p>
Kenneth Grahame
Tuulesahin pajudes
Tõlgitud väljaandest:
Kenneth Grahame
The Wind in the Willows
Methuen & Co Ltd
London 1959
First published in Great Britain in 1908
This edition published 2016 by Egmont UK Limited
The Yellow Building, 1 Nicholas Road, London W11 4AN
Text copyright © The University Chest,
Oxford, under the Berne Convention
Line illustrations copyright © Ernest H. Shepard
Coloured illustrations © 1959 Ernest H. Shepard
All rights reserved. No part of this publication may be reproduced, stored in a retrieval system, or transmitted, in any form or by any means, electronic, mechanical, photocopying, recording or otherwise, without the prior permission of the publisher and copyright owner.
© Tõlge eesti keelde. Linda Tinnu Targo, 2018
ISBN 978-9985-3-4101-8
e-ISBN 9789985349861
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2018
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
I
Jõekallas
Mutt oli oma väikeses kodus kevadpuhastust tehes kogu hommiku kõvasti rahmeldanud. Kõigepealt vehkis ta harjadega, siis nühkis lappidega, siis ronis pintsli ja lubjaämbriga mööda redeleid, treppe ja toole, kuni ta silmad ja suu olid tolmu täis, mustal karvakasukal igal pool lubjapritsmed, kuni selg lõi tuld ja käed ei tahtnud enam tõusta. Üleval õhus ja maa all, kõikjal ümberringi liikus kevad ning tungis oma jumaliku rahutuse ja igatsusega isegi Muti pimedasse madalasse majakesse. Pole siis eriti ime, et Mutt äkitselt pintsli põrandale viskas, hüüatas: „Äh, tühja!” ja „Tont võtku!” ja veel ka „Kuu peale see kevadpuhastus!” ning tormas majast välja, maldamata kuubegi selga tõmmata. Miski ülal pea kohal kutsus teda tungivalt ja ta suundus kitsukesse järsku tunnelisse – see vastas tema juures kruusatatud sissesõiduteele, milliseid võime näha päikese ja õhu käes elavate loomade eluasemete ees. Nõnda ta siis kaapis ja kraapis ja kratsis ja kriipis, ikka jälle kriipis ja kratsis ja kraapis ja kaapis, sõudes usinasti oma väikeste käppadega ja pomisedes omaette: „Läki üles! Läki üles!”, kuni lõpuks – vups! – kerkis ta koon välja päikesevalgusse ning ta leidis end veerlemas avaral aasal sooja rohu sees.
„Vaat see on tore!” kiitis ta endamisi. „Hoopis parem kui lupjamine!” Tema kasukale langesid tulised päikesekiired, pingutusest kuumavat pead paitasid pehmed tuulehood, ja pärast mullakoopa-üksindust, milles ta nii kaua oli elanud, kostis rõõmsate lindude lauluvidin tema võõrdunud kõrvus peaaegu nagu vali hõiskamine. Selgest elulustist ja vaimustusest kevade üle ilma suurpuhastuseta kargas ta korra kõigi nelja jalaga õhku ning asus siis teele üle aasa, kuni jõudis seda piirava põõsastarani.
„Pea kinni!” hõikas vanaldane küülik läbipääsuava juures. „Kuus penni eratee kasutamise eest!” Põlglikult lõi läbematu Mutt ta sedamaid uperkuuti ning vudis hekiäärt pidi edasi, narritades teisi küülikuid, kes uruavadele piiluma tõttasid, et näha, mis kära see seal on. „Kapsauss! Kapsauss!” hüüdis ta pilkavalt ja oli läinud, enne kui nad talle mõnd parajat vastust oleksid jõudnud välja mõelda. Siis hakkasid nad kõik üksteist näägutama. „Kui tobe sa oled! Miks sa talle ei öelnud…” – „Noh, aga miks sina ei öelnud…” – „Sa oleksid võinud talle meelde tuletada…” ja nõnda edasi, nagu see ikka käib; aga muidugi oli siis juba hilja, nii nagu sellistel puhkudel alati.
Mutile tundus kõik liiga hea, et olla tõsi. Innukalt uitas ta aasadel, piki põõsastarasid ja läbi salude, nähes kõikjal linde pesi punumas, õisi puhkemas ning puid lehtimas – aina rõõm ja edenemine ja agar tegevus ümberringi. Ning südametunnistuse piina ja sisehääle manitseva sosina asemel – „Aga lupjamine?!” – suutis Mutt millegipärast üksnes mõnu tunda sellest, et oli kõigi nende usinasti tegutsevate asukate seas ainuke jõudehulkuja. Lõppude lõpuks polegi ehk puhkuse juures kõige toredam niivõrd puhkamine ise kuivõrd võimalus näha kõiki teisi palehigis töötamas.
Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.
Kui Mutt rohusele kaldale istus ja üle jõe vaatas, tabas ta pilk vastaskaldas otse veepiiri kohal tumeda avause ning ta jäi unelevalt mõtisklema, mäherdune kena hubane eluase too seal võiks olla vähenõudlikule loomale, kes ihaleb väikest jõeäärset villat ülalpool suurveetaset ning eemal kärast ja tolmust. Sellal kui ta vaatas, näis avauses miski vilkuvat – miski pisike ja särav –, kadus ära, siis aga vilkus veel korra nagu tilluke täht. Kuid niisuguses ebatõenäolises paigas sai vaevalt küll tähte olla, ning jaaniussi kohta oli see liiga pisike ja särav. Kui ta siis aga edasi vaatas, pilgutas see talle ning kuulutas seega, et on silm, ja vähehaaval kasvas selle ümber väike nägu justkui raam pildi ümber.
Väike pruun vurrudega nägu.
Väärikas ümar nägu, silmis seesama vilgatus, mis kõigepealt Muti tähelepanu oli köitnud.
Väikesed kenad kõrvad ja tihe siidjas karv.
See oli Vesirott!
Kaks looma seisid ja silmitsesid teineteist ettevaatlikult.
„Tere, Mutt!” ütles Vesirott.
„Tere, Rott!” ütles Mutt.
„Kas sa ei tahaks siiapoole
