ning parajasti nii suur, et võis neid kahte looma mahutada, ja Muti süda rippus sedamaid paadi küljes, ehkki ta veel päriselt selle kasutamisvõimalusi ei mõistnud.
Rott sõudis tarmukalt üle jõe ning ajas paadi nina kaldasse kinni. Kui Mutt arglikult alla astus, sirutas Rott oma esikäpa talle vastu. „Toetu sellele!” ütles ta. „No nii, astu nüüd kähku!” – ning üllatuse ja rõõmujoovastusega leidis Mutt end tõepoolest istumas ehtsa paadi päras.
„Täna on küll imeline päev!” ütles ta, kui Rott paadi kaldast lahti lükkas ning jälle aerudele asus. „Kas tead, ma ei ole elus veel iialgi paadis istunud.”
„Mis?!” hüüatas Rott, suu imestusest ammuli. „Ei ole veel iialgi… ei, ausõna… noh, ma ütlen… Mida sa siis kogu aeg üldse oled teinud?”
„On see tõesti kõik nii kena, nagu mulle paistab?” küsis Mutt ujedalt, ehkki oli täiesti valmis seda uskuma, kui ta istme seljatoele nõjatus, patju, aerusid ja tulle ning muud võluvat varustust silmitses ja paati enda all õõtsuvat tundis.
„Kena? See on ainuke asi üldse,” ütles Vesirott hardalt, ise järgmiseks aerutõmbeks ettepoole kummardudes. „Usu mind, mu noor sõber, mitte miski, kohe mitte kui miski pole pooltki seda väärt mis paadiga sõitmine. Lihtsalt niisama ringiuitamine,” jätkas ta unelevalt, „niisama… ringiuitamine… paadiga… niisama…”
„Vaata ette, Rott!” hüüdis Mutt äkitselt.
Juba oli hilja. Paat jooksis täie hooga vastu kallast. Unistama jäänud aerutaja lebas selili paadi põhjas, päkad püsti.
„…paadiga – või paadi põhjas,” jätkas Rott häirimatult ning upitas end naeru pugistades üles. „Paadis või paadist väljas, mis seal vahet. Kõik on tegelikult üsna ükstapuha – selles see võlu ongi. Kas sa lähed teele või ei lähe, kas jõuad sihtkohta või satud kuhugi mujale või ei jõua üldse mitte kuhugi, ikka oled sa tegevuses, tegemata seejuures midagi erilist; ja kui miski on tehtud, on alati jälle midagi muud teha ja sa võid seda teha, kui tahad, aga palju parem oleks tegemata jätta. Kuule õige! Kui sul täna hommikul tõesti midagi muud ees ei ole – mis oleks, kui laseksime üheskoos pärijõge ja teeksime endale ühe hea pika matkapäeva?”
Mutt siputas selgest õnnest varbaid, tõmbas sügavasti hinge ja ohkas rahulolevalt ning laskus õndsalikult pehmetele patjadele. „Mis tore päev see mul küll on!” õhkas ta. „Lähme aga kohe teele!”
„Kannata n’d veel väheke!” ütles Rott. Ta sõlmis kinnitusköie paadisilla küljes oleva rõnga külge, ronis üles oma urgu ja tuli sealt natukese aja pärast uuesti välja, vaarudes toeka vitstest punutud einekorvi raskuse all.
„Pane see oma jalgade ette,” sõnas ta Mutile, kui ta korvi paati ulatas. Siis päästis ta köie lahti ja võttis jälle aerud pihku.
„Mis selle sees on?” küsis uudishimust nihelev Mutt.
„Selle sees on külm kana,” vastas Rott lühidalt, „külm-keel-külm-sink-külm-biifsteek-hapukurgid-salat-prantssaiad-kressivõileivad-pajapraad-ingveriõlu-limonaad-mullivesi – ”
„Oi, aitab, aitab!” hüüdis Mutt joovastuses. „Seda on liiga palju!”
„Arvad sa tõesti?” küsis Rott tõsiselt. „Niisamapaljuke ma võtangi alati neile väikestele huvimatkadele kaasa, aga teised loomad räägivad mulle ikka, et ma olen igavene kitsipung ja lõikan kõike liiga õhukeselt.”
Mutt ei kuulnud sõnagi sellest, mida Rott ütles. Üleni haaratud uuest elust, mida ta alustas, joobunud vee virvendusest ja sädelusest, lõhnadest, häältest ja päikesest, laskis ta käpal vees lohiseda ning nägi avasilmi pikki unenägusid. Vesirott, va hea mehike, nagu ta oli, surus aina aerudele ja hoidus kaaslast segamast.
„Mulle meeldivad hiiglamoodi su riided, vennas,” märkis ta, kui umbes pool tundi oli möödunud. „Mõtlen ka ise endale ükskord musta sametsmokingu hankida, niipea kui see mul võimalik on.”
„Palun vabandust,” ütles Mutt end suure pingutusega kokku võttes. „Sa pead mind kindlasti väga rumalaks, aga see kõik on mulle nii uus. Nii et… see… on… siis… jõgi!”
„See jõgi,” rõhutas Rott.
„Ja sina elad tõesti jõe ääres? On alles lõbus elu!”
„Jõe ääres ja jõega, jõe peal ja sees,” täiendas Rott. „Ta on mulle vennaks ja õeks, tädideks ja seltskonnaks, söögiks ja joogiks ning (loomulikult) pesemiseks. Jõgi on minu maailm ja ühtki teist ma ei vaja. Mida siin ei ole, seda polegi tarvis, ja mida jõgi ei tea, seda ei tasugi teada. Taevake, mis toredaid päevi me koos oleme näinud! Olgu talvel või suvel, kevadel või sügisel, ikka on siin omamoodi vahva ja põnev. Näiteks veebruaris, kui tuleb tulvavesi ja mu keldrid on laeni täis joodavat, mis juua ei kõlba, ning pruun vesi voolab mu parima magamistoa akna taga; või siis jälle, kui vesi ära kahaneb ja nähtavale tulevad mudapeenrad, mis lõhnavad nagu ploomikook; kui kõrkjad ja vesikasvud ummistavad voolusängi ja mina võin kogu jõepõhja kuiva jalaga läbi luusida, leida head värsket toitu ja kõiksugu asju, mis hooletud inimesed on paatidest vette pillanud.”
„Aga kas mõnikord natuke igav ei ole?” söandas Mutt küsida. „Ainult sina ja jõgi ja ei ühtki hinge, kellega sõnakest vahetada…”
„Või ei ühtki hinge… nojah, ega ma ei tohi sinuga liiga karm olla,” ütles Rott end tagasi hoides. „Sulle on see kõik ju uus ja muidugi sa ei tea. Jõekallas on nüüdsel ajal nii tihedasti rahvast täis, et paljud kolivad hoopis minema. Oh jaa, pole enam endised ajad! Saarmad, jäälinnud, tuttpütid, rabakanad – kõik on päev läbi liikvel ja aina tahavad, et sa nende heaks midagi teeksid, justkui polekski sul omaenese asju ajada.”
„Mis too seal on?” küsis Mutt, viibates käpaga metsamüüri poole, mis taamal luhtadele tumeda raami moodustas.
„Ah too või? Oh, lihtsalt Metsikmets,” ütles Rott lühidalt. „Meie seal suurt ei käi – meie, jõekaldalased.”
„Kas nemad… kas nemad seal ei ole eriti kenad olevused?” küsis Mutt pisut kartlikult.
„Noo-oh, las ma mõtlen,” vastas Rott. „Oravad on täitsa vahvad. Ka küülikud – mõned neist, aga eks neid ole igasuguseid. Ja siis on seal muidugi Mäger. Tema elab kõige sügavamas padrikus – ei elaks teine raha eestki kusagil mujal. Vana hea Mäger! Temaga juba keegi tüli ei nori. Ja hästi teevad,” lisas ta tähendusrikkalt.
„Oi, kes võiks siis temaga tüli norida?” päris Mutt.
„Noh, eks seal… ole… muidugi teisi,” selgitas Rott kuidagi ebalevalt. „Nirgid… ja kärbid… ja rebased… ja nii edasi. Mõnes mõttes pole neil viga midagi – mina saan nendega päris hästi läbi, teretame kenasti, kui kokku juhtume, ja puha… aga mõnikord, mis seal salata, kukuvad nad möllama, ja siis… nojah, siis ei saa neid tõesti usaldada, see on tõsi.”
Mutt teadis väga hästi, et loomade kombeõpetus ei luba rääkida hädadest, mis võivad tulla,
