paika nähtamatu jõuväli ja tema on ainsana selle sees.
Uudishimu saab minust võitu ja hetkeks läheb mul sihtmärk meelest. Ma ei saa sinna midagi parata, et poissi silmitsen. Ta istub seljatoel, kulunud pruunid töösaapad kindlalt istmeosale toetatud. Ta on kummargil, nõjatub küünarnukkidega kulunud teksastes põlvedele. Ma ei näe ta nägu kuigi hästi. Poisi helepruunid juuksed ripnevad sasistena ta laubale ja pilk püsib kätel. Ta ei söö midagi; ta ei loe midagi; ta ei vaata kellegi poole. Kuni korraga vaatab. Ja siis vaatab ta mulle otsa. Persse.
Pööran pea otsekohe ära, aga ikkagi liiga hilja. Ma ju ei heitnud juhtumisi pilku tema poole. Ma seisin keset hoovi ja jõllitasin ainiti. Ma olen selle topeltukse taga terendavast varjupaigast ainult mõne sammu kaugusel ega saa kuidagi tempo lisamisega riskida, ilma et endale tähelepanu tõmbaksin. Jõuan hoone varikatuse mõningasse varju, sirutan käe lingi järele ja tõmban. Ei midagi. Uks ei anna järele. Ma kordan: persse. Uks on lukus. Praegu on keskpäev. Miks nad peaksid uksi lukus hoidma?
„Uks on lukus,” ütleb hääl mu kõrvalt. Kas tõesti? Heidan pilgu maha. Ma polnud märganudki poissi, kes istub kohe ukse kõrval maas, käes joonistusplokk. Tema istekoht jääb suure lillekasti varju ja ta on suure hoovi poolt vaadates nähtamatu. Nutikas poiss. Tema riided on korratud ja ta juustest jääb mulje, et need pole nädal otsa kammi näinud. Ta istub õlg õla kõrval pruunide juustega tüdrukuga, kes kannab ka varjus päikeseprille ja hoiab käes fotokat. Tüdruk vaatab korraks minu poole, enne kui pilgu jälle fotokale pöörab. Kui päikeseprillid välja arvata, on ta täiesti silmatorkamatu. Mõtlen, kas oleksin pidanud ka ise selle tee valima, aga nüüd on juba hilja ümber mõelda.
„Nad ei taha, et keegi hiiliks lõunavahetunni ajal vetsu suitsu tegema,” ütleb joonistusplokiga poiss, kelle kontserdipildiga särk on auke täis.
Ah nii. Mõtlen, mis juhtub siis, kui tundi hilined. Siis on sul vist sitaks viltu vedanud. Püüan välja mõelda mõnd muud põgenemisteed, kui märkan, et poiss on pea viltu kallutanud ja vahib endiselt mind. Hea, et ma pole meetrike lähemal, olen kindel, et muidu näeks ta mu peaaegu olematu seeliku alla. Vähemalt kannan ma kena aluspesu; need on mu ainsad riideesemed, mis ei ole musta värvi.
Heidan pilgu joonistusplokile poisi käes.Ta käsivars toetub ploki ülemisele servale ja ma ei näe, mida ta joonistab. Mõtlen, kas ta on ka hea. Mina ei oska halligi joonistada. Noogutan talle tänades ja pööran ringi, et näha, kas leian mõne muu koha, kuhu minna. Enne kui jõuan astuma hakata, tormavad kaks tüdrukut uksest välja, peaaegu jooksevad mulle selga ja löövad mu nende ägedate kingade otsast pikali. Nad räägivad kiirusel kilomeeter minutis ega pane mind tähelegi, mis on isegi hea, sest mul õnnestub neist mööda ja ukse vahelt sisse lipsata. Astun jahedasse, tühja ja ajutist pääsemist tõotavasse inglise keele hoonesse ja mulle meenub, kuidas hingata.
3. peatükk
Josh
Ma ei jõua neljandat tundi ära oodata. Higistan juba lõunapäikese käes istumisest, aga ega tööõpetuse klassiski erilist kliimaseadet pole. Sisse astunud, tunnen end otsekohe nagu kodus, kuigi ruum näeb välja hoopis teistsugune kui juunis. Kõik pinnad polegi tööriistade ja puutükkide alla mattunud. Põrandat ei kata saepuruvaip. Masinad ei tööta. Alguses teeb selline vaikus rahutuks. Siin ei tohiks nii vaikne olla ja praegu on ainus aeg aastas, mil on.
Esimesed paar nädalat korratakse üle tööriistade kasutamise reegleid ja ohutusnõudeid, mida võiksin peast ette vuristada, kui keegi küsiks. Keegi ei küsi. Kõik teavad niigi, et ma neid tean. Kui tahaksin, võiksin ka ise seda tundi anda. Viskan oma raamatud kaugeimale nurgalauale, kus ma iga aasta istun, vähemalt sel ajal, kui me peame paigal istuma. Enne kui jõuan tooli laua alt välja tõmmata, kutsub härra Turner mind enda juurde.
Härra Turner meeldib mulle, aga tal on täiesti ükskõik, kas ta meeldib mulle või mitte. Ta soovib minult austust ja seda ta ka saab. Teen täpselt seda, mida ta mul teha käsib. Ta on üks neist vähestest inimestest, kellele ma ei pane pahaks, et ta minult midagi ootab. Praeguseks on mul tunne, et olen härra Turnerilt õppinud sama palju kui oma isalt.
Härra Turner on õpetanud seda ainet kauem, kui keegi mäletada suudab, juba aastaid enne seda, kui mina siia tulin, siis, kui seda õpetati ainult suvalise valikainena. Nüüd on see üks osariigi ägedamaid programme. Ta juhatab siin vägesid, nagu oleks see puutöö meistriklassil tuginev äriettevõte. Edasijõudnute klassis kogume oma tööga raha materjalide ja tööriistade jaoks. Me võtame vastu tellimusi, täidame neid ja saadud raha suunatakse jälle programmi.
Edasijõudnute klassi pääseb alles siis, kui oled kõigepealt sissejuhatavad tasemed läbi teinud, ja seegi ei garanteeri veel midagi. Härra Turner võtab vastu ainult neid õpilasi, kelle tööeetika ja võimed langevad kokku tema ootustega. Sedasi ta kõrgema taseme klasse nii väiksena hoiabki. Sinnapääsemiseks on vaja tema heakskiitu ja ta saab seda lubada endale koolis, kus iga viimne kui valikaine üle ääre ajab, ainult sellepärast, et ta on nii hea.
Kui tema laua juurde jõuan, küsib ta mu suve kohta. Ta püüab olla viisakas, aga tunneb mind küllalt hästi, teadmaks, et pole vaja vaeva näha. Olen käinud tema tundides igal aastal üheksandast klassist peale. Ta tunneb mu võimeid ja tunneb mind. Kõik, mida ma tõesti teha tahan, on asju meisterdada ja rahu saada, ning tema pakub mulle mõlemat. Vastan nii väheste sõnadega, kui saan, ja ta noogutab, teades, et võime teeskluse sinnapaika jätta.
„Teatriosakond tahab, et nende rekvisiitide hoiuruumi ehitataks riiul. Kas sa võiksid seal ära käia, mõõdud võtta, plaani joonistada ja teha nimekirja asjadest, mida meil vaja läheb? Ega täna siin sinu jaoks midagi huvitavat ei ole.” Ta võtab virna pabereid, mis on arvatavasti reegleid ja töövõtteid kirjeldavad jaotuslehed, näol peegeldumas igavus ja alistumine. Temagi tahab ainult meisterdada. Aga samas ei taha ta, et keegi sõrmest ilma jääks. „Kui plaani tunni lõpuks valmis saad, too see mulle ja ma hangin sulle kõik, mida vajad. Ilmselt saad asja umbes nädalaga valmis.”
„Saab tehtud.” Hoian naeratust tagasi. See sissejuhatav pask on ainus osa tunnist, mis mulle ei meeldi, ja ma sain sellest just vabastuse. Ma saan meisterdada, isegi kui kõigest riiuleid. Ja ma saan seda teha kõigist teistest eemal.
Sirgeldan oma allkirja puudumislehe alumisele servale ja ulatan selle talle tagasi. Siis haaran oma raamatud, just sel hetkel, kui veel paar tüüpi sisse tulevad. Selles tunnis ei tohiks olla palju rahvast – ilmselt ainult kümmekond õpilast või nii. Senimaani tunnen ma kõiki, kes on sisse tulnud, peale ühe; see tüdruk koolihoovilt – see, kes mind passis. Tema ei saa ometi selles tunnis olla. Nähtavasti on ta sama meelt, kui otsustada ilme järgi, millega ta ruumi silmitseb, kuidas ta vahib kõike alates kõrgetest lagedest kuni elektritööriistadeni. Tema silmad tõmbuvad uudishimulikult natuke kissi, aga see on kõik, mida ma tema juures tähele panen, sest nüüd pöörab ta ringi ja tabab mind teda jälgimast.
Ma jälgin inimesi palju. Harilikult pole sellest midagi, sest ega keegi õieti minu poole ei vaata, ja kui vaatabki, siis ma olen üsna osav pilku kiiresti ära pöörama. Väga kiiresti. Aga, pagan võtku, see tüdruk oli kiirem. Ma tean, et ta on siin uus. Kui see nii ei ole, siis on ta suve jooksul läbi teinud mingi põhjaliku ja jubeda muutuse, sest ma tean enamikku inimesi meie koolist, ja kui ka ei teaks, mäletaksin ma ometi tüdrukut, kes tuleb kooli ja näeb välja nagu mõni ebasurnust hoor. Sellest hoolimata olen ma umbes kümme sekundit hiljem uksest väljas ja üsna kindel, et selle aja peale, kui tagasi jõuan, on tema tunniplaan juba joonde aetud.
Redutan terve neljanda tunni teatriosakonna rekvisiitide laos, mõõdan ja teen vajaminevate riiulite plaane ja tarvilike asjade nimekirju. Siin pole seinakella ja selle aja peale, kui koolikell
