tunnipikkusena tunduv minut hiljem avaneb raske puust uks ja neljakümnendate ringis ning halvasti istuva särgi ja lipsuga mees juhatab meid sisse. Kui riided kõrvale jätta, ei näe ta sugugi halb välja. Direktori kohta liigagi nägus. Ta naeratab sõbralikult, enne kui end oma laua taga päratu suurele nahktoolile libistab. Laud on muljet avaldav. Selle kabineti kohta liiga suur. Ilmselgelt on mööbel mõeldud aukartust sisendama, sest mees ise seda ei tee. Veel enne, kui ta on jõudnud õieti midagi öelda, lahterdan ma ta pehmekeste alla. Loodan, et mul on õigus. Mul läheb siin tema abi tarvis.
Võtan istet ühel kahest samasugusest tumepunasest nahktoolist, mis on härra Armouri laua vastas, ja nõjatun seljatoele. Margot istub kõrvaltoolile ja hakkab heietama. Kuulan mõne minuti, kui ta selgitab mehele mu „ainulaadset olukorda”. Tõepoolest, ainulaadne olukord. Kui ta üksikasjadesse laskub, näen, kuidas mees minu poole kiikab. Mind tähelepanelikumalt vaadates lähevad ta silmad imenatuke suuremaks ja ma taban neis äratundmishelgi. Jah, see olen mina. Ta mäletab mind. Oleksin ma kuskile kaugemale pääsenud, poleks seda võib-olla vajagi. Nimi ei tähenda suurt midagi. Nägu tähendab veel vähem. Ma olen kuriteopaigast ainult kahe tunni kaugusel, ja kui kas või üksainus inimene asjale pihta saab, olen jälle samas kohas tagasi. Ma ei saa sellega riskida ja seetõttu istumegi nüüd, kolm päeva enne mu viimase kooliaasta algust, härra Armouri kabinetis. Täpselt viimasel minutil. Kuigi vähemalt selles pole mina süüdi. Mu vanemad sõdisid kolimismõttele lõpuni vastu, aga andsid viimaks järele. Võib-olla pean selle eest osalt Margot’d tänama. Kuigi ma usun, et osalt oli abiks ka tõsiasi, et murdsin oma isa südame. Ja ilmselt olid nad kõik lihtsalt väsinud.
Nüüd olen ma jutuajamisest täiesti välja lülitunud ja tegelen Armouri kabineti uurimisega. Siin pole just palju, mis võiks mõtteid mujale viia: paar potitaime, mis väljanägemise järgi tahaksid kastmist, ja mõned perepildid. Seinal rippuv diplom on Michigani Ülikoolilt. Mehe eesnimi on Alvis. Heh. Mis tobe nimi see Alvis veel on? Ma ei usu, et see üldse midagi tähendaks, aga vaatan pärast kindlasti järele. Käin peas läbi nime päritoluvõimalusi, kui näen, et Margot toob lagedale toimiku ja ulatab selle direktorile.
Arsti märkmed. Terve hulk.
Sellal kui mees paberimajandusega tutvub, paelub mu pilku tema laual olev vana kooli tüüpi vändaga pliiatsiteritaja. See tundub mulle veider. Laud on uhke ja luksuslik kirsipuust mööblitükk, üldse mitte selline masstoodangusaast, mida õpetajatele antakse. Mulle käib üle mõistuse, miks peaks keegi kinnitama selle külge niisuguse iidvana pliiatsiteritaja. See on täielikus vastuolus. Soovin, et saaksin teritaja kohta küsida. Selle asemel keskendun tellitava suurusega pliiatsiavadele ja mõtlen, kas mu väike sõrm mahuks neist mõnesse. Juurdlen, kui valus oleks sõrme teritada ja kui palju verd tuleks, kui korraga kuulen muutust härra Armouri hääletoonis.
„Üldse mitte?” Ta tundub närviline.
„Üldse mitte,” kinnitab Margot. Tema teeseldult asjalik olek on nüüd täies hoos.
„Või nii. Hästi, me teeme, mida saame. Ma hoolitsen selle eest, et tema õpetajaid teavitataks enne esmaspäeva. Kas ta on juba valikainete ankeedi ära täitnud?” Ja nagu kellavärk olemegi jõudnud selle osani, kus ta räägib minust nii, nagu poleks mind siin. Margot ulatab talle ankeedi ja mees laseb pilgul sellest kiiresti üle käia. „Ma viin selle õppenõustajate kabinetti, et nad saaksid talle esmaspäeva hommikuks tunniplaani kokku panna. Ma ei saa lubada, et ta need valikained saab. Enamik klasse on juba täis.”
„Arusaadav. Olen kindel, et teete kõik, mis võimalik. Me hindame teie koostöövalmidust ja muidugi diskreetsust,” lisab Margot. See on hoiatus. Tubli, Margot! Kuigi mul on tunne, et direktorile see eriti ei mõju. Mul on tõesti tunne, et ta tahab siiralt aidata. Pealegi arvan, et tekitan temas ebamugavust, mis tähendab, et ta ilmselt loodab mind näha nii vähe kui võimalik.
Härra Armour saadab meid ukseni, surub Margot’l kätt ning noogutab mulle vaevu märgatavalt ja sunnitud naeratusega, millest mina loen välja haletsust või ehk põlgust. Ja siis pöörab ta pilgu jälle sama kiiresti kõrvale. Ta järgneb meile kantselei kaosesse ja palub meil hetke oodata, kuni suundub mööda koridori õppenõustamiskabinetti, mu paberid kaasas.
Vaatan ringi ja näen, et paljud neist, keda ennegi tähele panin, ootavad endiselt järjekorras. Tänan seda jumalat, kes iganes ikka veel minusse usub, kinnipandud aegade eest. Ma pigem küüriksin keelega peldikut, kui veedaksin veel ühe minuti selle kakofoonia keskel. Me seisame seina ääres, teistest nii eemal kui võimalik. Nüüd pole siin enam ühtegi tühja tooli.
Kiikan järjekorra etteotsa, kus tumeblondide juustega Keninukk heidab teisel pool lauda istuvale proua Ebameeldivale oma kõige püksikuidlangetavama naeratuse. Proua Ebameeldiv lausa särab selle poisi flirdiauras. Ma ei pane seda talle pahaks. Poiss on sedasorti nägus tüüp, kes muudab kõik kunagi end austanud naisterahvad kasututeks sulanud juhmarditeks. Pingutan, et nende jutuajamist kuulda. Midagi kantseleiabi kohast. Ah, laisk tõbras. Poiss kallutab pea küljele ja ütleb midagi, mis ajab proua Ebameeldiva naerma ja alistunult pead vangutama. Poiss sai, mille järele tuli. Märkan seda kerget muutust tema pilgus. Ka tema teab seda. Peaaegu muljet avaldav.
Kuni ta ootab, avaneb uks taas ja sisse astub hullult kena tüdruk, kelle pilk käib üle ruumi, kuni jääb poisil pidama.
„Drew!” karjub tüdruk üle sagina ja kõik pööravad pead. Ta ei paista tähelepanu märkavat. „Ma ei kavatse päev otsa autos istuda! Tule juba!” Silmitsen teda, sellal kui ta poissi põrnitseb. Ta on heledapäine nagu ka poiss, kuigi mitte päris samamoodi; tema juuksed on heledamad, nagu oleks ta terve suve päikese käes veetnud. Ta on pilku püüdev kõige ilmselgemal moel, kannab roosat, rindade kohalt hästi pingul, peenikeste õlapaeltega särki ja hoiab käes maniakaalselt samas toonis roosat Coachi kotti. Tüdruku pahameel paistab poisile natuke nalja tegevat. Ilmselt on see tema tüdruk. Kena komplekt, mõtlen ma. Püksikute-tulevärgi-Ken saadaval koos turtsaka Barbie-printsessiga: enneolematud mõõdud, disainerikäekott ja pahur kulmukortsutus hinna sees!
Poiss tõstab ühe sõrme, näitamaks, et tal läheb veel üks hetk. Tema asemel näitaksin ma üht teist sõrme. Muigan selle mõtte peale, vaatan korraks poisi poole ja näen, et ta muigab mulle vastu, pilgus üleannetu säde.
Proua Ebameeldiv tema selja taga kritseldab kiiresti midagi poisi ankeedile ja paneb allkirja. Ta ulatab paberi poisile tagasi, aga see vaatab ikka veel mulle otsa. Osutan naise poole ja kergitan vastu vaadates kulme. Kas sa ei võtagi seda, mille järele tulid? Poiss pöörab ringi, võtab naiselt blanketi, tänab teda ja pilgutab silma. Ta pilgutab menopausieelsele kontorimutile silma. Ta on nii selgelt läbinähtav, et see mõjub peaaegu tiivustavalt. Peaaegu. Naine vangutab jälle pead ja vehib käega, et poiss ukse poole astuks. Osavalt tehtud, Ken, osavalt tehtud.
Sellal kui mina end kantseleidraamaga lõbustasin, vestles Margot sosinal naisega, kes on vist õppenõustaja. Drew, keda ma tahan meeletult ka edaspidi Keniks nimetada, seisab ikka veel ukse juures ja räägib paari tüübiga, kes järjekorra lõpus ootavad. Mõtlen, kas ta üritab Barbiet meelega närvi ajada. Paistab, et seda on lihtne teha.
„Lähme.” Margot tuleb tagasi ja juhatab mind välisukse poole.
„Vabandust!” kriiskab kile naisehääl, enne kui väljapääsuni jõuame. Kõik pööravad pead nagu üks mees ja vaatavad naist, kes kaustaga minu poole viipab. „Kuidas te seda nime hääldate?”
„NAA-stja,” hääldab Margot ja ma võpatan sisimas, tajudes teravalt meid ümbritsevaid pealtvaatajaid. „Nastja Kašnikov. Vene nimi.” Margot viskab kaks viimast sõna üle õla, olles mingil põhjusel iseendaga rahul, enne kui sammud uksest välja seame, kõigi pilgud meie seljal.
Kui
