Meie tänapäevamaailma tegelikkuses tähendab see, et juhid – teie ja mina – peavad looma ja alal hoidma keskkonda, mis vastab kõrgemale käitumisstandardile kui see, mida näeme uudistes, teleris ja tänavatel. Paljudele peab töökoha kultuur olema isegi parem kui see, mida nad kogevad omaenda kodus. Vahel teevad juhtimisstrateegiad meid paremaks elukaaslaseks ja lapsevanemaks.
Ütlen tihti õpetajatele – kes on meie ühed kõige tähtsamad juhid –, et me ei saa alati paluda õpilastel olla ilma kaitserüüta kodus või isegi kooliteel, sest nende emotsionaalne ja füüsiline ohutus võib vajada kaitset. Mida me aga saame teha ja mida meid on eetiliselt kutsutud tegema, on koolides ja klassiruumides sellise keskkonna loomine, kuhu kõik õpilased võivad sisse astuda ja selleks päevaks või tunniks heita õlult oma kaitserüü muljuv raskus, riputada see turvis nagisse ning avada oma süda, et olla tõeliselt nähtav.
Me peame kaitsma seda ruumi, mis laseb õpilasel hingata, olla uudishimulik ja avastada maailma ning olla see, kes ta on, ilma et miski teda lämmataks. Õpilased väärivad ühte kohta, kus nad saavad haavatavusega madistada ja kus nende süda saab vabalt hingata. Uurimistöö on näidanud, et ei tohi iial alahinnata kasu, mida laps saab sellest, kui tal on koht, kuhu kuuluda – kas või üksainus – ning kus ta võib kaitserüü seljast võtta. See võib muuta tema elu trajektoori ja tihti teebki seda.
Kui meie organisatsioonis, koolis, pühakojas või isegi peres valitsev kultuur nõuab kaitserüüd selliste küsimuste pärast nagu rassism, klassiviha, seksism või mistahes hirmupõhise juhtimise vorm, siis ei saa me oodata kogu südamest kaasalöömist. Ja kui meie organisatsioon tunnustab selliseid kaitserüü loomist õhutavaid tegevusi nagu süüdistamine, häbistamine, künism, perfektsionism ja emotsionaalne stoitsism, siis ei saa me oodata uuenduslikku tööd. Kaitserüü sees ei saa täielikult kasvada ja kaasa töötada. Juba pelgalt selle seljas kandmine nõuab tohutut energiat – vahel kulub sellele kogu meie energia.
Uurimisprotsessis avaldas meile kõige võimsamat muljet, kui nägime ilmnemas selliste käitumisviiside jada, mis ei ole kaasa sündinud. Need on õpetatavad, jälgitavad ja mõõdetavad, ükskõik, kas oled neljateistkümne- või neljakümneaastane. Neile uurimisalustele, kes olid esialgu veendunud, et julguse määrab geneetiline saatus, osutus juba ainuüksi intervjuuprotsess muutuse katalüsaatoriks.
Üks juht ütles mulle: „Lähenen juba kuuekümnele ja kuni tänaseni ei mõistnud ma, et kõik käitumisviisid on mulle kasvamise käigus selgeks õpetatud – kas vanemate või treenerite poolt. Kui süüvin asja tuumani, siis võin peaaegu iga õppetundi meenutada – kuidas ja millal ma selle sain. Me saame ja peame seda kõigile õpetama.“ See vestlus tuletas mulle meelde, et aeg võib meie raskete õppetundide mälestused tuhmistada, kuni see, mida oli kord keeruline õppida, tuhmub tõdemuseks, et „selline ma lihtsalt inimesena olen“.
Oskuste komplektid, mis moodustavad julguse, ei ole uued. Need on olnud ihaldusväärsed juhtimisoskused sama kaua, kui juhid on maailmas eksisteerinud. Ometi pole me nende oskuste juhtides arendamisel erilist edu saavutanud, sest me ei süüvi selles töös inimlikkusesse – see on liiga keeruline. Palju lihtsam on rääkida sellest, mida me tahame ja vajame, kui võtta kõneks hirmud, tunded ja nappus (arvamus, et miski ei ole piisav), mis tegelikult takistavad kõike seda saavutamast. Põhimõtteliselt ja ehk irooniliselt võttes võib öelda, et meil pole julgust tõsiselt julgusest rääkida. Nüüd on aga selleks aeg kätte jõudnud. Kui tahate nimetada neid oskusi „pehmeteks“ ka pärast seda, kui olete püüdnud neid rakendada – laske käia. Eks katsuge. Seni aga leidke oma kaitserüüle turvaline koht ja kohtume areenil.
10 Tõlkija märkus: kasutatud on Jaan Undi tõlget, Marcus Aurelius „Iseendale. Filosoofilisi mõtisklusi“, 1983, Eesti Raamat.
11 Harriet Lerner, Why Won’t You Apologize?: Healing Big Betrayals and Everyday Hurts (New York: Touchstone, 2017).
Esimene osa
Haavatavusega madistamine
Julgus on nakkav
Esimene peatükk
Hetk ja müüdid
Sel hetkel, kui universum Roosevelti tsitaadi mu silme ette tõi, kerkisid teravalt esile kolm õppetundi. Esimest nimetan ma „haavatavuse füsioloogiaks“. See on päris lihtne: kui oleme küllalt tihti küllalt julged, siis me kukume. Julgus ei ole see, kui ütleme: „Ma olen valmis läbikukkumisega riskima.“ Julgus on see, kui ütleme: „Ma tean, et kukun lõpuks läbi, aga panustan sellegipoolest kogu hingest.“ Ma ei ole kohanud ühtki julget inimest, kes poleks kogenud pettumist, läbikukkumist ja isegi südamevalu.
Teiseks, Roosevelti tsitaat võtab kokku kõik, mida ma olen haavatavuse kohta teada saanud. Määratlus, et haavatavus on emotsioon, mida kogeme ebakindluse, riskeerimise ja emotsionaalse avatuse ajal, ilmnes minu töös esimest korda 20 aastat tagasi ning on saanud kinnitust kõigis pärastistes uuringutes, sealhulgas hiljutises juhtimisuuringus. Haavatavus ei ole seotud võitmise või kaotamisega. See on julgus olla kohal, kui sa ei saa tulemust kontrollida.
Olen aastate jooksul palunud tuhandetel inimestel haavatavust kirjeldada. Esitan siin mõned olukorrad, mis seda emotsiooni täpselt tabavad: esimene kohtamine pärast lahutust, meeskonnaga rassiprobleemidest rääkimine, pärast teist nurisünnitust rasestumise üritamine, oma äri alustamine, lapse ülikooli saatmine, kolleegi ees koosolekul öeldu pärast vabandust palumine, poja saatmine orkestriproovi, teades, kui väga ta tahab saada esimeseks viiuliks, ja samas adudes, et tegelikult ei pruugi ta orkestrisse saadagi, arsti kõne ootamine, tagasiside andmine, tagasiside saamine, töölt lahtisaamine, kellegi vallandamine.
Kogu meie andmekogumis ei leidu vähimatki empiirilist tõendit, et haavatavus oleks nõrkus.
Kas haavatavusega seotud kogemused on kerged? – Ei.
Kas need võivad teha meid rahutuks ja ebakindlaks? – Jah.
Kas need panevad meid tahtma ennast kaitsta? – Alati.
Kas nende kogemuste avasüli ja ilma kaitserüüta vastuvõtmine nõuab julgust? – Kahtlemata.
Kolmandast asjast, mille ma selgeks sain, on saanud minu elukreedo: kui sa ise ei ole areenil ega lase endale vahetevahel jalaga tagumikku anda, siis ma ei ole sinu tagasisidest huvitatud ega sellele avatud. Maailmas on miljoneid tagaridade istekohti, mille täidavad inimesed, kes ei ela ise julgelt, vaid kulutavad kogu oma energia nõuannete ja kriitika pildumisele inimeste pihta, kes ilmutavad suurt julgust. Nende ainus panus on kriitika, künism ja hirmu õhutamine. Kui sa kritiseerid tagalast ega lähe ise rindejoonele, siis ei huvita mind, mis sul öelda on.
Me peame hoiduma tagareakriitikast ja samas mitte kandma turvist. Neil minu katsealustel, kes teevad mõlemat, on üks ühine soovitus: otsusta, kelle arvamus loeb.
Neilt inimestelt peame tagasisidet otsima, ning isegi kui seda on väga raske kuulata, tuleb meil see vastu võtta ja seda endas hoida, kuni oleme sellest õppinud. Uurimistöö on õpetanud mulle järgmist:
Ära võta haavavaid kommentaare vastu ega tõmba neid endale sellega ligi, et neid üha uuesti üle loed ja nende kallale mõtteid mõlgutama jääd. Ära mängi nendega, haududes karmi vastulööki. Ära mingil juhul lase vihkamist oma südamesse.
Las
