagusid. Ta juhtis Lynchi ja tolle meeskonna üksteist järelejäänud liiget väikeste paatide juurde. „Kuhu te meid viite?“ küsis Lynch.
„Te jääte elu lõpuni vangi,“ vastas noor mees.
James juunior näppis kaelas rippuvat risti. Lynch oli alati uskunud, et pole mingit seiklust, kuni, nagu ta seda väljendas, „asjad sitaks keeravad“. Aga seda ei olnud ta oodanud. Tal ei olnud varuplaani, mitte mingit kogemust, millele tugineda. Tal polnud isegi relva.
Ta pigistas poja kätt. „Mis ka ei juhtuks,“ sosistas Lynch, „ära minu käsuta midagi ette võta.“
Paadid pöördusid suurelt jõelt kõrvale ja suundusid mööda üht kitsast jõge pidi üles. Kui nad kaugemale džungli sügavusse sõitsid, jälgis Lynch ümbrust – kristallselges vees ujusid iga värvi kalad, taimestik jõe kallastel oli üha paksem. See oli tema arvates kõige ilusam paik, mida ta kunagi näinud oli.
3
Otsing algab
Iga otsirännak, nagu me oleme uskuma hakanud, algab millestki romantilisest. Ometi ei oska ma öelda, mis see minu oma puhul olla võis.
Lubage, ma teen selle selgeks: ma ei ole maadeuurija ega seikleja. Ma ei roni mägedes ega käi jahil. Mulle ei meeldi isegi telkimas käia. Olen alla 175 sentimeetri pikkune ja peaaegu neljakümneaastane, vohava vöökoha ja hõrenevate mustade juustega. Mul on keratokoonus – degeneratiivne sarvkestahaigus, mille tõttu mul on pimedas raske näha. Minu suunataju on olematu ning ma kipun unustama, kuhu ma metroos jõudnud olen, ja Brooklynis oma peatusest mööda sõitma. Mulle meeldivad ajalehed, kiirtoit, spordivõistluste tipphetked (salvestatud TiVoga), ja kui kliimaseade korralikult jahutab. Mul on iga päev valida, kas ronida üles oma korterisse kahest trepist või sõita liftiga, ja ma otsustan alati lifti kasuks.
Aga kui ma mingi loo kallal töötan, siis on asjad teisiti. Juba sestsaadik, kui ma olin noor, on mind meelitanud mõistatused ja seikluslood, need, mida Rider Haggard kaasahaaravateks nimetas. Esimesed lood, mida ma mäletan, räägiti mu vanaisa Monya kohta. Ta oli siis seitsmekümnendates, põdes Parkinsoni, istus värisedes meie verandal Westportis, Connecticutis ning vaatas tühja pilguga silmapiiri poole. Samas meenutas mu vanaema lugusid vanaisa seiklustest. Ta jutustas mulle, et vanaisa oli olnud Vene karusnahakaupmees ja vabakutseline National Geographicu fotograaf, 1920ndatel üks vähestest läänemaailma kaamerameestest, keda lubati paljudesse Hiina ja Tiibeti osadesse. (Mõned sugulased kahtlustavad, et ta oli nuhk, ehkki me pole kunagi leidnud midagi, mis seda teooriat kinnitaks.) Mu vanaema meenutas, kuidas Monya läks natuke enne nende pulmi Indiasse kalleid karusnahku ostma. Nädalad möödusid, ilma et temast oleks midagi kuulda olnud. Lõpuks saabus postiga kortsus ümbrik. Selles oli ainult määrdunud foto: pildil oli Monya, kes lamas malaariast piinatuna kõveras ja surmkahvatuna moskiitovõrgu all. Ta tuli lõpuks tagasi, aga kuna ta oli ikka veel nõrk, toimusid pulmad haiglas. „Siis ma sain aru, et olen omadega sees,“ ütles mu vanaema. Ta rääkis, et Monyast sai mootorrattavõidusõitja, ja kui ma talle kahtlustava pilgu heitsin, harutas ta lahti taskuräti, milles oli üks vanaisa kuldmedalitest. Ükskord, kui ta oli Afganistanis karusnahku toomas, sõitis ta mootorrattal läbi Khyberi kuru, sõber külgkorvis, kui pidurid kadusid. „Kuna mootorratas läks kontrolli alt välja, jättis su vanaisa oma sõbraga jumalaga,“ meenutas vanaema. „Siis märkas Monya paari meest teed remontimas; nende kõrval oli suur mullahunnik, ja ta sõitis otse sinna. Su vanaisa ja tema sõber lendasid hunnikusse. Nad murdsid mõned luud, ei midagi hullemat. Muidugi ei takistanud see su vanaisa hiljem sõitmast.“
Minu jaoks oli nende seikluste kõige imelisem osa see tegelane, kelle ümber need keerlesid. Ma olin oma vanaisa tundnud ainult vana mehena, kes suutis vaevu kõndida. Mida enam vanaema tema kohta rääkis, seda suuremaks kasvas minu himu pisiasjade järele, mis võiksid aidata mul teda mõista; ometi oli temas midagi niisugust, mis jäi isegi mu vanaemale arusaamatuks. „See on lihtsalt Monya,“ ütles ta käega rehmates.
Kui minust sai reporter, tõmbasid mind lood, mis „kaasa haaravad“. 1990ndatel töötasin ma kongressi korrespondendina, aga tegin alatasa oma ülesannete juurest kõrvalepõikeid, et uurida lugusid petistest, mafioosodest ja nuhkidest. Kuigi suurema osa mu artiklite vahel ei paista seost olevat, on neil tavaliselt üks ühisnimetaja: kinnisidee. Need räägivad tavalistest inimestest, keda miski on sundinud tegema erakordseid asju – asju, mida enamik meist eal ette võtta ei söandaks –, kelle pähe tungib mingi mõtteidu, mis kasvab seni, kuni neelab ta alla.
Olen alati mõelnud, et minu huvi nende inimeste vastu on puhtalt kutsealane: nad on lihtsalt parim materjal. Aga aeg-ajalt kahtlustan, kas ma ei sarnane neile rohkem, kui söandan endale tunnistada. Reporteritöö hulka kuulub
