viimasel õhtul kogunenud terve linna mõjukamad isikud ja teadlased neile ärasaatmispidu korraldama; toostid National Arts Club’is; vahepeatus Ellise saarel (immigratsiooniametnik oli üles tähendanud, et ükski neist ei olnud ateist, polügamist, anarhist ega sant); ning kinosaalid, kus Jack oli käinud päeval ja ööl.
Kui Fawcett oli retkedel aastate jooksul vastupidavust kogunud, pidid Jack ja Raleigh sellega korraga hakkama saama. Aga Fawcett ei kahelnud sugugi, et nad tulevad toime. Oma päevikutes kirjutas ta, et „Jack on õigest materjalist“, ja ennustas: „Ta on piisavalt noor, et kohaneda ükskõik millega ja paar kuud teel muudavad ta piisavalt tugevaks. Kui ta minust eeskuju võtab, siis ei taba teda ükski nakkus ega tõbi [---], ja hädaolukorra puhul, usun ma, on ta piisavalt vapper.“ Fawcett väljendas sama kindlat usku Raleigh’i, kes vaatas Jackile alt üles pea sama aukartusega kui Jack oma isale. „Raleigh järgneb talle kuhu iganes,“ täheldas Fawcett.
Laeva meeskond hakkas hüüdma: „Kõik kaldale, kes kaldale lähevad.“ Kapteni vile kajas üle sadama vastu ja laev hakkas kriiksudes ning õõtsudes kaist eemalduma. Fawcett nägi Manhattani siluetti Metropolitan Life Insurance Company Tower’iga, mis oli kunagi olnud planeedi kõrgeim hoone, ja Woolworth Building’uga, mis oli sellest tolleks ajaks möödunud – metropoli, mis säras tuledes, nagu oleks keegi kõik tähed kokku kogunud. Jack ja Raleigh tema kõrval, hüüdis Fawcett kail seisvatele reporteritele: „Me tuleme tagasi ja toome kaasa selle, mida otsime!“
2 Inglise keelest tõlkinud R. Toming. Eesti Riiklik Kirjastus, 1958.
3 Tõlkinud: Jaan Kross.
2
Kadumine
Kui hõlpsasti võib Amazonas petta.
See algab väikesest ojakesest, maailma suurim jõgi, suurem kui Niilus ja Ganges, suurem kui Mississippi ja kõik Hiina jõed. Rohkem kui viie tuhande neljasaja meetri kõrgusel Andides, lume ja pilvede vahel, ilmub see praost kaljude vahel – nireke kristallpuhast vett. Siin ei ole võimalik seda eristada väga paljudest teistest ojadest, mis läbi Andide voolavad, mõned langevad allapoole lääneküljes, saja kilomeetri kaugusel oleva Vaikse ookeani poole, teised, nagu seegi, liiguvad allapoole ida suunas oma pealtnäha võimatu reisi alguses Atlandi ookeani poole – see vahemaa on pikem kui New Yorgist Pariisi. Sel kõrgusel on õhk liiga külm džungli või paljude kiskjate jaoks. Ja ometi on see paik, kus Amazonas on sündinud, kust ta saab toitu sulavast lumest ja vihmast ja kus gravitatsioon teda üle kaljude veab.
Oma allika läheduses laskub jõgi järsult. See kogub hoogu ja sellega liituvad veel sajad ojakesed, suurem osa neist on nii väikesed, et jäävadki nimetuks. Kaks tuhat ükssada meetrit allpool jõuab vesi orgu, kus on esimesed lapikesed rohelist. Peagi ühinevad sellega suuremad jõed. Vahutades allolevate tasandike poole voolaval jõel on ookeanini veel neli tuhat kaheksasada kilomeetrit. See on pidurdamatu. Seda on ka džungel, mis tänu ekvatoriaalsele kuumusele ja tugevatele vihmadele tasapisi jõe kaldad neelab. Silmapiirini laiuvas ürgmetsas on maailma kõige suurem liigirikkus. Ja esimest korda muutub jõgi äratuntavaks – see on Amazonas.
Ometi ei ole jõgi niisugune, nagu tundub. Ida poole keerates siseneb see tohutu suurele kausikujulisele maa-alale, ja kuna Amazonas asub selle valgala põhjas, voolab sellesse Kolumbia, Venetsueela, Boliivia ja Ecuadori jõgede kaudu peaaegu nelikümmend protsenti Lõuna-Ameerika vetest. Ja nii muutub Amazonas veelgi suuremaks. Kohati üle üheksakümne meetri sügavune jõgi ei pea enam kiirustama, vaid liigub vallutusretkel oma tempos. See möödub loogeldes Rio Negrost ja Rio Madeirast; Tapajósest ja Xingust, kahest suurimast lõunapoolsest lisajõest; möödub Marajóst, saarest, mis on suurem kui Šveits, kuni viimaks, olles rännanud üle kuue tuhande viiesaja kilomeetri ja võtnud vastu tuhandete lisajõgede vee, jõuab Amazonas oma kolmesaja kilomeetri laiuse suudmeni ja tulvab Atlandi ookeani. See, mis algas nirekesena, kannab nüüd sekundis kakssada viiskümmend tuhat kuupmeetrit vett – kuuskümmend korda rohkem kui Niilus. Amazonase mage vesi jõuab nii kaugele ookeani, et aastal 1500 avastas Hispaania kapten Vicente Pinzón, kes oli varem liitunud Kolumbuse retkega, jõe Brasiilia rannikust miilide kaugusel seilates. Ta nimetas selle Mar Dulceks ehk Magusaks Mereks.
Seda piirkonda uurida on alati raske, aga novembris muudab vihmahooaja algus selle sõna otseses mõttes läbimatuks. Lained – kaasa arvatud 6,7 meetrit sekundis liikuv igakuine tõusulaine, mida nimetatakse pororoca’ks (big roar, suur möire) – peksavad vastu kaldaid. Belémis tõuseb Amazonas tihti nelja meetri võrra; Iquitoses kuue; Óbidoses üle kümne meetri. Madeiral, Amazonase pikimal lisajõel, võib tõus olla veel suurem, koguni üle kahekümne meetri. Pärast kuid kestnud üleujutust võivad need ja paljud teised jõed äkiliselt üle kallaste tõusta, taimi ja kive kaasa viies läbi metsa edasi kihutada ning lõunapoolse valgala muuta peaaegu sisemereks, mis see miljonite aastate eest oligi. Siis tuleb päike välja ja hakkab kõrvetama. Maapind praguneb nagu maavärina tagajärjel. Rabad aurustuvad ja piraajad jäävad lõksu kuivanud tiikidesse, kus nad üksteist söövad. Sood muutuvad niitudeks, saartest saavad künkad.
Sel moel on Amazonase lõunapoolsele valgalale saabunud kuiv periood nii kaua, kui keegi üldse mäletab. Ja nii oli see ka 1996. aasta juunis, kui Brasiilia teadlastest ja seiklejatest koosnev ekspeditsioon džunglisse suundus. Nad otsisid märke kolonel Percy Fawcettist, kes oli kadunud rohkem kui seitsmekümne aasta eest koos poja Jacki ja Raleigh Rimelliga.
Ekspeditsiooni juhtis neljakümne kahe aastane Brasiilia pankur James Lynch. Kui reporter oli talle Fawcetti lugu maininud, oli ta lugenud läbi kõik, mis ta selle teema kohta leida suutis. Ta oli teada saanud, et koloneli kadumine 1925. aastal oli maailma jahmatanud – „see oli üks nüüdisaja kõige kuulsamaid kadumisi“, nagu üks vaatleja seda nimetas. Viis kuud oli Fawcett läkitanud saadetisi, mille indiaanlastest jooksjad kortsus ja plekilistena džunglist välja kandsid ja – see mõjus siis võlukunstina – mis trükiti telegraafidesse ja saadeti trükki tõepoolest igal kontinendil; see varane näidis kõigi tähelepanu haaravast kaugel toimuva sündmuse kohta käivast uudisest neetis enda külge nii aafriklased, aasialased, eurooplased, austraallased kui ka ameeriklased. Ekspeditsioon, kirjutas üks ajaleht, „haaras iga lapse tähelepanu, kes avastamata maadest iial on unistanud“.
Siis saadetised lakkasid. Lynch oli lugenud Fawcetti hoiatust, et ta ei pruugi mitu järgmist kuud ühendust võtta, aga möödus aasta, siis kaks, ja üldsus sattus üha suuremasse lummusse. Kas Fawcett ja kaks noormeest olid indiaanlaste käes pantvangis? Kas nad olid surnuks nälginud? Kas Z vaimustas neid sel määral, et nad unustasid tagasi pöörduda? Vaieldi tuliselt nii salongides kui ka salakõrtsides; telegramme saadeti valitsuste kõrgeimal tasandil. Kuuldemängud raadios, romaanid (Evelyn Waugh’i „Peotäis põrmu“ on usutavasti Fawcetti saagast mõjutatud), luuletused, dokumentaalfilmid, filmid, margid, lastejutud, koomiksivihikud, ballaadid, näitemängud, graafilised romaanid ja muuseumide väljapanekud olid sellele loole pühendatud. 1933. aastal hüüatas reisikirjanik: „Selle teema ümber on kasvanud nii palju legende, et on tekkinud täiesti uus rahvaluule haru!“ Fawcett polnud ära teeninud kohta maadeavastamise aastaraamatuis mitte sellega, mida ta oli maailma kohta avaldanud, vaid sellega, mida ta oli varjanud. Ta oli tõotanud teha „sajandi suurima avastuse“ – ja selle asemel loonud hoopis „kahekümnenda sajandi suurima maadeavastamisega seonduva saladuse“.
Lynch sai oma hämmastuseks ka teada, et suur hulk teadlasi, maadeavastajaid ja seiklejaid oli tunginud ürgmaale kindla sooviga leida Fawcetti rühm elava või surnuna ja tulla tagasi tõendusmaterjaliga, mis kinnitab Z olemasolu. 1955. aasta veebruaris väitis New York Times, et Fawcetti kadumine on algatanud
